EQ : '' Ma sain aru juba kus sa oled, kõik said. Kus ma olen?''

 

säh sulle nalja

 ilmselt teen millalgi terve sissekande meie matkapäevikust ja Viljandi omast ka siis, hetkel olgu ainult see tükike

I'm on a path, path of recovering
This city and the streets I've been harboring
Last bits of it just to be optimistic
I lost my soul to the algorithmic shit

Nii, viimasest postitusest on möödunud vaid mõned päevad, aga tegelikult on terve elu seal vahel. Folgil käidud. Jummel jummel - mida veel. Ma arvan, et see oli parim ravim kõige vastu. Ei ole ju mõtet rääkida kõigest, mis seal oli, sest kes oli see teab ja keda polnud seda polnud...  Igatahes rahule jäime me kõik. JAH.

Tõsiselt vinge.

Eile saime osadega veel Aabu juures kokku. Lällasime natukene, olesklesime. Pool kolm tähistasime Rauno sünnipäevagi. Kaader-vend see Rauno (mina poleks viitsinud vist trippida öösel Aabu juurde, sest 3 matsi neljast näljased olid) -ühesõnaga tõi salatit meile.

Hommik oli tavaline. Veits enne kümmet jõudsin koju. Jõin teed ja läksin magama. 12ne paiku helistati ja kutsuti tööintervjuule homme- ma vist ikka saangi taaskord Lennujaama vallutada... Homme selgub.

Kohvikul ka nüüd viimase elupäevad ja ma lihtsalt PEAN haisema seal. Homsest alustan.

Another one last chance, another way around
It's always up and down and all the way around
Until there's one thing left and you'll get to the middle of it
So what do you want?
So what do you want?

Ma kardan öö saabumist...

.. äkki jälle välgutab ja müristab. Mis ma siis teen? 

Homme folgile. Saab trippida, saab hängida, saab suhelda, saab imetleda oma inimesi, saab näha neid keda ammu näinud pole, saab lällata, praktiseerida alkoholismi ja loomulikult saab mõtted mujale, saab lõppude lõpuks lihtsalt olla...lihtsalt kõike saab...KÕÕÕÕÕÕIKE.

Tegin ülikooli sisseastumisavalduse ära nüüd on vaja printida kahes eksemplaris ja siiiiiis allkirjastada and theeeeen postiga ülikooli saata.

Tahaks midagi head, tahaks midagi head süüüüüa ja vaadata- vaatamise kohapealt on mul lahendus olemas- see tõmbub praegu arvutisse, aga söömisest ei tea midagi, pole kööki jõudnud veel...

Kurat ma kardan öö saabumist...:(((

Uimane laps- mõttetu laps või kaua maganud laps- üleväsinud laps

Ma olen kurb ja öösel tuli meelde diil Hendrikuga, et kui ma äikese ajal peaksin Kadrioru korteris üksi hängima, siis hunniku shokolaadita enam tema koju ei saaks...jep, ma olen kurb.

Mul on tööintervjuu ka täna ja ma muidu ei pabistaks, aga see on ingliskeeles ja ma ikka ei pabistaks, aga tunnen veits Maheshi ja ma pabistan. Nooo raisk, mis vahe on punasel ja valgel veinil? Aga viksil ja rummil? Ja kes on sinu kangelased? Ei sorri eeskujud.

''Väike raamat meelerahust tööl''
lk 82
PAITA END
Raskel tööpäeval koguneb
kogu pinge just näopiirkonda.
Et sellest vabaneda, liigu
sõrmeotstega tugevalt
vajutades otsaesiselt
kuklani välja.

Kas sita keeramine unenägudes mõjutab karmat?

Ma nägin Sind täna... huvitav, et ma pole sust kunagi varem mööda sõitnud ja just täna... sweet god ma ütlen selle peale... pikemalt sel teemal ma ei peatu... Lihtsalt mul tekkis peas küsimus päeva jooksul- Kui eile oleks harilik päev olnud, kas ma oleks ka siis näinud Sind täna?- mine ja võta kinni.

Päeva juurde siis... ma olin veel õhtul enne magama minekut suht veendunud, et ma magan päeva maha ja ei jõua mitte kuskile, sest ei taha/tahtnudki jõuda.

Mingi hetk päeval helistas Martin ja ütles, et jättis mulle veits raha alla poodi ja isegi pärast seda kõnet polnud mul plaani tõmmelda, magasin edasi. Poole kuuesti trippisin ikkagi linna, sest mul oli vaja teada, mis mu lennuka läbipääsuloast saanud on, kas saan kasutada seda, kui teisse poodi lähen ja tuli välja, et pole vaja enam mingeid kontrolle teha, sest luba on alles ja üks firma peab selle teiselt lihtsalt ära ostma.

Kohvikus pommitasin Kairit kõiksugu ülikooli ja õppelaenu küsimustega ja ta pidas maailma paremini vastu... Päeva lõpuks selgus, et õppelaenu ma veel ei vajagi ja see pole miskit muud kui hea, aga tööotsaga pean ikkagi midagi otsustama, sest lennukat ma ju tahan, aga uus algus(just ülikoolis) ja kõik see tulevikumöks on nii etteaimamatu- kas ma julgen riskida ja ma arvan et ma julgen ...  kes ei riski, see ei joo šampanjat, on ju nii, on ikka.

Jaaa kell on juba kolm ja kakskümmend üks minut ja tegelikult peaks magama, aga ma olen vampiir- da. Ja mida vampiirid teevad? Imevad verd, aga mul on granaatõuna mahla ja ma hakkan hoopis vilmi vaatama. Lasen mõtted lendu ja Aura mahlal puhastada mu aurat ja mu karma aurat ja ma tegelikult absoluutselt ei tea millest ma räägin... aga homme pole mul elu ,sest see saab põetatud- jah, ma põletan elu seal ,kus on mu teine kodu ja kuhu sobiks teisele korrusele klaaspõrandaga dušširuum- teisisõnu olen ma ilmselt kuskil kohviku ümbruses (kui ma üles ka ärkan, kui ma üldse magama lähen, et ülesärgata)...Oeh.

Ssssitase karma päev, homsest hakkan tõstma karmat!

Pilk võib rääkida õnnest, mis luhtus,

nagu pilvine eha

tuhmilt ütlevad silmad : nii juhtus...

midagi pole teha...

Kirjutan siia samasse uuesti, aga kell on tegelikult 4.59 mitte 1.42 . Jep, ma ei maga- vampiirhuaan. Ütle mulle, kuidas sa magad öösel, kui maailm vajab päästmist. DUUUH.

Ma olen mõelnud terve öö maast ja taevast. Ma ei ole enam hardcore broken kurb inimene ja kui mingil hetkel ma peaksin jälle murduma ja ikkagi tundma ennast kurvalt või kuidagi muud moodi õnnetult, siis on see kõigest mingi osa. See aeg möödub ja siis tuleb midagi ilusat, siis juhtub taaskord midagi koledat ja peale seda uuesti midagi väga vahvat- see on elu.

Lihtsalt tead Sõber. Ma ei saa surra peale igat totaalset läbikukkumist (kuigi teine kord täitsa tahaks). Sitasest teadmisest, et põrusin piisab. Jah, päeva pealt ma ei saa üle ja ei unusta asju, mis väänavad kogu sisemuse väljapoole, mis peavadki mind kummitama- muidu poleks me ju suhelnud, kui praegu poleks midagi tõeliselt liigutavat meenutada. Ma ei taha midagi unustada, sest need on väärtuslikud kummitused. Ometi ju algas meie lühilugu sellest, et ma ajasin sind närvi, kui lihtsalt ei lasknud sul (diagonaalis) nautida teenitud und ... naljakas.. hea algus tahtsin öelda...
Ma tahan saada paremaks inimeseks ja ma saangi kunagi maailma parimaks inimeseks, ma saan nii heaks, et tuleb teine inimene, kes ei ütle mulle enam ''head aega'' teades samal ajal, et on minu kangelane (nagu peaksid teadma sina - mul on kahju, kui ma seda piisavalt selgeks ei teinud) ja kui see juhtub ma mäletan Sind, sest minu kurjem pool ütleb sulle ''no big thanks to you'' aga minu parem pool võtab su ees mütsi maha- kui minust saab maailma parim inimene, siis seda ka tänu Sinule.

Muidugi ma armastan sind ka edaspidi ja loomulikult ma hoian sulle mõlemad oma pöidlad, selles pole ega teki mitte kunagi kahtlust.

Sinu päralt on terve ilm, sinu oma on üks ainus MA :))

Losing your memory

Tere öö või oleks õigem öelda varahommik. Mu mõtted käivad ikka samu radu, otsivad ikka samu inimesi ja ma hakkan jõudma sinna kus ei hakka kergem, aga ma hakkan mõistma kuhu kõik need teed viivad. Ma tahan nii väga eksida, aga äkki ma tegin tookord kannapöörde sadamasse, sest ma teadsin, et see jääbki viimaseks korraks. Veidi vara on veel hüvastijätukirju kirjutada, aga kui selleks saab üldse valmis olla, siis ma ilmselt olen. Uksi ma kinni panna ei julge, sest ma tean, et see oleks vast kõige lihtsam rasketest lahendustest üldse... ja mul on usku. Ma tahan võimalust andestada, ma tahaks suuta andestada. Pole see mingi mäng või hale klišee - hetkel on see kõik, mis meeles mõlgub ja juhib elu, mida tegelikult pole.

Chapter one - Äike!

Kell on 6.10 ja tere mul pole und. Ma olin alles pool tundi tagasi õnnelik, kui  unesegane Kristjan ütles, et Kiisal on äike- ma olin õnnelik, sest silly me arvas, et kui äike on Kiisal ega ta siis Tallinna ei jõua... 15 min. tagasi ma olin õnnelik, sest müristas väga vaikselt ja ma arvasin, et äkki ma ei kardagi enam äikest. 5 min. tagasi ma veendusin sellest, et ma kardan äikest ikka nagu põrgut ja see pool minust ilmselt niipea ei muutu. 

Ma ei maganud, aga ma tegin kõike muud. Ma suhtlesin kuni kõik magama läksid, ma skeemisin, ma vaatasin sarja ja kuulasin muusikat, ma emosin ja ma jõudsin lahenduseni - mis raudselt ei õigusta ennast vaid on tingitud hetkemeeleolust (pagan miks väljas välgutama peab, õnneks müristamist tapab muusika!!!)

Täna on 23. juuli 2011 ja ...kurat ma ei teagi päris täpselt mida ma öelda tahtsin... ..2011 ja ma vaatan veel  natukene sarja ja eks näis äkki magan seejärel oma elu maha, sest see on naeruväärne ja ma tahaks, et kõik see absurdne bullshit laheneks ja ma tahan oma sõpra tagasi, more than anything... äratage mind siis kui leiutate ajamasina (või äärmisel juhul mälu kustutaja vm..), muidu ei meikki senssi, sest see on hale-naljakas olukord, mis toob esile absoluutselt kõik võimalikud emotsioonid ja kuna diilimine tunnetega on nii aeganõudev, peab seda aega ka unearvelt võtma... Aiiii karramba, persse need emotsioonid, sitt olukord on nii või teisiti sitt ja pole see mitte mingi tuleviku väetis, sest tulevik koosneb magamisest, mis on hullem kui elu põletamine- mis siis, et mõnedel päevadel on uni maailma nauditavam olek? (vaevalt, et uni ASI on???)...
Ma olen selles ebamäärases heas tujus, kui näol on lollakas muie, mille põhjal võiks öelda  et mul ongi päris hea tuju, aga sisemiselt ma nutan... ei ausalt... ja ma peksan segast ja ÄIKE SAI LÄBI..KISS MY ASS nüüd. Jummel jummel... ma vist flipin, aga tead, see on see kurb-tore flipp...
Mida ma ikka seletan seletamatut?
Toivo ütleks selle kohta, et sa ei saa rääkida maitsetest värvides or smthing.

Miks ma siiiiiiiiil pole, ma ei saa aru... ja keegi pole kunagi osanud vastata sellele küsimusele...masendav.