Haiguse teine päev-

-I don't want to live on this planet anymore.

Ei, tegelikult haigus haiguseks ja sitt ta on, aga koolis käisin ära ja tegin oma toimetused ka ära ja siis jõudsin kenasti koju ja avastasin, et mul on palavik ka, aga kõik on kenasti joonde aetud.

Homme siis tööle ja ma usun, et ega ta kerge päev ei tule, aga saab hakkama küll ja pealegi I have a dream homsega seoses, seega loodame, et come'ib true ka... jeje.

1000. postitus

(Nooo meie kook oli close enough välimuse poolest, aga over the rooftops maitse poolest. Mul on kõht ikka veel täis ju...!!!)

Käisin Tartus. Jep, linn on alles. Mõnus oli, ma ütleks isegi, et Tartus jäi aeg seisma... mul jäi kell päriselt seisma, aga muidu aeg just toimetamiste mõistes tõesti seisis seal, sest ma olin puhkusel, sest ilmselt pole mul seal muud kui osa minu identiteedist ja seda Sirkli, Eku ja Liisa näol, seal pole otseselt kohustusi, olgu nad siin Tallinnas nii meeldivad kui ühed kohustused üldse olla saavad nad on ikkagi asjad, mida sa tegema pead isegi siis, kui ei taha- õnneks seda sõnapaari pole ma juba ammu kasutanud. Pole olnud vajadust ja tunnet , et ma ei taha kooli või ei taha tööle või ei taha teha midagi ...

Sain täna ühe lisatöö pakkumise oma firmast, aga vaatamata paindlikule graafikule lükkasin selle tagasi, sest ma ei tea päris täpselt kui palju ma reaalselt suudan teha 24 tunni jooksul ööpäevas. Energiat mul on, aga jääme nüüd veidi realistlikumaks... Hästi meeldiv, aga ma loodan, et keegi ei pane pahaks mu otsust. Hetkel on kõik täpselt oma tasakaalus ja lisatöö võiks praegusel momendil seda tasakaalu rikkuda, sest ilmselt oleks see veidike kooli ja veidike vabaaja arvelt võetud tööaeg, aga nii kooli- kui vabaaega on hetkel täpselt nii palju kui üks inimene tahta võib ehk mitte rohkem ega vähem, kui peab olema.

Haigeks jäin ka veits, aga ma püüan kõikide võimalike meetoditega ennast ravida, sest praegu on kõige valem aeg liimist lahti minna. Joon kurguteedis, määrin salve peale, söön mett ja mida veel... 

Tundsin juba eile õhtul, et olen piiri peal aga täna on tõsti tanuke köha ja ma loodan, et mingit monster nohu mul ei tule... Angiini ka hästi ei tahaks... Hetkel on siiski usku sellesse, et ma ravin selle pisku välja, sest mul pole kunagi olnud enam tahtejõudu olla terve kui praegu.
Praegu vist tõesti mingisugune eriline aeg ja kahe kuu pärast on ju kevad ka ... vist.

''Ma võin anda sulle mahla, aga ma ei pea, seega ma ei anna!''

Ma ei maga, sest ma pidin Gustile ilge kirja saatma ja kuni ma seda mõtlesin jõin ma veini ja otsisin mingeid linke, seega kirjutamisele läks lõpuks 2 tundi, kui mitte rohkem ja ikka ei suutnud ma meenutada kõike, mida mul vaja oli. 

Eile õhtul käisime osade kursakaaslastega Rasmuse juures ja vahepeal ehk suht koht enamuse ajast oli tunne, et ma lasen naerust ennast täis. Ülikoolis on kusjuures sama lugu. Ma täna seostasin ülikooli veits kunstikooliga, sest kui ma tulen sinna, ükskõik kui havas tujus, ma kokkuvõttes ikkagi naeran selle halva tuju välja. Ühesõnaga eilsest nii palju, et Antti viskas pärast koju, sest nad kõik trippisid nkn linna ja ööseks ma ei tahtnud ka jääda Loole, sest mul oli selja taga 2 pikka tööpäeva ja vähe sellest, et ma muidu väsinud olin, ma pidin tegema veel mõned asjad k.a. need mida ma Gustile täna saata tahtsin ja osaliselt ka saatsin.

Homme on seminar ajaloofilosoofias, aga ma saaksin minna sinna ainult pooleks tunniks, sest kell 1 on kontoris koosolek ja koolitus. Mitte, et ma peaks sinna minema, aga eks ma tahan ka, parem on ise näga ja kuulda kõik ära. 

Mingi aeg tahan ma saada veel Liisiga kokku, sest viimasel ajal olen ma jõudnud küll palju asju korda saata, aga samas pole jõudnud saada kõige tähtsamate inimestega kokku. 

Homme muuseas või õigemini juba täna, tripin ma Tartusse. Jah, vaatan üle kas linn on alles ja kas Sirkel ikka sööb midagi. Vot. Nii palju siis praeguseks... 

Magama ja seitse või pool kaheksa ärkan, sest umbes siis ärkab/tuleb arvutisse Gusti ja ma saan oma vastused kätte. Jeje.

nii vaba...

Iseenesest, pole mul mitte midagi sõbrapäeva vastu, teisest küljest ega ma sellest suurt numbrit teha ka ei oska. Ei näe mõtet postitada feeissbuugi seintele ülistavaid armastuskirju, aga ega mind need kirjakesed ei häiri ka... Asi on ju selles, et neid, keda ma armastan, armastan ma nii või teisti sõltumata päevast ja tunnustada sõpru ja muid olulisi inimesi võib ka muul ajal. 

Ma lihtsalt jauran oma tõredast tujust. Päris keeruline päev oli ja üks parimaid aegu oligi hommikul, kui Gusti siin käis. Ei midagi suurt, aga vahva. Lihtsalt vahva inimene. 

Mingi hetk läks närv mustaks ja praegu on see taastumise aeg, kui ma tegelikult juba päris väsinud olen... Unustan asju ja... ja just tänu sellele ei saada inimestele infot tervikuna vaid spämmin nende postkastid umbe.

Muidu on endiselt elu suur lill ja kindlasti mitte kaktus. Homme on siis Rasmuse juures hängimine, mille nimel võiks elada veel ühe pika tööpäeva üle, kuigi mul poleks seda päeva pidanud olema, aga üks meist, kolmest musketärist on minu meelest veidi iiga tõbine, et teda tööle tulema sundida.

Armas.

And who am I to tell you that I would never let you down
That no-one else could love you half as much as I do now
And who am I to tell you I'll always catch you when you fall
Well I, I wouldn't be myself at all

Juhtub ju kõike

On hetki mil näib, et kõik mis sa suudad on korraga läind ja peab tunnistama, et mul oli selline hetk küll nädala sees,aga tundub, et sai räägitud kõik... Mitte lahendatud, aga rääkimine ja koos rahulikult võtmine on juba suur asi. Talv on ju ja inimesi muudavad ka aastaajad ju mingil määral või kas muudavad, aga mõjutavad siiski päris olulisel määral. Miski pole katki sellegi poolest, lihtsalt vahel on liiga vähe aega, aga liiga palju õhku seal, kus seda võiks veidi vähem olla.

Väga palju head on toimunud: näiteks väsitavad, aga ägedad koosolekud tööl, Laura koju saabumine, eilne väljaskäik kursusega..isegi lambid Gusti tujutõstmiskatsed on mõjutanud enda tuju ja ikka paremas suunas.

Enamus selle semestri loengutest on ka üle kõige. Eile meil lihtsalt tekkiski mingi sünergia ja ainult meie kursus rääkiski või õigemini oli vahetus dialoogis õppejõuga ja samas teineteisega, mis siis, et loengus oli ka palju võõraid- One does not simply open his mouth, when cultural theorists have a diskussion.

Elu veereb hernena. Ühtse kauni tervena. Vot.

Järgmine nädal on paljulubav ja nädala lõpus maandun Tartusse. Yay.

Et siis laupäev.

Olen lennujaamas , rüüpan sooja teed Kessu termosest (sest tass on liiga mainstream), kuulan mussi ja söön shoksi. Poleks teed ma lõdiseksin siin.

Mind iseenesest külm ei häiri, aga kui ma üleeile hommikul ikka külge hästi keerata voodis ei tahtnud, sest voodi oli jääs (siis ma ei teadnud veel, et öösel oli rõdu uks lahti läinud) siis oli nagu jamasti.

Eile võtsin isegi jalutuskäigu linnast koju ette, sest ilm oli nii ilus, külmale vaatamata ja päike oli ka just loojumas. Eks ma kukkusin unistama ka ja loomulikult kõndisin ma jälle Gustavile otsa nagu pmtselt iga jumala selle nädala päev. Mul on tunne, et ma pean endale teised trajektoorid valima varsti, sest esiteks mul tekib stalkeri tunne ja teiseks ma olen siin juba peapesusid ka saanud (mitte G.'lt) mis on küll veidi absurdsed ja isegi kohatud, a no see selleks.

Vahva on ikkagi. Sirkliga oleks vaja asju arutada ja nõugi küsida vb, aga kurat neid asju peab laivis ikkagi tegema, muidu ei ole mõtet arvuti ees kätega vehkida seletamise ajal või peaks hoopis skaibi tegema..kah võimalus ju.

Muidu mul polegi midagi eriliselt uut ja meeletut juhtunud. Üritan oma kulgemist võimalikult meeldivaks teha ja see üritus on ka vilja kandnud, vähemalt terve eelmise nädala vältel.

And so it goes on..

Elu võtab ikka ootamatuid pöördeid ja mõnikord ma vaatan tagasi ja mõtlen, oli see kõik päriselt või mitte, aga oli ju, sest muidu ma ei seisaks praegu siin. Ma tunnen mingit õrnust mineviku vastu ja mul on usku tulevikku, kuigi tulevik pole kunagi olnud minu jaoks olnud saladuslikum kui praegu. Elu on vähemalt mingiks ajaks loksunud nii paika, et see ei ole muutunud millegi võrra vaesemaks või rahulikumaks, aga rahulikult põnevamaks. Mõtlen iga päev Tartukatele ja eile nägin Liisat, ilmselt näen ka homme.. Käimas on KN ja mõtle Kessu, see on juba nelja aastane. Ühesõnaga homme on selle lõpetamine ja mind kutsuti sinna - suurte kõhkluste ja kahklustega ma siiski lähen ka, sest rebides KN'i KSG kontekstist lahti on see mulle ikkagi oluline.. Ah dunno.

Kevadiselt hea on olla...