Käisin siis Tartus Liisikesega ja Tartu näitas mulle tõelist pohmelli täna hommikul, aga mul oli maailma nunnum sünnipäev. Mul oli maailma parim sünnipäeva kook (mis siis, et 12 muna andsid talle maitse poolest omleti mõõdu välja, aitäh Egert). Meil oli eile maailma parim õhtusöök, tänu kokk Sirklile. Meil oli kõige kodusem seltskond tänu Liisile ja Liisale, tänu Lennartile ja Egertile, tänu Sirkule. Mulle lauldi ilusaimaid sünnipäeva laule - minu kursus ja Gertu, Hanna, Kaisa. Parim on see, et mõelmad laulud kõlasid paralleelselt Eplikuga. Öö tipphetk oli loomulikult SPARTAAAA. Tallinnasse jõudes käisin Lennujaamast läbi ja sealt sain reaaalse kasti mis oli täis komme ja minibaari pudeleid, seega mul on aastaks ajaks nüüd komme ja mida kõike veel. Ma sain isegi punase labida?!?!?!?!?!
Ma olen ikka väga liigutatud, lihtsalt väsinud, aga rahulolu on mul üle maailma ääre...
Aitäh!
Aitäh neile, kes meeles pidasid, aitäh neile, kes mitte, aitäh kõigile nii toreda nädalavahetuse eest, ja nii meeletult vägeva sünnipäeva eest, kohe päris südamest : )
Kasiinosse ma veel ei saa, aga elu on sellegi poolest korda läinud...
Ühesõnaga läksin peale tööd loengusse, kus siis oli minu kord teha ettekannet ja ettekande lõpuni oli üks viis lauset rääkida veel ja setude koha peal hakkasin lampi naerma ja terve kultuuriteadlaste kamp hakkas ka naerma. Vaesed teised inimesed kes seda pealt vaatasid. Niipea kui ma maha rahunesin kuulsin jälle kuskilt selja tagant Rasmuse itsitamise katset, tema bassiga on itsitamine kindlasti võimalik, jaaaa ma purskasin uuesti ja kõik purskasid. Ma ei julgenud naermise ajal Veidemannile üldse otsa vaadata, sest olin kindel, et kohe saab mõõt täis ja ma lendan välja, aga ei ta ju viskas puid alla ka nii, et ühel hetkel said hingata vaid vähesed meist... Niisiis kolmas klass pääses valla, seega epic kursus on epic.
Terve tee koju itsistasin veel bussis... a hea oli.
Tahtsin eile õhtul teritada oma mentaalseid hambaid filosoofia vastu, aga ei milleks... INTERNET KADUS ÄRA!
Täna olen tööl, siis koju magama.
Homme ülikooli, koju, linna ja trippima...
HEA ON!
22.00
Kustutasin täna tööl vanu sõnumeid, mitte kõiki, aga enamuse ja eks ma lugesin seal üht-teist väga huvitavat ka... Ma ei tea paljud mäletavad seda Aabu staapi, mille hommikul jättis Eku kirja, et põgeneb ära Kanadasse ja siis selle kirja täis nutnud (kusjuures ma ärkasin veel tol hommikul just selle pisarate tekitamise peale (möirgamine käis kaasas lihtsalt), aga ei julgenud alla minna, sest teadsin, et rikun mingi plaani ära)- igatahes leidsin oma telefonis, sõnumite mustanditest sellise kirja: ''Anna teada siis kuidas lend möödus ja ma loodan, et Kanadas on soe, kui sinna jõuad.'' Tükkaega mõtlesin, miks ma seda ära ei saatnud ja vastus on väga lihtne. Ma olin selle kirja läbi lugenud ja uuesti magama läinud ja telefon käes jäin ma poole sõnumi pealt magama.
Pool elu oli seal sõnumite sees. Selline, mm, paras kroonika ja nagu ma juba mainisin, enamus läks ''ahju''. Pole vaja...liigume vaikselt edasi...
Mõtlesin täna igasuguste asjade peale ja küll on palju seda, mida ma ei tea ja vb ei saa iialgi teada. Küll on rohkesti seda, mida ma isegi oma parima tahtmise juures ei oskaks hetkel mõista ja on palju asju, mis ma tean, et ei muutu ja on asju mida ma loodan, et vb aastate pärast saan veel teada, kui mid see huvitab veel...
Aga mis siis nädalavehtusse puutub siis HALLOOO 3 paberit on veel, millest ühte olen terve aasta kaasas kandnud ja nüüd saabubki see tõehetk...Kolme päeva pärast astub super Snaiper ÜHE JALAGA HAUDA! Ma ei tea miks see nii biiiig diil on, aga loomulikult see on suur asi. Sünnipäev ei ole argipäev ja sünnipäev Tartus on vapsee one of a kind... Viimati sain olla Tartus paremal juhul 24 tundi ja no shit, et ma ei jaksa enam ära oodata ja ma igatsen ja õõõõõõõ. Siin Tallinnas võtavad Kultuuriteadlased ka šnapsi minu terviseks ööl vastu pühapäeva, kui toimub EHI pidu!
Järgmine kord kirjutan kui olen juba 20!
TAK!
Ma pean homme ettekannet tegema ja mu plaan on valmistuda selleks hommikul tööl, aga sama hästi võiksin teha seda ka praegu..mida iganes.
Täielik jama oli täna selle Tallinna ilmaga... Sadas sõna otseses mõttes kasse ja koeri. Kõnnid rahulikult oma rada ja siis lendab mingi räige lörtsilatakas näkku, kui palju parem tunne saab ikka olla... Homme võiks veidi parem olla. A noh ei tea midagi. Ei taha kah...
Ilus päev oli. Magasin poole sajani ja siis läksin loengusse... üli hea loeng oli. Ma valmistusin, et tuleb pikk ja väsitav, aga vahva oli. Mul on väga hea meel kõige pärast. Mingid eriliselt lapsikud ja mängulised tujud on viimasel ajal- noh ilmselt sellest, et varsti ühe jalaga hauas.
Ma nii ootan juba NV'd, st. mul pole kõrgeid ootusi, aga ma oooooootan lihtsalt inimeste nägemist ja hängimist ja... Veel ma ei saa üldse aru sellest, mis on mul kõik päevad sassis- minu kõhutunne on kindlal arvamusel, et täna on juba kolma- või neljapäev ja see tunne on mul umbes reedest saati, aga on alles esmaspäev, no watafak is diiz.
Igatahes ma põrutan magama, kuna ma munen siin blogis juba ei tea kui kaua... st alustasin kirjutamist ei tea millal, siis 9gag'isin ja nüüd olen tagasi, kui kell on 23.49.
Vaikne hommikupoolik. Kolmas hommikupoolik tööl, aga tänane päev kestab üheksani, siis olen ilmselt nii väss, et tripin koju taksoga, vaatan filmigi kui eriti hästi läheb ja magan homse keskpäevani, aga homme tuleb härra Lotman tagasi ja stand-by peale jäänud ülikoolielu jätkub. Mitte, et Lotman ainuke õppejõud oleks, aga mitmed loengud jäid tema tripi pärast ära ja palju hõredam graafik oli eelmisel nädalal.
Kas ma olen õnnelik?
Hetkel tsipa väsinud, aga see ei sega.
Ma olen täpselt nädala pärast 20 ja vb on natuke vara veel seda aastat kokku tõmmata, aga kuna aega on ma teekski otsad lahti.
Vaata, kõike oli. Oli rasket õnne ja meeletut kurbust, minu meelest oleks võinud nii mõnigi sündmus sootuks ära jääda, aga kui oli siis oli ja mis ei tapnud- tegi immuunsemaks. Siiski on mul maailma usaldusväärsemad ja armastusväärsemad Sõbrad (Sirkel ja Egert, Liis ja Aap, Kessu ja Kusti, Liisa, Hanna ja kindlasti mingi piirini Hendrik (keda ma sealt teatud piirist alates (halb sõna, aga selleks polegi õiget mõistet olemas) arvustan?!?! küll aga armastan ja hoolin ei rohkem ega vähem kui enne)), kelle olemasolu oli vahepeal meeltesegadusest (laiali olid mõtted ja tunded, laiali oli taevas ja maa) ekslikult kahtluse alla seatud ja see oli minu viga, ilmselt ka ainuke asi , mida ma sel aastal siiralt kahetsen ja mille pärast ennast halvasti tunda võin ja mille pärast ka vabandama pean ja kindlasti teen seda.
Ma jään mäletama ja igatsema Kehrwiederit, nii väga. Jään igatsema katust, Liisi sünnipäeva seal samas katusel, kõiki neid olulisemaid sünnipäevi tegelikult, sest nad kõik olid sarnased ja üle prahi head.
Ma olen jõudnud aastaga leida, kaotada ja taaskord leida tööd, ma olen tutvunud uute inimestega, kellest nii mõnegi näol leidsin sõbra, tegeliku sõbra, kellega nutta ja naerda ja isegi luurele minna.
Ma õpin suurepärast eriala, mis toidab mind paljuski ära ka emotsionaalselt, rääkimata kõigist uutest teadmistest, mida ma saan ja mis ülikooli puutub, siis ma olen jäägitult armunud oma kursusesse.
Tõsi ma pole teinud kõike õigesti, aga kahetseda pole midagi, tõesti pole. On ainult igatseda ja tänada, aga ka igatsema ei peaks ja tänamisega sõnad feiliksid- ei tänaks ära ja kogu lugu.
Seega veel kord: Kas ma olen õnnelik?
Jah, olen küll. Kahtlemata ja mõtlemata, ma olen õnnelik ja see on üks hea aasta olnud, vaatamata tagasilöökidele, vaatamata kaotusele, vaatamata tagasi.
Naersime Eglega nädala alguses, et mul ikka veab. palgapäev on neljapäeval- Maria töötab terve nv niiet raha on vähemalt veel kolmeks päevaks säästetud, aga ei ma suutsin mingi osa täna juba laiaks lüüa. Ma soetasin endale pisikese ''must have anyway'' musta kleidikese, milles ma kavatsen astuda esimest korda ilmavalgusesse 17. detsembri õhtusöögil. Naiss. Nüüd on süda rahul, aga appi kui väsinud ma olen ja pole ime ka. Lahkusin kodunt 5.20, jõudsin tagasi kell 20... ja öösel magasin ainult 2 tundi. Sweet lord ma olen läbi nagu Läti raha ja isegi Läti rahal on minust kahju, aga produktiivne suutsin olla vaatamata kõigele.
Hommikul sai Kallega hängitud, mis oli ülimalt meeldiv ja mõtlesin välja, mida ma talle sünnipäevaks kingin ka jeje.
Kaks pikka päeva tööd ja siis vist vaba? Dunno, aga fain, elan üle küll, kus mul ikka pääsukest.
Nii ongi möödumas mu teine vaba päev. Hea oli laiselda vahelduse mõttes, aga hea on ka tööle tagasi minna. Lappasin täna lehekesi eelmise aasta sünnipäevakingist ja piiludes karpi avastasin, et ongi kõik õige. Alles on üheksa paberit ja üks on mul rahakotis ehk kokku on ikka 10. Hendriku oma on rahakotis ja on see, mille ma sünnipäeval avan, sest esimene mille ma avasin oli ka tema oma, seega nutan ja loen...
Igatahes tuju on hea ja ma igatsen Kessut , seda enam, et ma üritasin saata talle HIIRETORDI lipiku vastuse, sellele numbrile millelt ta kunagi mind äratada üritas ja mul ei tulnud sellest midagi välja... Damn Y U NO TELL US YOUR NUMBER?
