Homme kooli!

Hea päev oli, öösel oli hea uni, imeliku lõpuga, aga head ja värvilised unenäod. Ma isegi et kardan kooli minna.. kõik tundub võõras, kõik. Seega homme hommikul saab liblikaid kõhus nautida. Igatsen armsaid inimesi, nii väga, et ei jaksakski enam kodus olla:) Siit ma tulen lillekesed:D Ma kardan, et te ei saa must naljalt lahti, sest ma tegelikult ei saa teist.

Laiali on kõik mida ma tunda saan ..

... ja lihtsalt on laiali. Istun kodus, midagi eriti vaadata ei saa, sest ma ei kuule suht muhvigi, peale selle hääle mu peas. Rääkida otseselt millestki kellegagi ei saa, sest on 2 võimalust, kas pole kaaslast kellega või on kaaslane aga pole sittagi rääkida kuna kõik mõtted tõmbuvad kokku käkiks või siis on nii laiali erinevates toa nurkades, et üheks tervikuks on neid üpriski võimatu saada. Tunded mul ikkagi on ja need on täpselt sellised, et ma olen kuskile pärapõrgusse lahkukasvamas minu tavapärasest keskkonnast. Ma ei tea midagi muud peale vingumise, sest ma fkin ei saagi mõtteid kokku millekski muuks, kõik minu mõtete tekitajad on seal koolis ja tänavate peal, kus mind paraku hetkel olla saagi, aga ka vinguda enam ei jaksa, sest iga sõnaga muutub kõik mind hetkel ümbritsev tähtsusetuks, kaasaarvatud mina ise- ja see on ka praegu vingumine, aga teistpidi mingi olukorra faktiline konstateerimine. Msn ei ole inspireeriv, see mida ma sealt loen ei ole samuti oma  tihtipeale inspireeriv, ei saa tööd ei aju ega miski muu. Ma aiman , et koolis pole halligi muutunud ja inimesed on kõik samad ja kellelgi pole jalgu ega käsi juurde kasvanud, aga öõüööõö , ma ei hooli, ma olen küll mingis mõttes kindluses vahtinud, samas ma igatsen nii meeletult, ma igatsen lihtsalt silmi ja seda õhu liikumist, mis on tingitud teiste rääkimisest, olgugi et ma hetkel isegi kuuleks paljusid asju , sellegi poolest, ma tahan näha inimesi, oma inimesi, isegi kui nad on uniste, väsinud või kurjade nägidega. Ma tahaks olla terve. Ma kardan, et pikemas perspektiivis ma ei oska enam kodus olemist nautida, isegi kui miski enam ei valutaks, sest pähe tulevad valed mõtted ja ma isegi tean, et need võiva olla mu parakad, aga ma ei saa midagi parata, väsinud ei millestki, sisutühjusest ja olesklemisest, kuigi seda polegi palju olnud. Ma ei tea kuidas seda kõike nimetada... See on nagu too käsnakalle kook, sitaks ilus pealt , nagu see ,et ma ei ole nüüd 4 päeva koolis olnud - ülihea, lapse unistus.. Aga see kook maitses ikka suht halvasti , seest oli see rõve , nii rõve, et isegi tee pealerüüpanime ei aidanud. 

:(

Huvitav nädalavahetus... kahtlane, kohati suisa ebameeldiv ja halb, aga kohati üllatav ja ... . Igatahes on mul tunne, et mõtlemist on palju, head ja mitte nii head ja olen ka otsad lahti teinud , aga ma võtan asjad väga järk järgult ette. Samuti on tunne, et ma hakkan haigeks jääma ja seda ei tunne mitte mingist palavikust, köhast või nohust- pole neid, aga ma ei saa neelata hambaid kokku pigistamata- mandlid valutavad. Peale mandlite valutab ka kael, ribid ja kõhulihased, peopesad ja tundmatusest tulnud sinikad, aga see on ilmselgelt nädalavetuse töö. 

Ma kirjutaks kindlasti pikemalt , sest ma viitsin, aga jutt ei voola ja kas ongi vaja... ma ei tea, kõik ei ole korras ja hästi , aga kõik pole ka korrast ära ja halvasti. Ma ei keskendu hetkel nii väga halvale, kui sellele milleni mõtted ise rändavad, aga küll järg ka vajalikuni jõuab. Unistada on ka hea... väga hea, eriti igavate koolitundide ajal.

fuck it

 

Mõistagi, et elu paigal ei seisa... olen ka mina veidi liikunud sellega ja kuigi mu üldine sisu on sama, on ka muutusi...

Ma kardan homset päeva.

MERDE!

Irony, irony,
this hate and love,
hate and love...
What it does to me?

What it's done to me?







Kõike juhtub.
Hea, et vähemalt päike väljas.

sest sirku ei tahtnud täna scooby doo'd vaadata

Ei ma meeletult kahetsen, et ma ei suutnud oma jõuvarud kell pool seitse kokku ajada ja püsti tõusta, et oma mõtted siia kirjutada... Mul olid vahetult enne magamajäämist megahead mõtted, aga istumine külmas toas norsete keskel polnud just kõige ahvatlevam... Karussell oli vahvam ja energiasäästlikum.. Tegelikult silmad vajusid ühel hetkel kinni ja vaatamata sellele, et ma veel tükkaega ei maganud, ei saanud ka silmi lahti.

Ma mäletan oma mõtete abstraktset sisu, aga tol hetkel tundus ka sõnastus äärmiselt kohane... Ei välista, et ma kujutan ette , et need mõtted üldse midagi väärt olid, aga oleks viitsimist olnud, poleks mitte midagi kahetseda. 

Sellegi poolest on mõtted kõigest mõtted ja olgu nad siis mattunud sinna Aabu teise korruse diivani padja sisse.

See oli sürr öö. See oli ilus öö. Meie.

 FUCK IT