Pole nüüdseks vast million aastat kirjutanud, sest, pole viitsinud, pole tahtnud, pole lihtsalt pidanud seda kuidagi õigeks ja aega on ka täpselt nii palju olnud. Samas seda aega on vajaduse korral leidunud ja seda saab alati tekitada. Kui mitte paugupealt siis vähemalt ettearvestatult.

Ma igatsen sind LIIIS UUSKÜLA, seega kui sul on aega siis palun helista ja ma usun et me lepime midagi kokku, sest ma tean, et sinu elu ei seisa paigal ja minulgi oleks nii mõndagi rääkida, nii head kui tõsist. Sul oli küll pukus, aga sellel ajal ei ole ma tahtnud sind tülitada.

Ma ei taha siia kirjutada, sest ma tahan rääkida. Inimestega. Pidada dialoogi. Näha.

Nii palju siiski, et nüüd tegutsen kahel rindel. Kodus-kodus ja kodus- Sandriga, mida me edukalt sel nädalal sisustasime. Nüüd on siis süsteem selline, et ta ei adu absoluutselt köögis kus miski asub ja isegi kui tuulab kõik sahtlid läbi, tal pole halli aimugi millestki ja ta peab helistama ja küsima, kus sahtlis asub üks või teine asi, või ''Kuule ma ostsin meile midaiganestakaeiostnud. Kuhu ma selle panna võin.'' Eiei, köögis pole segadust, et sealt asju ei leia vaid sahtleid on nii palju ja mehe suureks kahjuks ei käi taldrikud,lusikad,kahvlid,noad,rätikud, potid, pannid ja prügikotid samas sahtlis. Oh the pain he feels- every single day.

Sellel nädalal küpsetasin ma oma elu esimese koogi... see oli väga šokolaadine... Ma olen nii uhke nüüd enda üle.

Tartukad, hope to see U soon too:)

Oh aegu... väljaspool minu reaalsust

Ma arvan, et eile ma kogesin ühe kõige ilusamaid tundeid väljaspool armastust ja vabadust, kuid nende mõlema segunemisel, kuigi fuck knows, mis on tegelikult armastus ja mis on vabadus, kas nad üldse olemaski on ja kas nad üldse käsikäes käia võivad või on see illusioon. 

Tegelikult käisin eile Gustavi ja Siretiga Riias ja ma ei kulgenud seal mitte omas tempos, vaid nende tempos, mis oli minu jaoks harukordne vaheldus ja mõjus nii vabastavalt, kuid samas kõik see, mis mul oli eile õhtul/öösel koju jõudes mõtetes ja tunnetes oli, oli just nimelt sama, mida ma teadsin et järgmisel hommikul ma mäletan nagu head unenägu. Selles seisundis ei saa kulgeda päevi või nädalaid... vaid tunde, kui sedagi, ja paratamatult lahutab sellest seisundist uni. Niisama kindlalt lahutab nagu lahtuab ärkamine mingisugusest väga heast unenäost reaalsust ja unist fantaasiatulva, kuhu tahaks minna tagasi ja mida kogetakse siiski harva.

Veidi enne Eesti piiri on rannaäär, kus me tegime õhtul, nii poole 10 ajal, peatuse ja kujuta ette haudvaikust (sest maanteel oli ka valitsevaks pigem rahu) ja selle vaikuse summutab kohisev meri. Mitte just kõige rahulikum, aga mitte ka tormine. Jeerum, kui hea see oli. Üks nendest hetkedest kuhu oleks tahtnud jääda ja eks ma jäin ka sellesse mingil viisil.

Ilmaga oli vedanud, seltskonnaga oli vedanud, tujuga oli vedanud ja see oli üks neid päevi, mida ma hakkan igatsema nii nagu ma igatsen minu esimese aasta Lelle esimest ööd, kui me istusime telgi ees, sõime kirsse, mis lõpetasid oma kirsideks olemise järgmisel hommikul minu jalgades (telgis), ja vaatasime tähti. Nii nagu ma hakkan igatsema mingeid katkendeid elust inimestega, keda ma olen igatsenud, armastanud ja hoidnud, nii hästi või halvasti kui olen ealeski suutnud.

Iga hetk eilsest on see kripeldav minevikuhetk, mida ma ei tooks mingi hinna eest tagasi, sest see on kõige ilusam, valusam ja väärtuslikum just seal, kus ta parasjagu on ja siiski nii igatsemistväärt.

Hea on tulla selliselt tripilt tagasi koju, tagasi Sandri juurde, tagasi argipäeva, aga natuke teistsugusena. Veidi ukse vahele jäänud sõrmedega ja nii unistavana. Tagasi sinna kus pole olnud juba tükk aega sellisena nagu ma tahan olla, isegi kui see seisund pole kauaks. Vaatamata sellele, et 'eile' kestis vaid 24 tundi, oli see nagu terve elu paradiisis.

Oo, bonjourno Blogi!

Jalad on valusad unetuse külmast. Süda puperdab kahest kohvist ja üldse ma ei tea, kuidas ma selle päeva üle kavatsen elada, sest ma magasin ainult 30 min, aga mu sotsiaalne elu tõusis viimase kolme ööpäevaga normaalsemale tasemele.
Pidin minema enda meelest Greenfestile neljapäeval ''I blame Coco''-t kuulama, aga see plaan digimuutus viimase kinoseansi külastuseks. Käisime Sandriga ''Ted''-i vaatamas. Alguses oli Sander ilmselgelt wtfkis, et mis lastefilmi me vaatama läksime, aga kui naljad tulid oli selge, et ega ma asjata seda näha ei tahtnud ja me mõlemad naersime nii, et trampisime jalgadega maad ja olime muidu kõveras.
Järgmisel õhtul pidin minema Liisa ja Anna-Maria soolakale aka Liisa sünnipäevale, aga ei jaksanud ja eile oli Kadri ärasaatmispidu (Kadri on minu kurdaõde, kes läheb pooleks aastaks Erasmusega Hollandisse, so sad ja samas so cool.).
Eile siis ...
Niipea kui pingelise tööpäevaga kell kuus või seitse õhtul ühele poole sain, läksime Gertu, ta lapse ja Hannaga pitsat sööma. NOMNOM, pärast seda otse koju-pessu ja üheksaks olin linnas, kus sain kokku Randrüüdiga. Natuke saime olla omaette ja siis liitusime pisikese minu kursuse osaga. nagu kord ja kohus käisime poes- minu ja Randrüüdi sisseostud piirdusid ühe siidriga ning seejärel maandusime endisesse sünagoogi ehk praegusesse Jaan Tõnissoni isntituudi ruumidesse.
23.15 vm helistas Sander, olime parasjagu suitsul Kristiinaga, ja kui ta ütles et näeb mind. Jooksin korra sisse, võtsin oma koti ja lahkusin seltskonnast. See oli täitsa planeeritud liigutus, küsimus oli ainult selles, millal ma selle liigutuse teen. Ühesõnaga me askeldasime Sandriga vanalinnas, kuni maandusime 'Põrgu' baari. Võtsime sealt mingid x-õlled Sandri valikul, sest tema juba teadis, mida ta tahtis ja mina läksin tuimalt kaasa, aga see kaasaminemine lõppes sellega, et mees pidi mind joomisega aitama ja ma ei usu, et see talle suureks koormaks oli. Trippisime ikka ringi, põikasime sinna ja tänna, istusime reakojas - kuigi kõigile, kes helistasid ma ütlesin automaatselt, et oleme vabakal, kuni Sander juhtis mu tähelepanu, sellele mida ma räägin. Lol, tegelt polnud ju purjus ega midagi, lihtsalt blond ja kuskil pilvedes.
Tegime, mis me tegime ja käisime, kus käisime, nägin isegi Kätlinit korraks, aga enne seda kui kultuurnikud laiali jooksid jõudsime ka nendeni kell 2. Saatsime Kadri taksole ja ise jäime müttama, kuni kell sai 4 ja kuna minu tööpäev algab 5:15 ja sandri oma 8 siis pidi nagu koju ka jõudma... Nüüd ma siis istun lennujaamas, kulm kortsus suus kriipsus ja üritan saada sooja jäämasinast. Nagu for real. Jäämasin on ainuke meil siin mis töötades annab sooja... Toodab jääd ka loomulikult.
Nüüd te saite igava kirjelduse asjadest mida ma tegin , rohkete nimedega, kellest te pole kunagi kuulnud, aga ma pidin andma mini ülevaate sellest, mida ma olen teinud väljaspool tööaega ja seda aega pole olnud sugugi palju, sest viimasel ajal on ka väljaspool tööd -töö ja see on olnud lõbus, oi kui lõbus, aga sellest vb kunagi hiljem- teises elus või siis kui näeme , kuigi siis ma usun, et on teised jutud, sest ega ma ju ei saa kirjutada laksust siia kõik ära ja pealegi ma isegi eelistaks kuulajarolli rohkem.
Kuni juuksed kuivasid eile jalutasin mööda korterit ja rääkisin mõtteliselt Sirkliga, rääkisin sellest, mis kõik muutub iga päevaga, sellest millest ma aru ei saa, aga ka see pole sugugi halb vaid lausa naljakas. Kõik muutub. Ühel hetkel sa tead kõike ja järgmisel mitte midagi ja ma ei teagi kumb nendest on ägedam, aga igav pole ei ühe ega teise puhul.
Väss olen ja vigu ma ei paranda, täna loeb ainult mõte ja sellest piisab.

Kõik teed viivad...

Maraton on kestnud juba 5 päeva, täna kuues ja kokku tuleb 16. Avastasin, et on võimalik ka 17. päev. Iga hommik on eelmisest raskem ja silmad on järjest punasemad. Keskpäevani on kass peal, aga sealt edasi saab kõik jälle korda. Vähemalt siiani on selline süsteem töötanud. Ei tea, vb ühel päeval ei saa enam miski korda, aga mis tuleb see tuleb nkn.

Huvitav on olnud!

16päeva x 16 tundi

Täna lõppes alles kolmas. Appi kui väsinud ma olen. Ma arvan et homme on see kõige hullem, millest edasi ei lähe vb kergemaks, aga halvemaks ka ilmselt mitte... 

Täiesti läbi, samas ikka tõsise õnnega koos... Sellegi poolest, one day at the time...

Up, up, up..

Aeg on blogi pealt tolmu pühkida jälle. Paar päeva olen mõelnud juba kirjutamisest, aga kui päris aus olla siis mõtteid ja tundeid on nii palju, et ei oska ju midagi kirjutada. 

Tööd on palju olnud ja mitte ainult tööl-tööl vaid muude lahtiste otste kokkutõmbamine kohustuslikus korras on teinud elu kohati tihedamaks, kui semestri lõpetamise ajal. 

Vahepeal on jälle see jama, et kuigi peaks istuma arvuti taga ja tegema asju oli palju parem lükata kõik eemale ja minna hoopis jalutama ja lugema, mis iseenesest polnud halb, aga väga ebapraktiline aja suhtes.

Jaanipäev oli meil taaskord suurepärane. Mingi kergendus tuli sellega kaasa ja hommik oli vahva- pannkoogid, suitsetamine terassil ja Mati liputamine, mis oleks veel parem olnud, eks ole ju.

Saime lõpuks Kristiinaga täna kokku ja rääkisin talle ära kõik mis mul rääkida oli ja tema rääkis oma jutte. Me lihtsalt istusime parkla äärekivil, rääkisime, sõime jäätist ja suitsetasime. rääkisime asjadest, mis olid hetkel olulised mõlemale ja ma küsisin nõu. Nagu vanadel aegadel. Ma palusin nõu nii nagu ma tegin seda siis- neli või viis aastat tagasi. Olgugi, et ma ei saanud otseselt vastuseid, sest vastuseid ei tea keegi, aga ma sain mingi osa rahust. Mitte, et ma oleks ei tea kui rahutu olnud senimaani, aga eks mul ole teatud küsimärgid pea kohal. Ma pole nii ammu küsinud kellegi käest, mida teha. Ma olen unustanud, et sellist asja üldse küsida saab. Ma olen rääkinud inimestega asjadest ja kuulanud arvamusi, aga ma pole lihtsalt küsinud, kuigi see on nii kerge- raske.

Muide sain päevitada täna ja istuda vesivärava kohvikus ja lugeda ja ja ja... Õhtul korjas mu härra G. auto peale. Käisime korra poes ja korra lennus ja lõpp-peatus oli kadriorg, kus ma trippisin natuke aega ja koju jõudsin äkki poole kümne ajal. Pole paha. Not bad at all.

Liis liitus eile (kella vaadates peaks ütlema üleeile) vanade inimeste klubiga, kus ma teda juba pikemat aega ootasin, mille puhul soovin veel kord õnne ja ilmselt esmaspäeval on mind oodata lillede ja nänniga Viru tänavale külla. Nu vot tak. 

Näed, midagi erilist ma ei kirjutanudki, samas tunne on jälle parem. Blogil on veel see hea mõju alles, kuigi ma külastan seda viimasel ajal tõesti harva, aga kinni on veel vara panna- seda jõuab alati teha.

Puhkus, eksamid, elu..

Jep, ma olen puhkusel juba üle kahe nädala ja tööle ei pea ma minema veel järgmise neljapäevani. 

Esimene puhkuse nädal möödus masenduses. Pea oli täis mõtteid ja lahendamata probleeme k.a. pseudoprobleeme, seega veetsin nädala sisuliselt nelja seina vahel va. mõned üksikud päevad.
Ma tahtsin kirjutada siis midagi siia, aga samas ma teadin, et mid see kirjutamine poleks tol hetkel aidanud ja kõrvalt oleks paistnud see murettekitavalt depressiivne. Sellest ka pikk blogivaikus.

Mu love oli mind ka otsustanud rahule jätta ja ilmselgelt oli tal palju tööd ja ma pidin ju PUHKAMA.

Hea on see, et nägin lõpuks Sirkut, aga Liisi juurde pole see-eest päris ammu jõudnud, sest just see viimane nädal oli eriti intensiivselt täis õppimist ja elu raamatukogus hakkas lõpuks tunduma isegi väga ja väga heana. Kui õppimine jälle üle viskas kondasin isiksuse psühholoogia lemmikriiulite vahel ja lugesin Freudi- sest kodus pole selle jaoks aega olnud, aga just see huvitab mind viimasel ajal päris meeletult. Võib öelda, et kohati oli elu nagu seitsmendas taevas sel nädalal. 

Emal on homme sünnipäev, aga kuna kingituse tegin talle nädala alguses võib öelda, et ta on terve selle nädala eufoorias olnud ja lisaks kõigele lähme homme ka Soome koos. Vennale tegin ka tähendusliku kingituse ja peab tunnistama, et ka need kingitused on minu tuju korralikult tõsta suutnud. 

Kõige tipuks olen ma sellel nädalal kordi kohanud oma love'i trippides oma tavalisi trajektoore mööda ja täna saime isegi koos ringi askeldada, mis oli kahe nädala kõige nauditavam ja meelerahu taastavam aeg, sest nagu ma juba maininud olen,  on aega viimasel ajal nappinud ja see, mis juhtus täna oli nii ekspromt, et isegi parimates soovides, ei osanud ma arvestada või loota seda, et tal on aega ja meie mõtted kattuvad, kuigi ma igatsen teda kogu aeg..tahan ma seda või mitte, ma igatsen.

Tema oli puhkuse alguse üks masenduse põhjustest. Õigemini ma ise olin põhjus ja mind painas, kui tujukalt ma olin temaga käitunud, kui pillikeeled vahetult enne puhkust pingule tõmmatud olid. 

This life is still for me. Üks eksam veel ja kooliga on selleks õppeaastaks kõik... Suvi. Töö jääb ka suvel, aga nüüd saab teha ka muid asju, mitte ei pea jagama ennast töö ja kooli vahel nii, et elu jaoks jääb vaid üürike aeg. Tore, tore, tore!

P.S Ma lõikasin pikema juuste poole maha... midagi ma ikkagi muutsin :)))

Ei tea

Pole ammu kirjutanud eks. Kui ma saaks oksendada liblikaid siia virtuaalsele paberile, oleks see vast piisav seletust kõigest, mis on toimunud. Igast kammi on olnud ja põhiline on kooli ja töö vahel tasakaalu hoidmine. Olen veetnud päevi tööl, tõmmanud otsi kokku ja mu love on mind aidanud selles päris mõnustalt. Mu puhkus lükkus edasi ja selles on süüdi meie osaline kaadrivahetus vahetult enne Euroopa suurimat lennundusfoorumit, mis toimub sel aastal Eestis, praegu toimubki ja sellepärast olengi tööl mina.

Mis puudutab mu love-i: ta käis paar õhtut töö juures ja siis me ikka kukkusime mölisema ka paar korda nii, et ma ei saanud enam magada öösel ja hommikul vabandasime mõlemad, kuigi midagi hullu meie mölisemises ei olnud. Mida rohkem me üldse suhtleme, seda kodusemaks ta minu jaoks muutub. Ta lihtsalt on nii awesome person, ma isegi ei tea miks täpselt, aga ilmselt kõige pärast , ta lihtsalt crashib mu ajusid oma ägedusega ja ma ei saa seda lõpetada. Ta on nii cool, et fml. Jep for the second time in my life ma hakkan igatsema inimest kohe, kui oleme laiali jooksund, isegi kui ma tean, et ma näen teda järgmisel päeval. Mindblowing. 

Muidu on jah, tõsiselt kõike olnud, paremaid ja halvemaid päevi. Unetuid ja eriti pikaks veninud unega öid. On olnud naeru ja on olnud nappi pisaratest pääsemist. That's life, so what can say...?

Imagine that..

..ta on nii äge. Ta on kõiges nii mõnus, et kõige külgetõmbava üleslugemine on võimatu ja tema igatsemine tekitab füüsilist ebamugavust ja see on retsilt hea isegi, kui on lämmatavalt kurvastav, sest seda pole olnud like for aaaaaaaages. 

Igatahes tähistasime täna muidu Hanna sünnipäeva (25 siiski) ja ühe siidriga ei piirdunud nii et minu neitsistunud organism jäi kodule lähemale jõudes aina rohkem purju... Miks neitsistunud? Selle pärast, et sellel nv'l jõin ma üle mitme kuu ühe siidri ära ja kui ma täna rohkem jõin, oli seda tunda nagu üks-kaks.

Ei, nüüd olen kaine ja puhas laps juba- ilmselt kaine tänu duššile, sest enne pesu maailm tiirles veel veits minu ümber ja just siis ma ''pidin'' vastama meilidele. Hahaha võit.

Pretty funny on see mis tööl toimub. Pole sel nädalal ühtegi päeva möödunud lennujaama külastamata. Meil uus tüdruk ka muidu. 

Pean nüüd esseed kirjutama, aga üks oluline paber jäigi lennusse raamatu vahele... FORK!

You'll follow me back, with the sun in your eyes...

Tööd on olnud murdu. Nii lennus kui kontori asjadega seoses, nii vabadel kui tööpäevadel.

Neljapäeval olime poole ööni Gustaviga lennukas ja pärast tema lahkumist tegin ma kella kaheni omi asju veel edasi. Järgmisel hommikul pidin minema tööle üheksaks, et lõpetada Gustaviga pooleli jäänud asjad ära, aga õnneks noormees ei saanud tulla. Õnneks, sest siin (eks ma ole praegu ka lennus) oli üks teine probleem, mille pärast ma siiski tulema pidin ja kahe asjaga oleks olnud raske tegeleda. Mõistagi oli eilseks õhtuks võhm jumala väljas, aga sain korralikult magada ja täna on tööl isegi hea olla.

Liis, ma sõitsin eile koju Audentesest ja tundsin, kui sind ka Tallinnas pole, siis on jumala sitt tunne- tühipaljast teadmisest, et sa ei ole linnas on kurb.

Muidu on normaalselt läinud. Ei ole juhtunud midagi sellist, mille kohta saaks öelda ''ületamatu'' või ''raskesti üleelatav''. 

Täna olen ma seesmiselt väga rahulik ja rahul kõigega, mis tehtus sai. Neljapäeva öö oli teatud mõttes pingeline pingelangus. Mingisugust mentaalset hõljumist meenutav õhtu, kuigi pea oli väsinud ja seda oli tunda töös ja isegi vestluse ajal Gustiga jooksid mõtted nii ummikusse, et karju appi. Hea oli... tõesti vabastavalt hea ja ma ei oska öelda, millest täpselt see tunne tulnud oli.

Kõike, mis on hästi- seda ma püüan hoida ja kõike, mis pole veel korda saanud ma ajan joonde, ma püüan, ausalt.

And I won't waste a minute without you ...

Hei,

tööl siis taaskord. Kodus mulle ei meeldigi enam kirjutada. Ma tulen tavaliselt koju juba siis, kui olen väsinud või väljas kisub asi öö poole. Sõbrad, lubasin küll aprilli alguses Tartusse tulla, aga pole aega leidnud. Kõlab nii nagu mul poleks teie jaoks aega, aga tegelikult mul lihtsalt pole aega olnud, vahel ka enda jaoks. Päris intensiivne periood on olnud. 

Ma ei mäleta, millal ma viimati väljas konkreetselt joomas käisin ja mõned päevad tagasi igatsesin meie Haapsalu trippe. Mul on tõesti halb tunne, et olen teid hold'ile nii kauaks pannud, aga ma ei ole unustanud ja ma mõtlen teile vahetpidamata.

Muidu on elus kõik nagu ikka: töö, kool, aitasin sellel nädalal oma neljal lennujaama vabal päeval kontoris ka ja kõik see on tore, aga päeva lõpus on padi ja tekk ainukesed ihaldusobjektid.

On olnud ekstreemsusi on olnud meeldivaid hetki. Üritasin mõista, mis on õige ja mis vale jälle. Üritasin mõista, ka kahetsuse mõtet. Mulle meeldib arvata, et mul pole midagi kahetseda, sest ma ei saa midagi muuta ja üldse lähevad asjad nii nagu minema peavad, samas vastukaaluks kõigele- kust ma siiski peaksin teadma, mida peab kahetsema ja mis on paratamatus...? Äkki see, et kahetseda pole midagi on vaid mõte...eneseveenmise tulemus. Kus jookseb see õhkõrn piir ja mis on reaalsus?

Igasuguseid pikki mõtlemissessioone olen maha pidanud, aga kindlasti pole ma ülepingutanud selles osas.

Käisin Audentese tervisepäevadel teedest rääkimas ja sain tuttavaks ühe inimesega, kes töötab ka lennujaamas, aga millegi pärast pole me kohtunud. Ilmselt on nüüd tegu väga mõnusa tutvusega. Tõesti armas ja muhe poiss on.

Minu silmarõõm on aga väga ettearvamatuks muutunud viimasel ajal. Ei julge luua illusioone ja ei julge uskuda seda, mida räägitakse, kuigi tean, et meie suhtlemist on jälgitud. Mulle meeldib, et on olemas selline inimene, kellega on nii tõsised jutud, kui tõesti lollid naljad ühtemoodi toredad ja kelle korraline nägemine, rääkimata pikematest olemistest, muudab terve päeva, kui mitte terveid päevi...

So far, so good, aga koolile peaks pöörama rohkem tähelepanu. Mitte, et ma oleks kuidagi väga maas, aga nii palju huvitavat toimub, et kõike ei hooma ära, kuigi tahaks teha ja lugeda veel rohkem, kuid päevas on vaid 24 tundi.

Eneseteostus on mul saja peal ja on palju asju, mille pärast ennast jälle paremini tunda, samas on ka korralikult seda, millega peaks ja tahaks tegeleda rohkem ja intensiivsemalt.

Õnneks on olnud palju ilusaid päikesepaistelisi päevi, kui mulle meeldib ka see mis toimub täna- läbi lennujaama suurte akenda tundub hall vihmane ilm siiski päris kaunis.

Hoidke kõva!

Me blogsta

 (Ma isegi joonistasin vahelduseks)

Ma ei tea, miks ma nii hõredalt kirjutama olen hakanud. Mõtlen küll kogu aeg, et peaks, aga õige hetk läheb tihti kaduma. Ma pigem mõtlen, seedin ja kui avastan, et pole midagi öelda, siis polegi.

Mis on lahedam, kui ilus ilm?

Mis on lahedam sellest, kui sa istud ja sööd tööl kummikomme teadmisega, et homme on vaba ja ma ei maga päeva maha, sest unetunnid on paigas?

Mis on lahedam sellest, et on inimene kelle pärast jookseks veriste kandadega läbi linna, et korraks öelda ''Hei''?

Mis on toredam, kui on olemas Sõbrad, keda saab igatseda nii ropult ja samas tunda ennast ikkagi hästi teadmisest, et nad on olemas, SEST sa igatsed. Iga päev igatsen :)

Mis on armsam, kui lemmiku töökaaslase jälgimine kõrvalt, kui ta ei vaata ja kui ta ühel hetkel lõpetab oma tähtsad jutud, ta vaatab sulle vaid hetkeks otsa ja naeratab ja sa tead, et ta naeratas sulle mitte niisama?

Mis on naljakam sellest, kui sulle kingitakse kruvikeeraja??? Kaheksa kruvikeerajat ühes, et asi tähtsam tunduks.

Mis on coolim sellest, kui su kohustuslik kirjandus on kõige awesomeim ever ja sa reaalselt viitsid süveneda?

Mis on humoorikam, kui sa vaatad netist saate kordust, kus võtab sõna su õppejõud ja ta tuimalt omab kõik ära nii, et sa hüppad voodil võidurõõmust?

Mis on ärevam, kui kirja ootus, isegi kui see kiri eraldiseisvalt, ei oma mingit tähtsust?

Mitte, et miski oleks eriliselt parem kui ta muidu on või siis keskmisest halvem. Kõik on paigas nagu oligi, lihtsalt mingid pisikesed head ja vead taanduvad üheks. Ikkagi eluks ja mingitel põhjustel olen ma viimasel ajal armunud sellesse enam, kui kunagi varem. Isegi vaatamata sellele, et iga päev pole parim päev, isegi vaatamata sellele, et ümber toimub nii palju, et uskumatu. Sellegi poolest on hea mõelda, et see kõik on hea või millegi hea nimel toimuv. On hea mõelda, et ühel päeval kasvab igatsus koosolemisrõõmuks, et imetlusväärsed tuttavaks võivad saada kunagi sõpradeks, et verised kannad paranevad ja ketsid saavad sissekantud, et oodatud kirjad saabuvad nkn olgu siis varem või hiljem, et kruvikeeraja ajab asja ära, et ükskõik mille lõpp on ükskõik mille algus ja algus, seostub mul kevadega- olgu ta siis kuitahes tuuline ja šitt või päikseline ja soe. Kevad on kevad, raisk.

Noh jah, ups and downs

When you're forgiving but you can't forget
Feels like you're drowning but you still got breath

Eile oli täpselt selline päev, mil hea ja halb võis vahelduda minutitega. Kõik probleemid on ju oma peas kinni ja üldse on raske hoida tasakaalu vastutulemise ja mitte pähe istuda laskmise vahel. Nõrkus tuleb peale ja samas pisikesed ilusad asjad päästavad ikka päris palju. Väga palju, aga kauaks neid kauneid rõõmustajaid jätkub, ma ei tea.

Ilus lõpp päevale oli ikkagi selles, et Aap pidi poodi minema ja ta võttis mu töö juurest auto peale. Tema ostis süüa ja mina leppisin suitsu, ''Akadeemia'' ja kummikommidega- mega suurte nätsupallidega tegelikult ja nostalgia kommidega- nii nimetas neid Aaps- sest on tõesti olemas ühed kaalukommid, mis on otse lapsepõlvest ja keegi ei tea kunagi, millal neid lapsena siis saadi.

Koju jõudes pidin saatma veel mõned meilid ja hõõõrudes meelekohti ka mõtlema, kuidas toimida edaspidi, aga ma ei jõudnud kuskile, sest uni oli ni hull. Organism tahab ikka laadimist ja uni on hea, aga see võiks olla mõnikord asendatav ilma, et tervis kannatada saaks. 

Mõnikord on vaja VÕITA aega.

Pam pam pam

Pole nüüd mõned päevad kirjutanud. Nii siis. Vahepeal käsisin Soomes ja uskumatu kui chill päev see oli. Kakerdasime linnas ringi, käisime maailma parimas hiinakas ja oleksime äärepealt laevale hilinenud. Politsei pidi lausa teed näitama . Asi oli selles, et kui ma kesklinnas orjenteerun suurepäraselt siis sinna kolme maa ja mere taga asuvasse sadamasse minemine oli suisa keeruline. Ma ei teadnud et mõni sadam asub väljaspool seda sadamate põhispot'i- ühesõnaga sain targemaks. Selle päeva mõju oli enam kui lihtsalt värskendav, aga niipea kui tagasi jõudsin tuli asuda jälle tööpostile.

Praegu on nõks keerulised ajad. Üks meist on haige ja ühele otsime asendust. Kaks kandidaati on olemas: minupoolne ja Egle pakkus ka oma sõbranna. Liiga keeruliseks minna ei tohi, aga uued inimesed on tihtipeale siiski stress, sest kõik see harjumine nõuab omajagu energiat.

Ma tahaks muidugi, et tuleks Marvel ja asi oleks klaar, aga siin on ka konks - me mõlemad oleme tudengid ja eks ma pean kindlasti enne otsustamist ka Egle sõbrannaga kohtuma.

Eluke on endiselt selline nagu oli, üks parem siis jälle üks halvem päev, aga midagi pole teha - pealegi hea jääb endiselt peale.

Vahepeal istun kuskil ja näen mõnda inimest, kes on maru-tuttava näoga ja ma ei saa aru, kus ma teda näinud olen. Mingi hetk näeb inimene mind, naeratab ja siis mul jõuab kohale. Eks nii juhtu kõigil, aga viimasel ajal on mul seda väga palju. Ma poleks elus arvanud et see lennujaama töö mind sellisel viisil mõjutada võib, aga näed.. siiski...

Ootan küll pikisilmi kevadet, aga ega see, et lumi jälle maha tuli mind ka ei häiri as long as on päike ka väljas.

Praegu olen ülikooli kohvikus ja tundub, et üks kord ikkagi tuleb see kergem päev. Kuigi praegune sumin on päris lõbus.

What-not?

Homme Soomemaale. Aitab naljast. Ma olen ise väsinud, siis tülitan teisi ka üle mõistuse palju, sest ma unustan asju ja serveerin kõike pisikeste juppidena. Kätsiga siis möllame ja tuutulume välismaal ja ülehomme jälle töömaratonile :) 

Kõik on siiski armas :)

Et valudest saaks pidu .Asjad muutuvad. Ajad muutuvad. Inimesed jäävad samaks.

Endiselt usun sellesse, et inimesed ei muutu. Muutub see osa nendest, mis puutub kokku välismaailmaga. Ühed illusioonid asenduvad teistega ja haigest inimesest ei saa terve, vaid üks haigus asendub mõne muuga. 

Hästi palju mõtlemist on olnud. Hästi palju küpseid mõtteid on peas, aga sõnastus on veel toores ja kas ta kunagi üldse täiesti valmis saab, seda ma ei tea... Mingites meelelahutuslikes vestlustes ikka saab üht-teist räägitud, aga see, mida Rasmus nimetab minu ''teooriateks'' pole veel mingid teooriad, ükskõik kui veenvalt ma neid ei esitaks, ma tean, et miski pole vettpidav.

Elus toimub nii palju, et vahepeal on peas täielikud ummikud. Kõik sündmused on suuremahulised ja kui neile lisanudvad päevade jooksvad mured ja rõõmud, muutub pea prügikastiks, mida ei saa korraga tühjendada just nimelt nende samade pidevalt toimuvate ja muutuvate protsesside pärast. Argipäev raisk ja samas iga päev on tõesti isemoodi ja rutiinist on asi kaugel.

Ülalmainitutest suurtest sündmustest siis ka nõks. Neid projekte pole käsil rohkem kui paar, max. kolm ja kui ma pööran tähelepanu ainult neile, tundub, et kõik toimib ja kõik on ajaliselt paigas. Vaadates tervikpilti võib öelda, et elu segab plaane. Elu just töötavate sipelgate kombel ringipunuvate pisisündmuste mõistes.

Kui ma peaks tegema joonise sellest , mida ma nii meeleheitlikult seletada ütitan näeks see välja järgmiselt: Suured mõtted, plaanid ja ettevõtmised oleks pikk katkematu joon ja paralleelselt sellega jookseks pisteline sirge (elu), millel mõni jooneke oleks pikem , teine lühem. Mõni tühik suurem, mõni väiksem ja eks kõigil ole elus nii, et korraga tuleb tegeleda mitme asjaga... Lähenemispõhimõtted on aga erinevad ja ma pole veel otsustanud, kuidas on kõige tõhusam läheneda asjadele, seega energiat läheb kohati rohkem, kui peaks ja mõnikord jääb ühel päeval ülepakutud energia arvelt teisele päevale energiast jälle väheks- sealt voolab välja ülemõtlemine ja muu lühiajalist tujutust põhjustav kraam. Paratamatult jooksevad asjad vahete vahel proportsioonist välja ja see väljendub pea kõiges olgu tähelepanu keskpunktis sotsiaalsus, unetunnid või söömisharjumused. Kui ühel päeval sööd šoksi üle, siis ega järgmisel päeval jälle suurt tahvlit ostma naljalt ju ei hakka ja see kehtibki vist elus üleüldse paljude asjade kohta. Mõni võiks öleda sellise jutu peale 9gag'i kohaselt ''You don't say'' , aga reaalselt vaadates, palju me ikka sellistele asjadele jooksvalt mõtelda jõuame. See on nii loomulik, et seda pole vaja mingit moodi eraldiseisvalt teadvustada...

However peab tunnistama, et on need meeleolud nagu nad on- sõltuvalt päevast, aga otseselt vingumiseks mul põhjust pole. Enamjaolt on lood üsnagi kaunid ka kõige kurvematel päevadel. 

Hendrik ütles kunagi minu halvemate päevade lõpus: ''Päevad pole vennad'' ja nad ei olegi. Nad ei peagi olema ja ma ei taha, et miski oleks teisiti. See, mis mind täna painab on homme miski, mis üllatab ja taeva alla jälle tõstab, kuni ma sealt uuesti maa peale tulen ja mitte, et kõik need asjad poleks mainimist väärt, lihtsalt praegu ma tahan tegeleda nendega ise, sest ma tean, et on palju vältimatuid kogemusi, mis on valusad, mida poleks üldse vaja, aga kuidas muidu ma õpiksin tundma elu, kui mitte elades seda sellisena , nagu ta mulle kätte tuleb. See teadmine on nii minu seisukoht, kui ühtlasi ka lohutus.

Ei tulnud küll päris see postitus, mida tahtsin- st. ma pidin oma tegevustest rääkima, aga tuli mingi kirjeldav eluanalüüs välja... Noh. See kord on siis nii :D

Kevad on, hea on...kokkuvõttes ikkagi liiga hea. Jung ütles midagi säärast, et on nii palju päevi ja öid ja üks ei kesta aasta arvestuses kauem kui teine. Isegi õnnelik elu ei saa olla pimeduseta, sest sõna ''õnnelik'' kaotaks oma tähenduse, kui see poleks tasakaalustatud kurbusega.

I won't turn around and around

See on nii cool asi, mille ma läbi elan. Vahepeal on täitsa raske mitte mõtelda, sest kuklas tiksub pidevalt üks ja see sama ja tegelikult reaalsuses tundub vahepeal, et aeg ei taha kuidagi liikuda ja sündmused ei taha kuidagi toimuda. Postkasti otsas elan viimasel kahel päeval ja tulemus on 0, kirjad tulevad, aga mitte need, mida ootan ja isegi see ootusärevus on vinge, liigagi nauditavaks pööratav shit. 

Täna ärkasin suhteliselt hilja ja selleks, et mitte muneda ilusa päeva maha käisin ruttu pesus, tõmbasin mantli selga, prillid pähe ja jooksin päikese kätte. (Nüüd ma kujutasin ette, et ma tõmbasingi ainult mantli selga, how awesome is that). Käisin raamatukogus- pikendasin oma Freude. Sealt jalutasin kontori ette, et tšekata kas kõik sõitsid juba pittu ära Riiasse ja autod olidki läinud. Ma arvan, et neil on praegu eriti tore. 

Kontori eest helistasin Liisale ja leppisime kokku, et nii ilusa ilmaga õpime katusekohviku rõdul ja oligi... Istusime seal rõdul pintsakute väel, prillid ees ja arvutid laual. Tegime suitsu ja jõime kohvi... no kas elu saab enam ilusam olla? Õppisime veidi, vahepeal käis Liisa sõbranna meiega istumas, siis me pigem vestlesime, seejärel jälle vaatasime materjale, kuni kõik taandus taas jutule ja tõeliselt hea oli. Kell oli 7, kui me sealt liikuma hakkasime ja väljas oli ikka veel suhteliselt valge. Tore. 

Pea valutas kui koju jõudsin, siis pidin sööma , võtsin ka valuvaigisti ja läksin magama ja lõpuks olen ma nüüd siin ... kirjutan ära ja hakkan õppima... vot sulle päeva.

open up and let it go

( Akshay räägib meile teedest)

Täitsa jama tunne on praegu. Tunne, et isegi kui mul oleks võimalus saada just praegu kuskile ära pead tuulutama, oleks see tuulutus kasulik ainult for so long kuni ma jälle tagasi oma mõtete juurde ei tuleks. 

Kui mingid asjad muutuvad keskmisteks mõttekolleteks ma jään nõiaringi ja ei näe suurt pilti. Ei näe enam ringist välja. 

Halva tunde tekitab sõltuvus oma afektsioonidest, aga need afektsioonid on paganama tugevad.

Ma olen hakanud küsima asju , mega lolle asju, milleta ma saaks hakkama enivei ja kuigi tore oleks saada vastuseid ei ole küsimuse esimene eesmärk see info, mis sealt tulla võib vaid tagasiside kui selline ja tähelepanu. Masendav on seda tunnistada, aga paratamatult PEAB tunnistama. Istun teisele pähe oma saamatusest ja kõige hullem ongi see, et kuna ma kõrvalt hetkel vaadata ei oska , ma ei teagi, kas see päheistumine on reaalne või on see paranoia.
Kirjutasin need ülemised read eile ehk esmaspäeval, aga täna pole üldse parem. On küll toredad päevad olnud iseenesest võttes, aga mingi tobe raskus on. Nagu ikka ei oska olla ja samas kunagisest ammusest aast on see tunne siiski tuttav ja midagi mul üle ei jää, kui muiates tollaseid kuue aasta taguseid lubadusi endale meenutada. Ei midagi pole teha... küll see üle läheb ja asjad paika loksuvad ja kui loksuvad siis järgmisel reedel põrutame Kätsi ja mine tea äkki Liisigagi Soomemaale päid tuulutama.

Ma piilun sind põõsast ja põrandapraost...

Tore on. Reedel käisin linnas Liisiga hommikust söömas, siis kontoris veinitamas, koolis seminaris ja siis sattusin juhuslikult Aabu auto peale ka, seega te ei kujuta ette kui ilus päev see tegelikult oli. Eile kosristasin ja vegeteerisin ning täna tööl. Nüüd algabki vahenädal oma eksamite ja asjadega, aga homme on veel chill. Saab kontoris teekoolitust ühelt, tundub, et toredalt, hindult ja siis võib rahulikult koju tagasi õppima minna.

Teine elu koputab minevikuustele, aga säilitan nii külma närvi veel kui suudan. Täiesti uskumatud inimesed. Muidugi mulle lähevad igasugused asjad korda, olgu nad nii ajast ja arust, kui saab ja samas... ei viitsi lahmida tühja.

Kuulge oodake mind aprilli alguses Tartusse külla palun... suruks ennast hea meelega külla :D

Millal oli Sinul...

..nii, et sa lähened inimesele ja sul jalad ja käed hakkavad värisema nii, et hing jääb kinni ja selle asemel, et öelda midagi sa ignoreerid fakti, et ta seal on, võtad välja telefoni ja teed kõike muud, kui oled normaalne inimene? Millal sa oled lugenud saadetud ja vastu saadud kirju tuhandeid kordi, et mõista enda ja inimese mõtete kulgu, kui ta saab su kirja kätte ja kujutad ette teda rääkimas seda, mida ta sulle äsja vastanud on, millal?
No vot, mul oli täna jälle selline kogemus. Hästi mõnus tunne on ju, täielik elukevad ja samas viib jälle 14-aastase tasemele.
Saatsin nüüdseks mõned tunnid tagasi kirja ka ja kutsusin mehe õllele, kevade algust tähistama. Vaatab, mis saab. Ei põe eriti, ükskõik mis sealt vastu ei tuleks, suhtleme ju enivei. Mõnus, kas elu pole mitte ilus?
Sirkut ja Liisat oodates,
M.