Millal oli Sinul...

..nii, et sa lähened inimesele ja sul jalad ja käed hakkavad värisema nii, et hing jääb kinni ja selle asemel, et öelda midagi sa ignoreerid fakti, et ta seal on, võtad välja telefoni ja teed kõike muud, kui oled normaalne inimene? Millal sa oled lugenud saadetud ja vastu saadud kirju tuhandeid kordi, et mõista enda ja inimese mõtete kulgu, kui ta saab su kirja kätte ja kujutad ette teda rääkimas seda, mida ta sulle äsja vastanud on, millal?
No vot, mul oli täna jälle selline kogemus. Hästi mõnus tunne on ju, täielik elukevad ja samas viib jälle 14-aastase tasemele.
Saatsin nüüdseks mõned tunnid tagasi kirja ka ja kutsusin mehe õllele, kevade algust tähistama. Vaatab, mis saab. Ei põe eriti, ükskõik mis sealt vastu ei tuleks, suhtleme ju enivei. Mõnus, kas elu pole mitte ilus?
Sirkut ja Liisat oodates,
M.

Päris huvitav...

Oh neid inimestevahelisi suhteid. See nädal oli ikka väga kirju nii suhete kui töö koha pealt. Hästi rasked jutud said räägitud ja mingid otsad lahendatud, mis on eelnevalt taotuslikult õhku jäetud. Tundub, et õnnestus jääda sõpradeks, aga mingeid hinnanguid on vara anda veel. 

Üheksas kuupäev oli tööl päris pingeline. Mingid asjad riivasid isiklikult ja kogu tööalane tohuvapohu võttis jalad täiesti nõrgaks ja silmad nii vesiseks, et ma ei suutnud tol õhtul end enam tagasi hoida ja kirjutasin Gustile kirja sellest, mis mulle korda läks ja rahu enam ei andnud. Hiljem mõtlesin, et oleks pidanud alla neelama, aga teisest küljest oleksid tema sõnad mind kummitanud pikemat aega ja see vastus, mille ma temalt sain oli ootamatum, kui ma arvata võisin- heas mõttes ikka. Siiski ei taha ma nüüd mõnda aega talle kirjutada ja üldse endast märku anda. Mitte sellest, et ma olekski solvunud, sest kõik on ammendatud, aga ma tean, et juhul, kui peaks tulema veel mingi taoline stress nagu reedel, enne seda kui mu energiavarud on taastatud, mul tekivad raskused õige väljapääsu leidmisega. Ma ju ei taha teha liiga neile, kes mulle nii siiralt meeldivad, aga ma ei taha ka ootamatuid ebameeldivusi nendelt, mis on nii kerged tulema, kui ma ei suuda lüüa lahku inimsuhted tööst.

Mul läks reedel musta koti sang ka katki ja õnneks ma leidsin poest kohe asenduse, see kord pruuni värvi, aga põhiline, et läpakas endiselt sisse mahub.

Tellisime emale uued prillid eile ja minu päeva tegid korda, lisaks Gustavi kirjale, kummikommid- hunnik komme.

Täna olen veel tööl, aga muidu tuleb järgmine nädal veidi vabam, kui va. see, et nüüd, kui töölt saan veidi puhata, pean tegema kooli ühe ettekande, mille jaoks on mulle antud million lehte saksakeelset teksti. Jei! 

Tundub, et murrame enivei läbi ;)

Töönarkomaan

Kell 5.20 läksin tööle, 00.40 jõudsin koju, kell 5 jälle tööle. Ma pean lõpetama mingid asjad... Mul on tegelikult vaba päev homme, selles suhtes et minu ülemused ei ole loomad. Ma lihtsalt tean, et mida kiiremini saavad asjad tehtud, seda kiiremini saavad kõik rahus hingata ja vb ei ole mäng küünlaid väärt. Ma olen igast kommentaare kuulnud juba ja ma olen igasuguseid väsinud inimese mõtteid mõtelnud, samas ainult nii ma saan midagi tunda ja ainult nii ma saan olla tundetu ja vahelduse mõttes on see parem, kui tunduda võib.

I've waited here for you forever...

 (mulle ikka meeldivad need valgustatud kirjad, midagi neis on)

At some point oli täna väga nukker päev ja teisest küljest ma pole lihtsalt maganud, sest ma lugesin öösel Freudi raamatuid ja loomulikult on nukrus ka väsimusest.

Selle asemel, et praegu tööl olla ma istuksin kontoris ja trimpaksin veini ja siis läheksin ülikooli kontserdile, aga fuck it. I've been let down.

Hommikul oli palju tõmblemist. Küll oli vaja kirjutada, küll helistada ja mida veel, aga mingi hetk saabus vaikus ja kõik taandusid oma asjade kallal nokitsema. Ilmselt süvenesid nii väga, et mõni unustas mu sootuks ära, aga no wonder ka... ma tekitasin vist Gustile veidi peavlu täna ja samas ega mulle ka see ülesannete tilgutamine ei meeldi ja ma ei saa vabandada lõpmatuseni. 

Päevad pole vennad. Eile ja üleeile olid suurepärased- täna tuli nende eest tasuda ja see on aus. Ma leian, et kõik on suurepäraselt omal kohal, olgugi, et päev oli tõepoolest oodatust passiivsem, aga ootused ei olegi head asjad. Mis ma ikka öelda oskan, eks nad ole ka afektid.

Fair enough.

Kes teab mis seal taga on..

Üllatavalt hea päev. Käisin hommikul lennujaama suurte bosside koosolekul, mis osutus ootamatult poolikuks arvestades sellega, kui suur organisatsioon see lennujaam siiski on. Kui sama laua taga olid ettevõtete juhid ja mina siis oli eriti cool olla seal ilmega ''Jou, ma käin ülikoolis, millega sina tegeled?'' , aga õnneks ei olnud see pikk koosolek ja niipea kui ma sealt pääsesin läksin ülikooli, sest ma tahtsin juba Liisaga kokku saada ja kuna loenguni oli tervenisti tund aega, saime me ikka korralikult rääkida ja tundus, et sellest oli ka kasu- vähemalt ma loodan, et oli. 

Peale loengut trollisime veits kursakaaslastega, kuni helistas Käts ja me otsustasime hängida koos. 

Käisime kontorist läbi. Ma rääkisin seal koosolekust, Käts jagas uudiseid oma endiste töökaaslastega, kuni sai meie aeg täis ja me trippisime linna. Vaatasime Virus sõnastikke, käisime universaalis ja siis Aafrikani sööma. Mega mõnus. Ausalt. Kõik oli hea, seltskond, ilm, vein. 

Peale söömist hüppasin läbi värskest eesti asja poest ja juhuslikult sattusin seal Liisi (Vaik) peale, mis oli hästi armas ja niisama hea kohtumine ja oligi jäänud ainult tripp koju.

Tundub, et see on selline tavaline päev, aga samas see hea tunne, mis sellest praegu sees on- on siiski miskit väärt, et mitte öelda paljut. Oleks jõudnud justkui 1000 asja tehtud, kuid samas ükski nendest päeva elementidest ei olnud halb või koormav ja loomulikult tegi ilm asja veelgi kenamaks.

Kui ma lennujaama kõndisin paistis päike silma. Umbes nagu aasta tagasi, kui ma sinna oma luba tegema läksin (ma mäletan üksikasjalikult seda päeva muidu) , kuid sel korral oli minemise eesmärk hoopis teine, ma pole enam newfag ja ma töötan teises kohas. See tunne mis mul sees tekkis oli kirjeldamatu, sest tegelikult- aasta on möödas ja kui palju on selle aastaga muutunud, kui palju mind on mõjutanud lennujaama tööle minemine. Mitte, et see on muutnud mind või kui, siis mingil pinnapealsel tasandil, aga kuidas see siiski on mind suunanud... see eelmise õppeaasta keskel tehtud otsus minna tööle. Praegusest vaatepunktist vaadatuna oli see õige otsus. Vaatamata sellele, et mingil hetkel oli mul igas mõttes raske, praegu ma tean, et mäng oli küülaid väärt.

Trikster

Kunagi, mõni aasta tagasi ma rääkisin nii mõnelegi inimesele, et ma usun, et olemas mingisugune universaalne lahendus kõikidele probleemidele, aga ta on nii lihtne, et selle peale on raske tulla. Täna ma tean, et isegi kui selline lahendus on olemas tuleks alguses kõik olemasolev allutada mingitele printsiipidele, muidu ei saaks see ''lahendus'' kuidagi toimida. Ta poleks nii universaalne, kui kogu maailmakorraldus oleks samal kujul, millel on praegu. Ma arvan, et kuna minust füüsikut ei saaks juba eos siis metafüüsikast võiks siiski veidi unistada. 

Miks mul kogu see asi meelde tuli on Leibnizi monadoloogia. Tema aga taandaski kõik monaadideks, et arvutada välja valem, mis oleks vastus kõikidele moraaliküsimustele. Ma ei teagi, kas oma taandamistega ta siis jõudis lõpuks vastusteni, aga kuna inimkond endiselt vaevleb probleemide käes, ma eeldan, et Leibnizi elu jäi veidi liiga lühikeseks ja vastused on endiselt kuskil õhus.

Kuna mu aju ei lakanud töötamast täna, siis loengutes oli palju mõtteid lõplikusest. Jutt, mida ma kuulsin tundus kuidagi lõplik ja mitte päris ainuõige, aga teooriate taga seisid punktid, kuigi mulle tundub, et paljud nendest teooriatest ongi jäänud lõpetamata ja noh loomulikult pole kõik lõplik, minu jaoks pole lõplik, sest elu ja maailm ja kõik see jant jätkub pidevalt. Ma ei ole mingis deepshit meeleolus, aga ma mõtlen ja ma ei suuda ja samas suudan ikka küll luua teatud seoseid mulle oluliste asjade vahel, lihtsalt mitte lõplikult, mitte nii, et kui ma täna enam ei mõtle siis ma olen rahul sellega, mis on mul käes, aga nagu Rasmus ütles, ilmselt ei ole minu monaad veel nii arenenud kui ma tahaks, aga nagu nendele substantsidele omane- see siiski püüdleb. Teisisõnu on appetitio päris suur. 

Hea päev oli kokkuvõttes, muidugi oli ja tervis on ka palju parem.

Vahel algab hoolimisest enese allakäik... vaid mõnikord

Selekteeriv ja ainult ühele olukorra poolele keskenduv mõtlemine on keeruline, sest järeldused on mõnikord rasked kanda, aga haigus sunnib mõtlema teisiti- valima keskendumisobjekte ja eks see moonutab reaalsust ka päris olulisel määral. Nii ma siis peangi praegu natukene rahulikumalt võtma, mitte ahmima infot nagu õhku ja laotama ennast päris iga ettevõtmise ette maha. Mitte looma illusioone. Veel. Juurde. Pole hullu midagi. Puhkan nüüd jälle 4-5 päeva, kosun ja olen taas eluinimene.

Tegin tulumaksu deklaratsiooni ära ja ise ei uskunud ka seda, mida näen. Saan tagasi veits vähem kui mu kuupalk praegu on. Võit!

Ehk siis midagi rõõmustavat haiguse kõrvale ka.

Käte peal on veresooned kõik väljas ja noh suht jube vaatepilt, aga ma ei jaksa vedelikku tarbida enam hulludes kogustes, muidu on kohe mõistlik oma töökohaga vetsu kolida.

Lugeda ja magada, siis jälle lugeda ja uuesti magada- see on eesmärk, see on selle nädalalõpu sihtpunkt.