I can't see what you see, when i look at the world...

Elust enesest siis.

Eile oli koosolek, mis osutus taaskord hästi meeldivaks, aga lõppes oodatust tunni võrra hiljem, päeva see õnneks ära ei rikkunud. Jõudsime Rasmusega ikkagi muuseumi ja muidu hängida, sest juttu jätkus pikemaks. Vähemalt neli muuseumit on veel ees, kui kumbki meist ära ei tüdine. Need muuseumid, mida pole ei tema ega mina +/- 10 aastat külastanud a.la Meremuuseum, Loodusmuuseum, Tervishoiu oma jne. (mis on kahjuks remondis siiski, aga kuulub ammu külastamata omade hulka ikkagi). Eile käisime Suurgildi hoones. Shit just  got cultural.

Nüüd mööduvad mul siis mõned päevad tööl ja Rasmus on Tartus, seega  viimasel ajal harjumuspärasteks muutunud tegevuste asemel saan paremal juhul keskenduda pooleliolevatele asjadele. Ma väga loodan, et saan. Praegu on sess ka veel, mis ei tee elu sutsugi kergemaks, küll aga põnevamaks.

Täna siis- töö, raamatukogu ja kui liiga väsinud pole siis Liisi juurde ka või alguses Liisi juurde ja siis raamatukokku. Fakt on see, et raamatuid on mul vaja ja must check up on Liis...mis siis, et alles eile nägime, kunagi pole liiga palju.. Oleks vaid olnud veidi enam und öösel.

What is that, what you see?

30 tundi üleval, 6 tundi und, 8 tundi üleval, 4 tundi und ja nüüd ma olengi siia ka jõudnud- Sess just got real oleks selle nimi. Päris fun on, irooniata. Mulle isegi meeldib.

Ma ei saa öelda, et vahepeal poleks midagi toimunud, lihtsalt ma ei saa öelda, mis on. Hästi tore on olnud ja paratamatult pole unetutes öödes süüdi ainult sess. 

Peale nelja kuud maadlust varjatud masendusega lihtsalt selleks, et püsida pinnal ja jääda sealjuures ka inimeseks on praegu väga vahva aeg, mida ma kardan isegi kuidagi nimetada, et see ainult kaduma ei läheks.  (Ma ei ütle, et need neli kuud oleks täiesti must-valged olnud, aga praegu on täielik uusaeg). 

Täna on veidi passiivsemate meeleoludega päev olnud, aga siiski polnud ta igav. Eksam, siis sain lõpuks Liisaga ka kokku, saime trahvi koos jeeeei.

Tunnen puudust tartukatest, samas praegu ei oleks meil nkn aega teineteise jaoks, kuid meeles te mul olete ja ma olen kindlasti teil ka, mhm.

Homme on suur ja tähtis koosolek, pärast seda ma põlen, et näha Liisi ja päeva teise poole veedan ilmselt muuseumides samuti heas seltskonnas. Raamatukokku pean ka kindlasti jõudma.

Wish me luck!

''Can't you see that.. ...when I find you.. ...I'll find me.''

(Minu detsembriarmastus)

Kaunis hommikupoolik. Tuju on hea ja läbi külma aknaklaasi vaadates avaneb suurepärane vaade lõputult langevale lumele. Aeg on kelgutamiseeeeks ja lumememmede ehitamiseks, aga mitte täna. Plaan on tõmmata millalgi Kustit ja Aapu, meenutamaks lapsepõlve, Kadriorgu lumes möllama, kui see lumi enne ära ei sula.

Sirkel ka sinu koolisõrmus on nüüd pragune.

Peaks õppima, aga milleks, kui seda saab ka viimasel hetkel teha, eksole ju... Praegu loen Rasmuse ''Aja vaimude'' raamatut. Heaaaa.

Mõtlen, mõtlen, mõtlen mida kinkidaaaaa, raske.

I'll be back!

21:51

Kodus! Tänane kontori möll oli tüng, aga see selgus alles siis kui ma olin otsaga sinna jõudnud. Sain paari piinliku, aga naljaka asjaga hakkama ka, aga nendel ma siiski ei peatu.

Kontorist trippisin poodi ja sealt Lennujaama tagasi, nüüd juba Kessut ootama ja niisama hängima, raamatuid lugema, sest ma avastasin, et mul on sinna oma raamatukogu tekkinud. Okei, raamatukogu on veidi palju öelda, aga noh asi liigub selles suunas, et lõpuks ei olegi enam sigarisalong vaid lugemissaal.

Trimpasin kohvi, tegin sigarit (laikaboss) ja lugesin. Mõnikord võib ju mürgitada ennast küll... halb... pole oluline.

Kessut nägin ka lõpetuseks ja saatsingi nagu filmis. Vahtisin lennukit, kuni see kadus silmapiirilt. This is love.

Muidugi on love. Ma usun, et mu päev on palju enam, kui lihtsalt korda läinud... väss olen, aga see ka ainult hea.

someday, somehow, somewhere

It's not in my power 

to turn back the hours 

or make this all 

matter to you

Kena päev oli, küll ma shoppasin, küll sain inimestega kokku, aga noh mitte midagi erilist... Käisin käntsa ka täna päeva alguses... hea , et piinlik osa kohe alguses ära oli...

Mõtlen oma segaseid mõtteid. Mõtlen inimestele ja püüan mõista mingeid asju, mis siiani päris kohale jõudnud pole. Terve päev hoidnud näppu ka ''send'' nupul , aga ei suutnud vajutada. Naljakas. 

Homme tööle, kontorisse ja siis Kessut stalkima!

Mis toimps?

.. ja kell sai 3 me rääkisime järgmine hetk oli 5 ja ei saanud kuidagi magama minna ning lõpuks kell 7 oli uni kohustuslik, sest praegu olen ma tööl ja veidi und oli vaja.

Ma ei suuda siin (tööl) juua kohvi muudest tassidest kui enda omast. Mitte et teistel midagi viga oleks, aga minu tass on kõige vingem, niiet ma sunnin ennast pesema seda kogu aeg. Oma tass on ikka kodusem. 

Jummel te välja olete vaadanud... mitte muhvigi ei näes, kõik on valge. Nojah ma ju rääkisin, et ega see lumi tulemata jää. Ilm annab teada, et 20 aastat tagasi sündis Kiku.

Eile kirjutasin selle postituse, aga ära ei jõudnud postitada.. Igatahes, koju ma jõudsin alles üheksa paiku, sest terve öö oli jälle rääkimise öö...
Varsti jälle magama, sest silmad kuidagi vajuvad iseenesest kinni.

Nananana

Ma ei saanudki magada enam pärast seda kui Kessu ja Sirkli istumiselt koju jõudsin. Rääkisin juttu veel ja lõpuks ise ei pannud ka tähele kui viimased 2,5 unetundi raiskasin mõtlemisele... aga tuju oli hea ja tööl ei pidanud ka midagi olulist tegema.

Eile oli siis semiootika eksam meil... 3 küsimust ja täiesti blank aju, aga tundub, et sain kirjutatud... Ühega panin ilmselgelt pange, aga ma ei usu , et põdemisel oleks mõtet. 

Eksamit tuli tegema, paremal juhul, 50 inimest, kuigi see number pidi olema 200 vm... Pooled andsid lehe esimese viie minuti sees ära. Fun.

Peale eksamit istusime kohvikus 3 tundi ja nalja kui palju. Peale sessi teeme suure peo!

Jõudsin koju viie paiku päeval eile ja magasin tänase keskpäevani. Praegu tööl ja mis seal ikka lisada... Kenasti läheb!

Päeva lõpuni on veel terve elu aega, seega pole ju välistatud, et ma veel eksin siia..

viibi veel või mine, aga luba, et tuled tagasi...

 

(Thank God, iga päev thankin)

Kui on ainult hetk, milles oleme praegu siis ma palun VIIBI VEEL. Natukene veel, sest need viimased päevad on olnud kindlasti ühed ilusamad üldse. Eriti täna, kui kõigele heale lisaks tuli ka Kessu. Ma nutaks ja trambiks jalgu, et kõik oleks nii nagu aastavahetusel ja nii nagu täna Katusekohvikus ja Protestis.

Peale magamata ööd, peale täiesti frustreerivat tööpäeva ja kolmetunnist uinakut on mu elu siiski korda läinud ja ma ei tunne väsimust ja ma ei karda homset eksamit, kuigi palju ma selleks ikka õppinud olen. Ma ei taha magada, sest mulle tundub, et see tänane õhtu oli ilmselt see hea unenägu, millest ma ärgata ei tahaks.

See kõrval seismine ja õnnelike nägude nägemine ja meeletu soojuse tundmine, sest sa oled osa sellest suurest rõõmust, on väärt tervet elu, vaatamata sellele õhtueelsele hirmule, et üritus on määratud hukale. Eih. 

Mõelda vaid, me oleme teineteist näinud ju kõiges ja absoluutselt igasugustena, ma olen muidu Liisa täiskuud ka näinud, aga siinkohal ka tervitaks teda... ja mida ma öelda nüüd üritasin on see: olgugi, et mõnikord on see, mida me näeme võinud olla hirmutav siis pole midagi hirmsamat mõttest, et ühel päeval ei pruugi seda enam olla ja samas on see ka kõige ägedam tunne, tunne, et sa oled elus ja sul on mida hoida. 

Mul on mida ja keda hoida. Ja nii ongi ja nii jääbki ja see on põhjus, miks ma ikka veel siin olen. Kindlasti üks väga suur ja mõjuv põhjus.

Ma usun, et praeguśt aega võiks nimetada minu elukevadeks, sest ta õitseb igast küljest... ja tänu kellele- tänu mu kangelastele ja ma mõtlen seda kohe päris tõsiselt...jälle tõsiselt...

Liis, aitäh. Täna olid sa kangelane ja unusta ära ähvardused kookidega näkku saada.. sa ju tead, et ma ei mõelnud tõsiselt...