Ema läheb arsti juurde...

''Ööm vaadake palun, ma arvan et äkki mul mõra jalas vm.''
Arst: ''Teil pole midagi, ma näen.''
''Misasja, kuidas te teate nii öelda:O:O''
Arst:'' Te kõnnite nii tavaliselt, te isegi et ei lonka.''
''Noojah.''
Arst:''Olgu ma siis saadan teid röntgenile''
ema käis ära ...
Arst:''Tulge nüüd palun minu kabinetti, ma pean vabandama...ma ikka ei mõista naisi , teil on nii raske luumurd ja te käite nii rahulikult ringi:O''

Ühesõnaga õnneks ema jalg ei valuta ,aga siiski on ta kipsis ja nüüd pean mina mõnda aega olema tema jalgade eest. See on lihtsalt nii jube kuidas ta karkudega käib..ta koperdab ju igal pool ja jääb kinni kõiksugu kohtadesse. Koguaeg peab olema silm peal. Nii ma olengi natuke kurb ema pärast ja sellepärast ka ,et minu elu on kohustuslikus korras kodune. Ei, ema tegelikult ei käsi kõrval vahtida. Ma lihtsalt ei suudaks olla kuskil väljas teades ,et ta nii äpu on. P.S. luumurd tuli tal mägedes. Libises märjal lumel vist ...ma polegi aru saanud.
Seega täna olen ma ''mine sinna, tee seda '' inimene. Homme ka ,sest kips pole veel lõplikult tahke. Edaspidi võib vist natukene vabamalt võtta.

SI TE HACE FELIZ...

ema tuli tagasi ,aitäh

Pmts julm päev oli ,sest hommik algas iilge koristamisega...mingil värdjal naabril läks toru lõhki vetsus ja nooo meie ja naabrite vahekoridor oli vett täis...naabreid polnud niiet koristasin mina...haha aga naabrite korter on siski suht persses, kuna see õnnetu kelle see toru värk oli elab nende kohal, kuuendal korrusel tegelikult.
Igaljuhul jah, nii siis möödus mu hommik...päev oli suht huinamuina mingi koristamisega kodus ...koristasin suurema osa ära ja ülejäänud teen homme sest ma ei viitsi ikka üldse. Homme tuleb muuseas ka ema tagasi. Maitea halb see igaljuhul pole. Peab tunnistama ,et üksinda elamine on hea aga küll ma jõuan otstega nii kaugele et kolin ära. Praegu on hea nii nagu ta on,et ise nõusid pesema ei pea:D
Jap ..nii see on ..tavaline.

Mu arvuti, mu arvuti on taas ELUS!!! No thanks to Ken.
Igaljuhul, elu on nii raju olnud..ja nii muutlik. Ma olen sellega nõus, niikaua kui ma tean kui sügav on org ma tean ka kui kõrge on mägi ja kõik väga ilus ja lilleline.
Ma tunnen ,et viimasel ajal on väljend ''minu inimesed'' liiga tavaliseks muutunud minu leksikonis ,aga kuulge see näitab hirmutaval kombel kui palju ma teid armastan ja kui palju ma tegelikult sõltun kellestki. Antud juhul see sõltumine on heas mõttes siiski. Nauditavas mõttes.
Mis ma tahan öelda on see, et ma tahan loota ja uskuda ,et te olete need kes jäävad ja kui peaks juhtuma see ,et me pole üksteisele käegakatsutaval kaugusel siis loodetavasti kohtuvad meie mõtted kuskil seal ,kus kohtuvad kõik mõtted. Sentimentaalne kui see ka poleks...

Mine pekki, see äike on liig mis liig. Täiesti väikese ahistatud lapse tunne on. Täitsa hirmutav ja üsna üksik tunne kui nüüd aus olla. Minu pärast kallaku vihma palju tahes ja seda ka niikaua kui ma kodus olen ,aga milleks müristada ja välku lüüa. Poleks uskunud, et nii nukraks läheb see asi.

Kummaline päev oli eile ja veel kummalisem öö. Tegelt lihtsalt tore tsill ,toredas seltskonnas ,aga kuna ma olen praktiliselt magamata, ma pole ainuke, siis ma ei jaksa sättida sündmused õigesse järjekorda ja tekitada siia mingit iilget pilti eilsest. Lihtsalt selline rahulik nagu ta oli. Pühapäeval on ikka üsna sitt minna hommikul koju, iga nurga peal mingid koomas parmud. Parim on see ,et kodus pole vett...üldse. Loodetavasti on see väga ajutine nähtus ,aga mine sa tea.
Muidu siis mõnda aega kaalun siin juba magama minekut. Ühelt poolt peaks ja vb isegi et tahaks, teiselt poolt jälle kui lähen magama siis pean arvestama ,et öö tuleb unetu ja kuna telekast ei tuleks nkn midagi siis oleks ju täitsa jama.Raske otsustada.

Mul on täna iilge T. igatsus olnud terve päev. See on nii imelik ,sest ma pole millestki nii vanast suvel mõelda jõudnud ja täna see kuidagi iseenesest kummitab mis on üllatavalt harjumatu tunne. Mõelda on harjumatu. Ei taha tulla sellest suve paradiisist maa peale tagasi. Aga see selleks, ma lihtsalt lootsin ,et kui ma ülen selle välja lõppeb see brainfucki eos ära.
Täna oli kuidagi algusest peale väsitav päev ,sest üle pika aja ma nägin ühe korraliku unenäo, mitte et see oleks olnud hea ,aga ma mäletan seda ja see oli nii tõetruu ka niiet sellest piisas. Igaljuhul täna oli mul isegi kell 10 nii iiiiilge uni ,et anna või otsad ,aga seekord oli ärkamine kohustuslik ,sest ma lubasin et tulen vanaema juurde juba varakult.
Tee koplisse ja linna tagasi oli omajagu piin ,sest vaadates neid noori narkomaane ei ole juttugi heast tujust. Koplis , seal sügavamal oleks nagu omaette elu, võõras elu. Nii võõras ,et minu silm ja aju ei suutnud seda kuidagi õigustada või välja vabandada...ma ei mõista neid noori naisi ja mehi kes näevad välja hullemini kui parmud..lihtsalt lapid. Seda oli üsna raske vaadata. Poleks uskunud, et see pilt nii hinge läheb ja väsitab.
Vanaema juures olemine kui selline oli suht klassikaline, alguses ta pani mind sööma niiet ma pidin lõhki minema siis me koristasime...Koristamise käigus suutis vanaema peita minu kotti iilgelt pannkooke mis pole üldse paha, 2 muna -sellest ma nüüd küll aru ei saanud ja moosi...aa 2 snikersit ka:D
Peale koristamis me kltsisime ta sõbrannasid ja vahtisime tuimalt telekasse ,sest see vanaema juures olemine on suht uinutav ja parajalt väsitav , rääkismiseks polnud enam jõudu, mitte küll füüsiliselt aga ajusurm oli.
Tulin linna , saime kokku Kristiinaga, tsillisime siin ja seal siis maandusime Vapianos...kõht polnud ju tühi aga asi oli põhimttes ,kommoon me pidime lihtsalt sinna jõudma. Mõtlesin ,et käin veel Kerli töö juures ,aga tere talv patareid olid ikka täitsa tühjad mul niiet see lükkus automaatselt homsesse...aga maasikaid ma enam seal ei söö, nii igaksjuhuks, et pärast juhuslikult ei peaks jälle kolm päeva vetsuga suhtlema.
Kodus olen ma üksinda kuna vend kolis lõplikult ära nagu ma olen aru saanud niiet kõikõikõikõik on minu päralt, mitte ,et mul millegi jaoks enam energiat oleks.
Wow, tavapärasest pikem post tuli...kirjavigade eest ei vastuta..pole kunagi vastutanud.

Muuseas lugesin ka blogi veits tagasi nimelt mai kuusse, minu elu mingil määral murdekuusse alates siis neljateistkümnendast kuupäevast...sellest päevast läks persse nii palju ,aga alates keemia korda saamiseks hakkas kõik vaikselt ülesmäge liikuma..ok mitte päris kõik..mõnion ikka siiani lahti aga vähemalt mul on hea olla...ma võin julgelt öelda täna ,et mu elu on ilus.
Memooriad...