If looks could kill...

Märtsi viimane päev- igati soe ja positiivne.

Hommik oli täis äpardusi ja haigutusi, ometigi kukkus päev normaalseks välja.

See oli tavaline koolipäev..suht hall päev..ei midagi tähelepanu väärset.

Inkas olid rühmad koos ,mis tegi olukorra mingil hetkel paremaks,humoorikamaks ja sama ei takistanud miski mul kuulata terve tunni muusikat.

Ma olen väsinud kuigi pole eriti midagi teinud.

Kui homme on venekeel koos, siis võib kohe lasta ennast maha.. jälle üks suur klassi kallal irisemise tund on tulekul.

Mornmornmorn.

Päike südames särab...

.. õnne tunne nii hea.
Kevad masendus on teemast väljas.
Ma loodan ,et nii see jääbki:D

Ma armastan.. vol.2

Jube nõme on minna koju ,kui vastu tulevad mingit jorsid kelle iga teine sõna on blj*t ja kes hakkvad käima pinda oma telefoni numbritega.

Vaatamata kõigele oli kunstikool jälle tasemel.Õnneks modell mõistis meid ja ei olnud pahane ,et me ei viitsinud teha tööd.

Mis me ikka tegime ,kui rääkisime juttu ja ma sodisin Kaido tööd.

Oli ka errriti naljakasid kohti nt. kui me vaatasime a.la päikeseloojangit Kaidoga ja sodisime akent ''nike'' märkidega ja mitte ainult..või kui meenutasime ukraina music idolit või ,kui õpetaja nägi kaido tööle tekkinuid niburõngaid ja hitleri vuntse.

Koju jõudsin hiljem kui tavaliselt ,aga see oli väärt.

Ma armastan..

Kunstikool teeb head.

Tuletasin täna meelde meie algset koosseisu ja mis on sellest kõigest jäänud.

Oma esimesest -ettevalmistusest ma nimesid ei mäleta eriti aga läksime Kristiinaga edasi ja nii see tuli välja:

2004/2005

1.Enrico

2.Kristiina S.

3.KristiinaR.

4.Mirjam R.

5.Mirjam M.

6.Merily

7.Reelika

8.Katrin

9.Rene

10.Emeric

11.Kaido

12.Mina

2007/2008

1.Mirjam M

2.Mirjam R.

3.Kristiina S.

4.Kristiina R.

5.Kaido

6.Katrin

7.Emeric

8.Rene

9.Oona

10.Mina

Ma ei kujuta enam ennast ette ilma selle koolita ja ka vastupidi.

Kõik seinad ja lõhutud põrandalauad on omad ja oma enda naeru täis.

See on parim koht kus olla masenduses või õnnes ,üksinda või seltskonnaga ja selles majas on niii palju võlu ja mälestusi ,et ei jätkuks ööd ega kahte ega tervet nädalat selleks, et kõigest jutustada.

Minu elu halvimatel aegadal leidsin just sealt lohutust -õpetajatelt ,sõpradelt, kõigilt- ja need kõik on saanud mu elu osaks.

Selles kollases majas aitavad isegi seinad.

Välimuselt väike maja peidab ennas nii palju ja see on nii kirjeldamatu.

Ka minu lõputöö hakkab nüüd varsti rääkima sellest, et igaüks keda me oma elus kohtame jätab meie silmadesse oma jälje...

Ma tean ,et ma ei unusta kunagi Meie praktikaid ja seda Prantsusmaa reisi ,mis oli üks paras õppetund ja ma olen selle eest nii tänulik.

Ma ei taha jätta mainimata ka meie perfekse naeratusega poissi Taavot ja Viilut ,kindlasti ka Danelit...

Kõik need igalpool ees mainitud nimed jäävadka seostuma selle väikese kollase majakesega ,kus ei õpetata ainult kunsti vaid näidatakse ka teistsugust elule lähenemist.

Ma hakkan muutuma sentimentaalseks ja seega ma lihtsalt ütlen :

Aitäh teile ,kes te olite alati kõrval, kui te vaid teaksite kuidas ma teid armastan:')

Soe

And I feel like I'm naked in front of the crowd

Cause these words are my diary screamin' out aloud
And I know that you'll use them however you want to.

But you can't jump the track

We're like cars on a cable

And life's like an hourglass glued to the table,

No one can find the rewind button now

Sing it if you understand...yeah breath

Korras päev ainult ,et hommikul ei saanud üldse ülesse.

Bussis istus mu kõrvale õpetaja kellega me tervitasime läbi aastate esimest korda.Peale eilset esinemist ta tundis mu ära ja mainis ,et varem tundusin ma tavaline õpilane ja nüüd ta näeb mind igal pool.

Mõnus tunne.

Kool möödus nii kiiresti ,et nüüd on juba tunne nagu midagi polekski toimunud.

Maja oli täna pooltühi ja tunnid kõigest 25 min. siiski ponud see mõtetu koolipäev.

Oli ka üllatusi.

Venekeel oli inimtühi ja ühiskonnas me tegime viktoriini.

Ma sain oma esimese kahe, lahe ju, ei. Ei kurvastaks eriti.

Peale kooli mängisime elise ja väikeste poistega lumesõda... poisid ei pidanud piiri ja ma sain jäätükiga näkku, niiet väikes sinikas põse peal..no ikka ei kurvastaks.

Naljakas oli , millal saab veel niimodi möllata, kui mitte praegu. Ma ei hakka ju ometi seitsmekümneselt püherduma lumes ja mängima lastega sõda, samas, mine tea.

Tulin koju võtsin krae vahelt peotäie lund välja ,vaatsin natuke telekat ja nüüd on mul igav kuna kunstikool on alles kell 4...kahjuks.

363r7

Kõik on väga hea, kui jätta välja osad üksikud pisikesed ebameeldivused.

Hommik oli eriti pikk ja ka lumi ei olnud täna nii ergutav ,kui eile. Lumi on ilus ,aga täna oli vaja midagi muud ,et hommik oleks täiuslik.

Kool tundus nii hall ja mõtetu, täna polnud just kõige parem päev mu elus.

Pipart lisas ka kontsert, kus ma pidin luuletust lugema...närv.

Enne kunstikooli väike lumesõda väikeste poistega oli just,kui päike tänases päevas, kui tundus ,et päev jääbki nii morniks.

Summer rain, you never know when it comes.

Kolm kuud täielikus õnnejunnis olemist maksavad nüüd kätte..

Mingil hetkel muutus situatsioon kontrollimatuks ,illusioon võttis kogu juhtimise enda kätte ja pähe jäi vaid paks udu ja mingisugused mälestused.

Peaks lihtsalt ülesaama ,aga see pole nii kerge kui kõlab.

Mitte midagi ei lähe enam peale.

On vaja midagi täiesti võõrast, uut ja shokeerivat.

Kõik mis oli on läinud kui liiv kätest, tagasi seda ei saa ,ega taha.