Ma sain oma korvist kõik halvad maasikad ära visatud ,sellega läksidki peaaegu kõik mu maasikad ja nüüd on aeg minna korjama uusi , suuremaid ja magusamaid maasikaid.
Kõik mis oli jäi eilse õhtuga seljataha, sinna kuhu ma üldjuhul üritan mitte vaadata.
Küsimusele ''Kus sa olid siis kui mul sind nii väga vaja oli ?'' sain ka parima vastuse ...sa olid täpselt seal kus mul sind vaja oli, sa olid minu kõrval.
Ma sain aru väga tähtsast asjast, nimelt ei tohi muutuda tolmuks. Ometigi kõik pole käega katsutav ja tuleb jälle õppida tähelepanelik olema.
Lähen nüüd edasi. Alguses tühjana , nagu vana õhupall ,aga eks see elu paneb ise need mängureeglid paika.
Kõik on korras , kõik on ilus ja lahendatav.
Tuleb teha ära plaanid jaanipäevaks ja pidida üks korralik suvealguse pidu maha.
Plaanid tänaseks on aga, vaadata üle keemia, füüsika ja tegelda natukene uurimustööga, palju süüa ja lasta tühja. See on küll kuritegu ,aga ma konkreetselt ei viitsi õues vahtida ja grillida, e.i.v.i.i.t.s.i.

Mu silmad jooksevad iga asja peale vett. Konkreetselt millest ma ka ei mõtleks -mõlemad minu Kristiinad , kool, Liis , Toits, Jakobson...Ma olen lihtsalt loll. Kõik see muusika , need raamatud ..it's not the same...s.t. aeglane enesetapp. Ebapüsiva emotsionaalse tervisega nagu ma olen, ei suuda ma enam adekvaatne olla. Täna vähemalt mitte ja see blogi on kahjuks või õnneks mu ainuke väljaelamisvõimalus. Mu peas on nüüdsest ainult kaootiline mustus või vastupidi on see puhtus. Ma ei tea mida ma tahan, mida ma ootan ja kuhu ma jõuan. Seisin kooli ees ja ootasin bussi üritades samal ajal mõtestada enda jaoks lahti selle mida ma siis tegelikult praegu tunnen. Ma ei tunne midagi, nagu polekski midagi kaotada ,nagu ma oleks üks juurvili. Ma ju kõigest väest üritan tunda ennast hästi, aga see ei tule välja ,sest ma ei suuda tunda. See on jube ja enneolematu. Ma nagu tahaks rääkida kõik välja ,aga pole selliseid sõnu mida kasutada seletamaks seda mis toimub. Neid lihtsalt pole. Ma olen eksinud keset tühja põldu. Ma ei igatse midagi, ma ei tunne mingit tõmmet millegi suhtes, ma ei ole väsinud,ma ei ela ma olen olemas.
Loen üle oma Väikest Printsi ja see vast ongi mu ainuke lohutus. Võttes ära oma roosad prillid ma näen selle raamatu tegelikku sisu paremini kui kunagi varem, sest nagu selgub ,elab üks väike prints meie kõigi sees.
Kuhu iganes ma ei tahtnud ka jõuda ...sinna ma enam ei jõua, aga natuke parem on vist küll.

Tere-
tulemast
ense-
pettuste
maailma.

Kõik mis on meie ümber on tuul ja see mis alla kukub on tuhk, see mille peame käegakatsutavaks on illusioon ja muud pole lihtsalt olemas.

Pole suht ammu nii surnud päeva lõpuks olnud.
Esimesse tundi ma magasin sisse. Teine oli füüsika. Kolmas pidi olema saksa keele aasta testi kirjandi osa ,aga võta näpust. Peale lühiksest vestlust Frau Külaga , ta lasi mu ära direktsiooni ja kuradi kolm tundi tapsid ära kogu selle tohutu energia ,millega ma tulin kooli.
Kolm tundi ümarat lauda, millel polnud otseselt midagi viga ,aga närvipinge oli tohutu vaatamata rahulikele nägudele. Mõnikord ma mõtlen ,et õpetajad on energeetilised vampiirid, peale pikki vestlusi ma lihtsalt tunnen ,kui jõuetu ma olen.
Kahju, mul oli kõigist kahju. Sest kui vaadata selle kõige konteksti siis probleem ,kui selline oli olematu, aga inimestel oli vaja vabaneda sellest pingest ,mida oli toonud kaasa kultuurinädal. Mitte ainult kultuurinädal.
Mul oli konkreetselt raske istuda Inimese vastas ,kes koguaeg raputas pead ja kes vist ei tahtnudki eriti midagi kuulda,ilmselt oli ta endale kõik juba ammu selgeks mõelnud ...ja samal ajal kõige kõrvalt see inimene silitas mu jalga või vastupidi tagus seda. Kõrval istusid Frau Lend ja Krissu. Sõnul seletamatu milline energi sellel segul oli...tohutu.
Igaljuhul seda on mõttetu kirjeldada, sest ma nkn midagi ei mäleta. Pea oli paks ja no kõik on nkn selgem kui vesi. Minu arvates sai kõik korda ja samas on minu arvamus ,et osadest ei saadud lihtsalt aru, ka vaikselt vesteldes ei pruugi inimesed üksteist kuulda, vaatamata sellele ,et nad täiest väest üritavad.
Peale direktsiooni aga täpsemalt siis koosolekut mu raske päev jätkus...ma suundusi Frau keemia õpetaja juurde, kellet sain kolki nii nagu üks minusugune tubli laps saama peab.
Sõim- läskin ära - tulin tagasi - sõim - monoloog - sõim - noo põrada märgamine - sõim - kompromiss.
Päev jätkus vaatamata kõigele.
Muusikast sain lahti ,et lõpetada ära pilt mille ma olin Pomerantsile võlgu.
Peale muusikat ootas mind keemia järka, peale seda ma jõudsin jutustada Toivole ingliskeelt ja pmts Toivo oli täna suur üllatus minu jaoks. Ta jälle rääkis inimese moodi, ta oli korraks jälle see Toits ,mitte õpetaja Übi, aga seda ainult korraks. Noh, rõõm ikkagi. Suur glück.
Peale inkat läksin Frau Küla juurde kus lõpetasin hommikul alustatud kirjandit. Väsinud peaga....ma ei tea kuidas see välja kukkus.
Tulin koju u kuuest ja läksin magama ,sest pea lõhkus ja noh polnud üldse hea tunne...magasin , nüüd on jubea praktiliselt kõik õpitud ka...pessu ja tuttu....

truly
madly
deeply

Mjaaaaaaah, pommi ähvardus siin, pommi ähvardus seal , pommi ähvardus iga nurga peal...
Ei see on normaalne ,et keset saku Jahrestesti on pommiähvardus.
Suuuht mõttetu koolipäev millele lisandus ka garderoobi värvimine ,mis omakorda kestis kella poole kuueni.
Kell 19.00 algas etendus ''Ürgmees''. Jumal küll, ma pole 100 aastat näinud sellist etendust ,mille lõppedes ei pea murdma pead otsides seda üüülimalt deepi tähenust. See oli maalähedane, kerge, naljakas (aga kurat see krigisev tool minu all), tõene, aus. See oli hea. Veidi teist laadi ,kui need etendused mida ma viimasel ajal eelistanud olen, Kordan ennast, see oli Hea.
Nüüd siis jõudsin hiljuti koju või noh mingi 30 min tagasi äkki ja ma ei tea, kas minna magama, õppida midagi või ..ma ei tea!!!!!?????:O

Väiksed väljavõtted:

They who think me hostile,
obstinate or misanthropic...
...how unjust they are to me.
For they do not know
the secret reason I appear that way.
It is not possible for
me to say, "Speak louder. "
"Shout. I am deaf!"
How can I live if
my enemies, who are many...
...believe I no longer
possess the one sense...
... that should be perfect to
a higher degree in me than in others?


***
Tema muusika tegelik mõte...

I cannot hear them...
...but I know they are
making a hash of it.
What do you think?
Music is a dreadful thing.

Anton: What is it?
I don't understand it.
What does it do?

It exalts the soul.
Utter nonsense!
If you hear a marching band,
is your soul exalted?
If you hear a waltz, you dance.
If you hear a Mass, you take Communion.
It is the power
of music to carry one...
...directly into the mental
state of the composer.
The listener has no choice.
It is like hypnotism.
So now...
...what was in my mind
when I wrote this?
A man is trying
to reach his lover.
His carriage has
broken down in the rain.
The wheels are stuck in the mud.
She will only wait so long.
This is the sound
of his agitation.
"This is how it is"...
...the music is saying.
"Not how you are used to being...
...not how you
are used to thinking.
But like this. "


***

Even though I had hated him
for so long...
...even though he had tried
to destroy me, I went.
I had to go.
I knew it would be the last time.
I could not see him.
And I imagined some last-minute insult
had sent him running home.
Then I saw him. Everybody saw him.
He had revealed his
most hidden secrets to us.
The circle was broken.
I could not hate the man
who could write such music.
I saw him one more time, at his
rooms on Schwarzspanier Strasse.
That was where he died.


***

The comedy is over.
I once loved him.
He turned his back on me.
He abandoned me.
I never heard a word from him.
I was a fool.
I never meant anything to him.

My angel, my all...
...my other self.
Just a few words today,
and that in pencil. Yours.
Only tomorrow will I know for certain
where I am to stay...
...a worthless waste of time and such.
Why this deep sorrow?
If we could be united,
we would feel this pain no longer.
Where I am, you are with me too.
Soon we shall live together,
and what a life it will be!
***
The journey was dreadful.
I did not arrive here
until in the morning.
At the last stop, they told me
not to travel at night...
...and tried to frighten me
about a forest...
...but that only tempted me.
The coach had to break down on
such a terrible road for no reason.
Just a country road.
And now I am held up completely.
But I have found another, and we
will surely see one another soon.
Today, I hope.
I have to see you.
However much you love me,
I love you more.
Never hide yourself from me.
Wait!
While still in my bed,
my thoughts turn to you...
...my Immortal Beloved.
Some of them happy, some sad...
...waiting to see
whether fate will hear us.
I can live only completely with you
or not at all.
Yes, it must be.
I must go to sleep now.
Be calm, love.
Today, yesterday,
what longing with tears for you.
You....
You're my life, my everything.
Farewell, then. Go on loving me.
Ever yours, ever mine, forever.

Päev.
Magamine, õppimine ja tühja laskmine.

Oijeesus mis päev eile oli...
Mul valutas kõik , iga kui viimne punkt kehal. Täesti võimatu oli eksisteerida. Vedasin ennast inka tööks kooli ,aga noh ma ei kujuta ette mis sest välja kukub kuna kuulamistöö oli ja mu kõrvad olid ikkagi super lukus. Mis ma siin ikka vabandan.
Tulin peale kolme tundi koolis koju, surmväsinud olin, läksin neljast magama ja arkasin täna ühest, natuke parem on olla ka...
Täna panin suht tühja ja ravisin..koristasin ka.
Kui aus olla siis mul on suht tühi tunne sees. Ma ei analüüsi enam ,ma üldjuhul ei mõtle ka sellest,mis oli, juba 3 päeva ,aga mul pole sest kergem ega raskem. Mõttetu tunne on. Tühi ja ebakindel. Umbes nagu ei oskaksi enam midagi oodata.
Kaineks saamise etapp. Samas, kui ma vaatan inimest kõrvalt ma mõtlen ikkagi sellest ,kas see mis ta teeb praegu on loomulik või meelega lavastatud. Ma ei tea...Ta on külm, võõras, isekas ja nii muutunud või on asi minus? Igaljuhul nähes teda praegu sellisena nagu ta on või nagu ta tahab olla, ma ei igatse ka endist teda. Mul on suva, sest varsti on kool läbi. On suvi ja ma kujutan juba ette neid soojasid öid, neid unistuste seltskondi, mõnikord pohmas hommikuid, linnu laulu kell 3 öösel ja grillimist, selle sõna igas mõttes.
Niiet see üks pikk ja sitt nädal tasub ennast ära, ma loodan. Tegelikult..kindlasti tasub ära.

Päeva lõpp ja ma ei saa aru ,kas asi on selles ,et ma olen haige või mul hakkab lihtsalt niisama mõistus koju tagasi tulema. Vb. on asi selles ,et kui inimene laksust huiab siis sul ei jäägi muud üle kui näidata keskmist sõrme põletada ära kõik sillad ja ära minna. Vaatab mis tulevik toob. Kahjuks ja õnneks , ikka meeletuks õnneks on tulemas vaheaeg, kuigi ma ei kujuta üldse ette mis siis saama hakkab.
Üldjuhul jah...suht mõnus päev v.a. pisikesed arusaamatused. Teise saku ajal oli tulekahju õppus ...noo 5 min. ja kool oli tühi.
Ma ei oska midagi rääkida, pea on paks ja tatti täis.
Homme ei ole kohe kindlasti täis-pika päeva koolis ,sest ma kujutan ette ,et see oleks olnud enesetapp.
Igaljuhul äkki siia kirjutamine tuleb homme paremini välja.