Täna oli poole üheteistkümne ajal räigelt suur valgusfoori punane tuli taevas

Avastan elu üksikasjalikku külge ja see ei tähenda midagi muud, kui seda, et ma avastan pisirõõmusid klaasis õunamahla ja tassis kohvi ning seda mitte hetkel, sest praegi joon mahla otse pakist, aga iga päevaga jälle tulevad ette vanad tuttavad, aga avastamata jäänud maitseelamused ning lugemised ja mõttemullikesed. 

Kui suured asjad ei tõesta ennast ja ütleks, et lausa varisevad kokku, avaneb võimalus süveneda rohkem endasse ning seda absoluutselt masendumata. Mis sa ikka teed? Mõni asi ei allu tahtele ja mõnest asjast, kui halvast harjumusest, peab loobuma. Kui miski hea muutub põhiliseks valutekitajaks tähendab, et pinguletõmmatud keeled peab lõdvemaks või hoopis lahti laskma, aga ma ei hakka, tead, ette ka hüppama, kuid midagi ei hakka ka välistama. Ei ole ju mõtet kerjata armastust, tunnustust või tahet sealt, kust seda kõige vähem leida saab ning oodata, oodata ja oodata... Aga ma ei kulge, elu küll-endamisi ja rahulikult (sõltub ju päevast ka), aga mina mitte- ma siiski elan.

Rahulik, aga kahjuks mitte rahul- täielik nõid vist.

Ükskõik missugusest suhtest välja astumine on nagu suitsetamise mahajätmine. Kui sa ikka ei teadvusta endale lõpetamise vajalikkust ega sellest siis naljalt midagi välja tulla ei saa... Ega sellest teadmisest kergem ei hakka. Ma võiksin vabalt oma nippide pärast põrgusse minna. Ma ei tea, eks ma natuke eksinud ole ka ja ilmselt täiesti valel teel eksinud, aga miski peab ju muutuma, ma ei tee nalja. Kui primitiivset ja kulunud sõnavara ma ka ei kasutaks, mõte on selles, et haiget saab keegi nii või teisiti. Kena oleks alustada kõike otsast. Alustada endast.

Ah kurat. Miski ei muutu, sest miski ei sõltu minust enam- ja kui sõltus siis ma feilisin, sellepärast olengi nüüd siin, oma õnnelikus õnnetuses.

,,Kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas?

Kumb oleks õigem,- kas mõttetult leegitseda või leegitult mõtiskleda.''

Mina tean täpselt kui palju ma kellelegi elus võlgu olen- täpselt kõik mis mul on ja täpselt 0 ja täpselt sama nõudlik olen ka mina.

Ma kardan, et ma olen veidi kiretu hetkel ja pea ka ei lõika korralikult. Muidugi ma armastan ja muidugi ma hoolin ja kõike muud - kõike on ja kõike saab, aga ma olen kiretu, sest päris palju tehtust tundub tühja läinuna ja see pole õige tunne, lausa võimatu, aga sellel tundel on hetkel koht olemas seega mine ja võta kinni- või ütle, et minul on parakad, sest mõnikord mul ongi.

stop

Tead kuidas ma mõnikord pea käte vahel istun? Tead mida ma siis mõtlen?

Mõtlen, mis saab kui...

Laulupidu

Mul on su ilu vaja,
mul on su elu vaja,
mul on su hinge vaja,
sinu ilu vaja,
sinu rahu vaja mul on.

Hurraa noh!!! 

you don't have to feel safe to feel unafraid

Mul pole kunagi elus värisenud jalad nii hullult kui täna, kui kannapöörde tegin ja tagasi läksin ja ma ei tea miks (ilmselt esmasest tühjustundest) ja ma ei tea mida ma otsisin (ilmselt olid mulle suhu veel sõnad jäänud) või miks ma seda ei leidnud (damn nigga , täiesti lukku läksin, idikas), aga ma tean, et ma olen jänes...(nooo ikka CAPS LOCKIS JÄNES) .

Through the good times. Through the bad times.

Tsau, pole ammu kirjutanud ja seda põhjusega. Vahepeal oli suhtselt suitsiidne aeg, aga kool on läbi. Üheksandas klassis lubatud kõne on peetud ja elu läheb edasi. 

Oma üleelmises postituses mainisin, et tööl on tõusud ja mõõnad ja veel eelmise postituse ajal töötasin ma Lennujaamas. Enam mitte. Ma saan aru, et see on vist tegelikult paremaks ka, aga ma igatsen meeletult lennukat, meeletult. Ma armusin sellesse kohta. Ma tegelikult armusin inimestesse. Siiani armastan.

Vabadus maitseb ikkagi hästi, aga uus töökoht on juba soe ja nagu ma juba ütlesin- elu läheb edasi. 

Fakk, meeletult asju on olnud ja nii palju kirjapanemata mõtteid on kaotsi läinud. 

Ma jätkan blogimist nüüd. Mõtlen suures plaanis. 

Paganama head päevad ja ööd on olnud. Kõik, mis meil on, on kõik, kes me oleme.

Tegin SAIS'is kogu jurad ära- pingerida ei meeldinud- ausalt, aga hell knows, vastuvõtueksamid ka ju..bläää.

Ma ei põe, ma olen noor, purjus ja armunud, mul poogen, aga Liisil oli järjekordne parim sünnipäev ever. Palju õnneks eksole:D

it's now or never

 Mis puutub lõpuraamatu õpetajate peatükki siis osa on täitsa tehtud - 6 õpetajat veel :)

On olnud paremaid ja halvemaid aegu, kuid hetke, milles ma elan praegu ei annaks ma mitte kellelgi, mitte mingi hinna eest. See pole parim ega halvim, aga see on väärtuslik. Väga väärtuslik. Sellegi poolest on nii palju poolikuid asju, mis tahavad nendega tegelemist ja mul on palav, aga ma olen millegi pärast rahul. Kõige jama kõrvalt ma olen meeletult rahul ja tänulik.

Ja vahepeal ma jõudsin ka Tartusse, beat that!!!