Ma olen natuke haige seega täna ja homme olin/olen kodus. Päris hea kui va väikesed ebamugavused, mis käivadki haigustega kaasas. Muidu käisin ringi, magasin, istusin ja lamasin ja sellest saigi minu päev. Uudistevaba päev.

Kui ma oleks pidanud täna unepealt surema siis teadke ,et ma oleksin surnud kõige õnnelikuma inimesena. No nii hea unenägu oli,et ise ka ei usu.
Tervise kohta ei oska midagi öelda ,sest ma nagu ei taju kas ma hakkangi vaikselt haigestuma või asi on selles ,et ma tahaksingi natuke haige olla:D
Päeva osas niipalju ,et pool päeva ma magasi ja teise poole olen mõelnud ,et peaks õppima. Onju sisukas päev?
Peale superstaari hakkan õppima.
Mõtlesin sellele ,et koguaeg peab küsima ''miks?''. Niisi võtsin ühe fakti oma elust ja hakkasin küsima MIKS...ja kommoon ma jäin toppama ,sest ega mina ei tea ju vastata sellel, miks on mul aega sitaks... No tere talv.

Ma naudin siit ilmast ära olemist. Nimelt eilne päev ja öised unenäod annavad perfektselt palju mõtteaineid , et ma ei peaks mõtlema konkreetselt tänasele päevale...arvestades sellega, et kell on 0047 võib öelda juba ,et eilsele päevale.
Ma nägin unes ,et kool oli suur kaubanduskeskus, nägin pommiähvardust, palju narkootikume, inimesi minu eelmisest ja sellest elust e. võõraid ja tuttavaid, ainult et võõraste nägusid ma ei mäleta, ma arvan ,et neid lihtsalt ei tohi mäletada, selline on kord.
Kõik see jama unes pidi tähendama seda ,et mulle ei meeldi rõhumine mis mind praegu ümbritseb.
Sellise tähenduse andis välja unenägude raamat. Midagi pole teha, peab tunnistama ,et raamatul on osati õigus.
Täna/Eile oligi hea päev, minimaalsete kohustuste-, pika une ja mõtetes hõljumistega.
Samuti mahtus mu õhtusse ka Titanicu vaatamine...noo vaatamata sellele ,et seda on nii palju nähtud tulevad külmavärinad ikkagi nahka ja mõnikord isegi pisarad silma ,aga need pisarad ei pruugi olla üldse kahjutundest vaid mingitest seostamisest. Ei oska päris täpselt seletada.
Igaljuhul, ma loodan ,et ka teil oli ilus päev ja soovin ilusat und;)

Said it all, nothing to say at all, nothing that really matters...

Mõnikord me möödume milleski, millest ei suuda enam lahti lasta. Mõnikord me õpime minevikust midagi, mis muudab terve meie oleviku.

Mitte ,et ma õigustaks ennast ,aga me elame ju ühe korra...fuck the rules!
Kolmandat päeva on siin blogis täpselt nii, et rääkida oleks ju palju ,aga igat sõna peab pigistama. Mõtted on nii korrastamata ,et ei teagi mida teha.
Ma arvan ,et mu elu on ideaalne , sest selles on kõike ja vaatamata sellele väsimusele mis paneb valutama kõike nii seest kui väljast siis tegelikult pole siin ilmas midagi ilusamat kui elu ise. Pole mitte midagi nauditavamat ,kui elu ilusaks tunnistamine.
Mõnikord vajab igaüks päästmist ja see on ka üks osa.
Mu pea läheb juba paiste sündmuste seedimisest ja see hakkab tekitama imelikke emotsioone muuseas:D

Ma arvan, ma loodan ,et sina Liis ja sina Sirkel andestate mulle selle lõputult halva aja.Ometi olete ju teie just need kes kannatavad minu lobapidamatuse ja pideva kurtmise all...s.t ärge jumala eest võtke seda isenesestmõistetavalt ,see ei ole normaalne...või nh ma loodan vähemalt ,et see pole alati nii olnud:D dunnoo:D

Mis see nädal mulle andis on ,aga meeletu vabadus ja mingitest vihadest lahtisaamise...päeva pealt läksid ja noooo jäljetult. Konkreetne inimvihkamine on läinud, see oligi vist ajutine ajukahjustus.
Blood stops running and people fade away... juhtub ka nii ja selle tagajärjel ei pea ilmtngimata surema ja veri ei pruugi raalselt seisma jääda ,aga ka see mida me nimetame reaalsuseks ei pruugi olla see mida me reaalsuse all mõtleme.
Tahan jõuda tegelikult sinna ,et mul on mõningad hirmud ,mis puudutavad seda, et ma viskan üle oma tasakaalutusega ja kui ma viskan üle siis lihtsalt ärge kannatage seda..give up on me.
See ei kesta enam kaua. Te ju teate et alati on üle läinud ja esmaspäevaks ma olen jälle natuke uus, sest mul on motivatsioon.

Hommikul ärkasin migi idiootse peavaluga, lükkasin äratuskella edasi ,ütlesin emale et ei lähe esimeseks tunniks ja magasin edasi..Mõtlesin et lasen sakud üle ja lähen kusntiks, küllaga kaardid kukkusid nii ,et ma jõudsin alles keemiaks..õigemini enne keemiat. Mekkisin pannikakalaste morssi ja läksin ülesse. Keemia tööde jagamine värki särki... tund möödus kiiresti ühesõnaga.
Esta vahetunnis tungisime paraja seltskonnaga kööki ja einestasime nii et vähe polnud, nii vip tunne oli kui teised ostsid külmaks läinud pannkooke väljas ja sina tuled häbematult kööki... Anyways kirjandi kirjutamisest ei saanud ka asja ,sest me ainult naersime Allaniga. Selle eesmärgiga me tegelikult taha istusimegi ,aga kes võis teada ,et koguaeg on millegi üle naerda.
Peale kooli tripp linna ...tsiiipakeseks istusime Liisiga maha ja siis koju.

Praegu teen NUI'a plakatit, mis ei tule vist väga hea välja ja ma nagu ei suuda oma kujutlusvõimet tööle panna ,et seda paremaks muuta. Kui see valmis saab, teen ära inka, kirjandi ja mata ja siis peksan rahulikult schlafenit! voot!

Üsna pikk ja tiheda sündmustikuga päev. Kartsin eile natuke valet asja...täitsa õnneks läks, aga ega midagi ei muutu sellest ühest hommikust. Kõik, mis varem öeldud kehtib.
Kõigest ei räägi, aga nii üldjoontes. Kaks võimalust kas Lend ei oska mõtteid väljendada või ta on kiiksuga. Ütleb ühte mõtleb teist. Miks peab seletama alles kolmandal vestlusel nii ,et kõik muutub selgeks , kohe siis ei või?
Ütleme nii ,et mitte midagi pole tegelikult öelda...kõik on juba ammu öelnud.

Päev kinnitas järeldut:
Pole ideaalseid inimesi...

Päev oli üüüüsna hea kui välja jätta mingid konkreetsed ja lollid jalgade nõrgenemishood.
Tunnid rahulikult,klassid on kurvalt tühjad ,aga siiski oli kõik täiesti omal kohal.
Sirkli juures käisime Liisiga ka aga me vit tõmbasime piipu üle. Peas taob veits.
Tõsisemad jutud leidsid ka aset ,aga ma usun ,et nad pole nii märkimist väärsed.
Jumal tänatud ,et õppida on mõnusalt vähe....ja ...palunpalunpalun ,mees taevas tee nii ,et homne inka ei oleks närvesööv ja ajusid surmav KAKAJUNN.
Ettetänades,
Maria.

A tead ma kardan ,et ma olen panustanud vale hobuse peale. Otsinud vead enda tegemistes, aga kui heaga ei saa, halvaga ei saa, kus siis minu viga on? Lolz.
Ma olen tänulik kõige eest, kui sa teaksid kui tänulik ma olen...agaaa ajad muutuvad ja peab vist laskma lahti ... Ma mõistan seda nii kainelt praegu. Uskumatu, kui hästi ma ennast tunnen.
Natuke kardan, ise ei tea ka mida ,aga ausalt.. Kelle jaoks ? Mille jaoks?
Tuleb hakata uusi õhulosse ehitama...
Ma ei ütle ,et nüüd vsjo, läbi...aga kuskilt peab alustama sellega, millega ma olen nii kaua venitanud. Lihtsalt pärast on veel üks emotsionaalne kogemus taskus varuks, veel üks mälestus.
Kui kulunult ja sitasti see ka ei kõlaks , aga see on minu raamat siin ja sul pole sellesse raamatusse enam pistmist:) Lolz:D
With love,
Maria.