Et siis laupäev.

Olen lennujaamas , rüüpan sooja teed Kessu termosest (sest tass on liiga mainstream), kuulan mussi ja söön shoksi. Poleks teed ma lõdiseksin siin.

Mind iseenesest külm ei häiri, aga kui ma üleeile hommikul ikka külge hästi keerata voodis ei tahtnud, sest voodi oli jääs (siis ma ei teadnud veel, et öösel oli rõdu uks lahti läinud) siis oli nagu jamasti.

Eile võtsin isegi jalutuskäigu linnast koju ette, sest ilm oli nii ilus, külmale vaatamata ja päike oli ka just loojumas. Eks ma kukkusin unistama ka ja loomulikult kõndisin ma jälle Gustavile otsa nagu pmtselt iga jumala selle nädala päev. Mul on tunne, et ma pean endale teised trajektoorid valima varsti, sest esiteks mul tekib stalkeri tunne ja teiseks ma olen siin juba peapesusid ka saanud (mitte G.'lt) mis on küll veidi absurdsed ja isegi kohatud, a no see selleks.

Vahva on ikkagi. Sirkliga oleks vaja asju arutada ja nõugi küsida vb, aga kurat neid asju peab laivis ikkagi tegema, muidu ei ole mõtet arvuti ees kätega vehkida seletamise ajal või peaks hoopis skaibi tegema..kah võimalus ju.

Muidu mul polegi midagi eriliselt uut ja meeletut juhtunud. Üritan oma kulgemist võimalikult meeldivaks teha ja see üritus on ka vilja kandnud, vähemalt terve eelmise nädala vältel.

And so it goes on..

Elu võtab ikka ootamatuid pöördeid ja mõnikord ma vaatan tagasi ja mõtlen, oli see kõik päriselt või mitte, aga oli ju, sest muidu ma ei seisaks praegu siin. Ma tunnen mingit õrnust mineviku vastu ja mul on usku tulevikku, kuigi tulevik pole kunagi olnud minu jaoks olnud saladuslikum kui praegu. Elu on vähemalt mingiks ajaks loksunud nii paika, et see ei ole muutunud millegi võrra vaesemaks või rahulikumaks, aga rahulikult põnevamaks. Mõtlen iga päev Tartukatele ja eile nägin Liisat, ilmselt näen ka homme.. Käimas on KN ja mõtle Kessu, see on juba nelja aastane. Ühesõnaga homme on selle lõpetamine ja mind kutsuti sinna - suurte kõhkluste ja kahklustega ma siiski lähen ka, sest rebides KN'i KSG kontekstist lahti on see mulle ikkagi oluline.. Ah dunno.

Kevadiselt hea on olla...

Tagasi ülikooli...

Sirku tuletas eile möödaminnes meelde, et mul on blogi ka ja, oh issand, ongi ju. Sündmusi on toimunud küll ja veel, ainult et mu ''meeletult suurele'' lugejaskonnale ei oska ma neid kuidagi serveerida nkn. Ma tripin ja komistan inimestele otsa ja siis ma saan oma komistamiste pärast küll möliseda, aga kokkuvõttes oleme me sõbrad edasi.

Every move you make, every step you take,every game you play, every word you say. I'll be watching you...

Trollisin Gustvit tööl ja peaaegu et jäin magama viimases loengus, aga Rasmus köhatas iga kord kui mul silm jälle looja vajus ja kuidas ma saakski , Lotmani tõelise fännina, magada tema loengus.

Mõtlesin, et käin Liisi juurest läbi peale longuid, aga mingi valemi järgi avastasin , et ma pole midagi söönud ja kuna kõht muutus liiga jutukaks trippisin hoopis koju. Teel põrkasin veel kord Gustaviga kokku ja mida ma ikka öelda oskan.

Ma saan aru, et mu jutt võib olla arusaamatu ja segane, aga ma arvan, et kohtudes Liisi ja Sirkliga ma suudaks teile üksikasjalikult seletada miks ja kuidas ja kas mu päev läks ikkagi korda... Okei või õigemini Akei , kas ta läks korda, ei ole mingi küsimus. Üks viimase aja parimate päevade parimaid päevi oli täna. 

Kuna ma olin suht magamata, sest öösel pidid naabrid nagistama nii valjusti, et vaene mina ei saanudki üle tunni magada, siis ei pidanud ma ka kohvi joomisega piire ja lõppes see kõik ülikooli kw's väga intensiivse naermisega, millest keegi jälle aru ei saanud (k.a mina ise), aga kõik naersid kaasa.

Mis Gustavisse puutub, siis tema pidi täna meie arvutit parandama tööl, aga viimasel hetkel ta otsustas, et tema jagab mulle juhised kätte ja ma saan kindlasti hakkama.... tuhkagi... Kalle abiga sain ma teada, et kast mida mina modemiks pidasin oli hoopis mingi ÄÕÖÕÜÖÕÜ asi ja mu modemi otsingud lõppesid selle pildiga, mida te üleval näete... Just selle pildi pärast oli õhtune kokkupõrge Gustaviga eriti awkward, aga äraütlemata meeldiv. Tore lõpp tegusale päevale, et nüüd täpsem olla...

Kuna ma olen viimasel ajal eriti palju kokkama hakanud ja seda just sellepärast, et emal valutab kogu aeg pea ja kokkamine on ainuke asi, mida ma hetkel tema heaks teha saan ,siis ma ootangi ta koju ära ja teen süüa ja siis ma vajun magama, sest homme on jälle töö ja kool...
P.S Kessu... termostass on suuuuurepärane... mida ma oleks täna selleta küll teinud.

Pole jälle..

... mõnda aega midagi kirjutanud. Ei oska ju kirjutada. Hea on, me möliseme, me naerame, me igatseme, me teeme nalja ja siis teeme teineteise nalju maha kuni kõik muutub jälle mölinaks ja me jälle naerame ennast ja teineteist. Ma ei oskagi midagi millestki rääkida, sest inimene hakkab mulle korda minema so much, et ma mõtlen suht vähe, kuigi ma üritan.

Viimased nädalad on nii segased ja kiired olnud, et nüüd peaks hankima endale värskema mõistuse ja muhedama elu ;)

You will find him, you'll find him next to me...

Mina avastan nüüd jälle ennast. Läbi kellegi teise ma näen jälle seda, mida ma siis tegelikult kardan, pelgan ja taotlen. Suht kapriisne olen. Mitte, et ma seda välja näitan, aga mõni päev tagasi ma pidin siiski võitlema endaga, et mõista mida ma tegema pean. Kuidagi halb aeg on, sest ma olen ise jälle rahulikumaks muutunud ja võib-olla isegi, et mugavamaks, aga teine nõuab rohkem, kui ''elame näeme'' vastuseid. Mine sa tea, äkki ma kiusan, aga nagu ma üleeile kirjutama hakkasin siia, et minul on aega vaja, mul on tõesti vaja aega, eks ma siis tulen ise millegagi välja. Talv on, ma peangi olema aeglane ja segane. Jumal tänatud, et mind on õigesti mõistetud ja selge see, et mul on parimad kavatsused, lihtsalt et päevad pole vennad, peab ka mõistma.

Mul kadus mõte ära nüüd, aga ma näen temas rohkem ennast, kui ma eales olen kelleski teises ennast näha osanud ja see hirmutab mind kohati juuksekarva otsteni. 

Oeh Sirkel... haha, sa võib-olla lööksid mu maha.

There's a world in your eyes, I can see it getting brighter

Tahaks midagi kirjutada. Väga tahaks, aga ei oska, sest ükski mõte ei püsi peas vaid mõtted sünnivad, aga lendavad kohe uitama. Eks ka sellel ole omad põhjused ja mine sa tea äkki päeva jooksul õnnestub mul need mõtted jälle kokku püüda ja ühte kohta koondada, siis ma tulen päris kindlasti tagasi.
Teoreetiliselt ma peaks jälle joonistama hakkama, sest mul on mõned poolikud tööd, mille lõpetamiseks kuluksid vaid mõned tunnid, aga pole olnud seda pisikut jälle sees mõnda aega ja ausalt öeldes, ega aega pole ka päris jalaga segada olnud.

Mõtlen endiselt Laurale, sest me jõudsime eile Lennujaamas veidi rääkida ja kuigi need olid elulisemad teemad, mis kohati olid taaskord vb liigagi unistavad, olid nad siiski olulised ja vähe sellest, et meid mõlemaid puudutas kõik see, millest rääkisime, see puudutas meid ühte moodi.

Ei taha oletada, mis saab kunagi, aga praegu on elu parajaks seikluseks muutunud. Ilusaks seikluseks. 

Mõtted, palun tulge räästa alla tagasi, mul on vaja ajutegevust ka õpingutes. Natukene aega veel. Palun.

Sweet mother of a baby penguin

Tegelikult pole midagi suurt ja tähtsat juhtunud... Seitsme ajal jõudsin eile koju ja kui kell kaheksa voodile kukkusin jäin poole sõnumi kirjutamise pealt ka magama.

Hea tunne on, selline hea, mida ei ole kahju jagada. Pigem vastupidi on seda nii palju, et valaks terve ilma sellega üle, kuigi ma kardan sellist äärmuslikku tunnet jõudsin ma eile nii kaugele, et kuni on hea, ongi hea ja seda tuleb nautida, mitte mõtelda, mis kõik valesti minna võib, sest tuleb, mis tuleb ja ma ei saa ju sinna nkn midagi parata, vähemalt siis, kui ma tõesti tahtsin viimati midagi muuta, ei piisanud ei tahtest ega tegudest. See oli siis...

Mu sees on paradiis eksole.

Täna lähme Gertu ja Hannaga 5D kinno. Midagi peab ju tegema siis, kui kõik on kuskil Tartus, maal ja välismaal. Laura läheb ka Austriasse, seega ma vist saadangi iga päev kellegi ära... So sad.

Tartule ei anna ma enam ühtegi inimest ära...aitab kah.