Where all of the stars
They're fading away
Just try not to worry
You'll see them some day
Take what you need
and be on your way
and stop crying your heart out

Reede õhtu on vist maailma ilusam õhtu nii hea ja rahulik. Mõnus muusika ja vaba mõttelend.
Täna ei harrasta ma ei vesipiibu suitsetamist ega ei joo ka midagi alkohoolset..mida ma muidugi ei tee niisama ka, viimasel ajal eriti siis.
Oli paar ahvatlevat kutset välja ,aga ma arvan ,et täna jääb vahele, mitte isegi ei arva vaid olen kindel.
Koolipäev oli erakordselt tüütu, aga sõit Krissuga Jürisse Mirjami juurde oli ainulaadselt lahäää!
Homme lähme siis valima kleidiriiet. Ma kardan täiega et surun Mirjamile oma mõtteid peale-mis puudutab lõpukleiti...See näeb välja nii et..ta pakub midagi välja , ma ütlen jah..ja siis jälle loobun.
Aga noh..jah.
Homme pool 12 ,Kunstikooli ukse ees ,Krissuga!

indeed

Hakkasin õhtul tegema kutseid üheksandike lõpetamisele..tegelikult need kutsed oli Krissu töö aga 90 väikest pilti pole mingi naljaasi..:D Muidugi tuleb sõpra aidata, ühesõnaga 45 mulle 45 talle.
Ma olen aeglane joonistaja ja nii ma joonistasin neid kuni vajusin lõpuks ära ehks siis poole kuueni-hommikul..Kooli ma loomulikult ei läinud, ei tea mis ma seal unustasin ,eriti nii unisena.
Jäin koju magasin kaheni ja siis vahtisin niisama tühja ja tegin matemaatikat.
Normaalne ju.

lllllllllllllaaaaaaaaa

Issand jumal, ma olen nii saamatu lihtsalt:D
Ma näen teda kukil bussi aknast ja ma hoian ennast vaevu vaos ,et lihtsalt mitte jooksma pista.
See on nii hea samas nii haige ja lihtsalt loll, aga ma ei saa sinna mida parata.
Ma olen igasuguste asjade suhtes tähelepanelikumaks muutunud ja üldse..oeh...seda ei saa seletada.
Pole viga päev, eks ma tõesti olen natuke haige-seda nüüd otseses mõttes. Olin kodus tegin korda ennast ja kunstikooli asjad.
Pool neli olin juba kunstikoolis ja ikka veel eilsest tujutu, aga mul on mu väike päästja.
Krissu on minu maailmanaba.
Ta tegi mu tuju heaks ja nkn ta ise ei pannudki tähele.OEH

Vajub ära. Jälle vajub..põhi jalge all vajub.

Ja elu liivana kaob peost ,kui mälestused unenäost.

Ei tea jah enam midagi...täiesti tujutu, praktiliselt emotsioonitu kergesti ärrituv ja haigeks jääv olend olen. Tean perfektselt et see on ajutine, aga see on hull.
Kuidas öelda inimesele ,et ta on nõutud ,et see ei kõlaks valesti?..raske prakstiliselt võimatu.
Täiesti ebameeldiv olemine, peeglist ei vaata ka enam tagasi sama inimene vaid keegi nii mossis ,et kui mina ei oleks mina siis ma jääle sõimaksin teda ,et sa oled ikka nii haige, mida sa vingud.
Isegi niisama istumine on raske...siis on see murdumise tunne või pigem selle nirune imitatsioon.

****

Eilsest õhtust:
Olime Krissu juures K.L. ja L.ga. Vahepeal käisime Tixi autoga burksi ostmas ja pmts terve õhtu sisustasime jutuajamine ja piibuga.
Aitäh teile..hea oli.

luuluu

Huhuhu..täna oli üks järjekordne koristamis ja shoppamispäev.
Lõpuks ometi saingi uue digika, ohjumal küll nüüd saab korralikult pildistada.
Ma ei tea. suht tüüpiline pühapäev..hiljem veel väike vesipiip ja päev on minujaoks läbi.
Hea.

chilli

Mõtlesin täna (nüüd vist juba eile arvestades et kell on pool2) sellest Toivo asjast...ei saa üle, see oligi täna ainuke asi mis vb mõnel hetkel tõsisemaks tegi.
Hommikul koristadesleidsin oma GTA Vice city..päris hea..meenuvad ikka need vanad ajad. Noheksa ma ei ütle jah ära selle mängimisest.
Ei tea mul peaks vist häbi olema ,sest alles täna ostsin ma oma elu esimesed kontskingad ,jah lõpetamise kingad. Täiga lahe, pool lõpetamise probleemist on kadunud.
Vaatasin nüüd õhtul eurovisiooni...Kas ma olen liiga kriitiline, kui ütlen et see sakkis? Ok ei sakkinud aga lemmikuid siiski mul seal polnud, vist.
Msn on praktiliselt tühi...tühi nendest inimestest keda ma tahaksin seal praegu näha, ehk nad magavad juba. Või ma kujutan ette et vaatavad voodis telekat või loevad.
Mina isiklikult kavatsen käija nüüd pesus ja võtta kätte raamatu, ma nkn loen ära lehe või kaks, panen pea padjale ,lülitan teleka sisse ja seejärel jään kohe magama..Kui teleka pult kukub poolenisti voodist väljas rippuvast käest ma ärkan ja lülitan teleka välja..järgmine äratus toimub kümne paiku.

Kõndisin täna sillal vihaselt edasi-tagasi, mõttega kuidas nii. Miks kõik ei võiks olla nagu mina. Täiesti idiootne mõte, mis siiski külastab mind aegajalt. See on üks nendest mõtetest arutelust ''mis oleks kui?''
Ma mõtlen hetkel seda ,et ma olen tegelikult jube inimene. Mõelgem vaid palju oleks sõdu, kui arvestada seda ,et olen püsimatu inimene.
Ma olen auahne ja mitte samaegselt. Ma armastan ennast nii palju ,et samaaegselt vihkan. Ma valetan endale ja usun seda meelsasti.Ma olen nii kokkukasvanud oma naeru maskiga, mis tuleb automaatselt ,isegi siis kui ma seda ei taha. Jah, mul on soodne nii elada ..aga jumal tänatud ,et kõik pole nagu mina, sest isegi praegu ma valetan.