Kurb on vaadta ilmateateid, mis rõõmustavad küll sooja esmaspäevase päevaga ja kurvastavad järjest külmemaks mineva nädalaga. Kaunis kevad, kus sa oled? Tule koju!
Mõtted said otsa:(
Ja MA EI TAHA KOOOOOLIIII!

Mu sisemine hääl on kuidagi eriti vaikseks jäänud..ta ei rääkinud täna minuga.
Teistsugusele levelil...
No offence, aga ma peaks endale asendusmaailma hankima.
Maailm ei ole numbritega haaratud ja Übi on kakajunn.

Üks unetu öö ja üks suits.

I'm so tired but I can't sleep
Standin' on the edge of something much too deep
It's funny how we feel so much but we cannot say a word
We are screaming inside, but we can't be heard

Kell on 4.51 ja alles nüüd hakkab tulema see õhuline tunne ...tegelt ei...keha on õhus, aga pea on ikka paras kivi...aga samas on mul veel tegemist ja magada ma jõuan küll ja veel..
4.59
5.00

Nii, mina vaatasin täna filmi ja kirjutasin kirja inimesele kellele lubasin juba ammu kirjutada, aga alles täna ma võtsin oma julguse kokku, sest alles eile ma sain aru, et nüüd on aeg teha midagi mis erineks kõigest, mis mind viimasel ajal saatnud on...midagi mis poleks superhull, aga teistmoodi...
Ja parim viis teha midagi teist moodi on tuua ellu uued inimesed, et õppida vana kõrvale midagi uut...tunda vanade kindlate müürida kõrval midagi uut ja habrast. Mis ei tähenda mingit vahetust või reetmist antud juhul vaid lihtsalt jahimaade laiendamist ja lihtlabast tundma õppimist.
A no kes teab äkki homseks ma olen jälle kuskil maapeal või maa all tagasi ja mõtlen, et fuck it... fuck all the illusions, mille õige aeg pole veel käes. Kes teab?

***
kell 0.00

Ma sain aru millest selline kergendus....
Mul kadus ootus inimeste suhtes. Ootus, et keegi tuleb rääkima või, et keegi teeb midagi. Ma ei imesta enam millegi üle..kõik on nii nagu peab olema...vist. Rahu. Kõik vana loksus oma kohale.

Eelmisest sissekandest tõmbasin veits hinge ja proovin siiski kuidagi seletada selle mis siis valitseb praegu mul sees.
Mõnikord ma loen oma vanu sissekandeid ja ei saa aru kas see olin tõesti mina, kes neid kirjutas. Teine kord kirjutan mõttega, et ise ma vist muigaks üleolevalt lugedes midagi säärast, ilmselt sama mõte oli ka eelmise sissekande puhul...
Ma ei kustuta sissekandeid , sest ükskõik kui halvasti, pinnapealselt või lamedalt nad poleks ka kirjutatud on nad eelkõige minu enda jaoks ja kuna blogi on teadlikult jäetud avalikuks, siis mingil määral ka teistele. Neile kes tahavad rahuldada uudishimu, viia end kurssi millegagi või neile kes tahavadki muiata üleolevalt...kõigel sellel on õigus olla...
Ühesõnaga see on kroonika minu enda jaoks, et saaksin analüüsida...seega mu kallid kriitikud hoidke oma hobuseid.

Hetkest siis..
Mulle ei anna rahu mingi pinge... Ma ei saa aru, millest selline reeturlik tunne. Nagu oleks ise endale noa selga löönud..millest? miks? ma ei tea... Kõigele lisaks olen ma meeletult väsinud ja see süvedab minu sisemist konflikti ja konflikt seisnebki selles, et kuskilt tuli tunne...et ma reetsin täna inimese..aga see juhtus vestluse käigus temaga... Kõlab segaselt ,aga mõte on umbes taoline nagu ma oleks petnud ennast iseendaga... Ma reetsin inimest talle endale...
Mul pole kunagi olnud nii kahju (valetan üks kord oli), et ma midagi valesti tegin...sedaenam, et mõistus ei anna päris hästi aru, mis siis valesti on...
Ma ei tea, mis paganama õhtu täna on... Mingi meeleheide ei kuskilt... Katkisus, aga mitte mingisuguse tegevuse tagajärjel vaid katki enda pärast...ma ei tea..liiga spetsiifiline.
Ma olen enam kui kindel, et see läheb üle ja kui ei lähe siis tuleb mõtlemise aeg...
Muuseas ma arvasin, et luulud on lõppenud, aga ei ..nägin meest koeraga, keda ilmselt pole kunagi olnud. See selleks.


Selleks, et mitte surra oletustesse ei millegi kohta, ma lahkun magama ja kui ... noh siis kõike head.

Anna andeks, nagu ma ütlesin ..ma olen piiratud...

Mega halva inimese tunne... ei ole kena ei enda ega teiste vastu. Mu jumal..ei ole ju enam mitte mingit siirast viha ega mitte midagi muud halba, aga tead ka õnnest ei leegitse.
Peas on ka ainult üks luuletuse osa, nagu rikkis plaat... mängib ja mängib.
Häbi selle pärast, et mul on tegelikult ju vaja teha ainult üks pisike samm ja no ei tule ega tule välja... Tänane päev tõestas, et ei kevadeni on veel natukene aega.
Teada tõsiasi, et sõna nagu lind...naljalt tagasi ei tule eksole, sellepärast ongi häbi... Häbi, et ei saa käega lüüa..
LOLL LAPS..

Kas olete näinud, mis meestel on südames,
kui meri läheb keema
ja sadam on silme ees
ja sisse ei saa....

..ja nii ongi...
Mentaalne surm

Ma ei olnud täna hea sõber, see eest paras idikas ja ma tean ja tunnistan ja kahetsen seda...
Lähen kahetsen siis unustan ennast mõnda filmi...vähemalt ma püüan ja siis näeb mis saab..ma üritan siin jokida praegu..milline tuju sellised ka naljad...natuke halb...

Noooo kuskil maa ja taeva vahel ma olen.


Kommoon ma istun ja muigan, sest mul on niivõrd hea olla, et ma unustasin kõik oma mõtted ära ja uskuge mind, neid mõtteid oli meeletutes kogustes, aegumatutes sasipuntrates...

Mu nimi EI OLE Liisa Raudkepp... ei see on hea nimi...- random tähelepanek, aga see on sama naljakas kui Lalaike rõhitsemine.

Tähendab ma kirjutan, sest ma olen idioot..mu silmad on juba paistes, sest uni on meeletu, aga ma tahan veel nautida, selle imelise päeva maiku oma suus...

Kaunis igatsus oli sellise päeva järele...

Liis... ilmselt kehtiks tänase kohta nutt naerust.


Elusees ei laseks ma oma lapsele sellist perekonnanime panna nagu RAUDKEPP...see on nii vasakule kui ka paremale mõeldes naljakas...