Nu veeeits on veel jäänud ja siis on ze end ja siis on niiii lamp. Kui koledasti see ka ei kõlak siis ...kui kool lõppeb siis saab sitast lahti ja kui hästi läheb siis ei näe nii mõndagi ''toredat'' inimest suve lõpuni. Ja ''toreda'' all ma ei mõtle midagi halba vaid pigem mõtlen inimest keda silm on väsinud nägema või inimest keda ei taha näha enda säästmise mõttes.
Tegelikult ma ei tea vb ma dramatiseerin peas üle, aga iga aasta muutub ülmemaks... ma ei taha tulla esimesel septembril kooli, sest ma tean, et osasid ma seal enam ei avasta.
Nii nagu ma nutsin siis kui Harriet pidi dokumendid välja võtma, nii olen valmis nutma igaühe pärast. Asi pole ju nutmises...asi on sellest, et mis iganes aga eriti vanad...kõik me oleme üks.
Vb olen ma vanamoodne selles mõttes, aga mul on kahju. Ka Hanna-Mariast... temagi vana kala. Noh neid inimesi on veel...siiski... öelda, et me nkn kohtume ei saa... Mõtled, et mis takistab suhelda, aga kui elu edasi läheb siis eks inimesed kasvavadki lahku...
Kool on minu jaoks mingis mõttes nagu mälestuste surnuaed vm. Ma ei suuda võtta seda kohta puhtkujul haridusasutusena, ei suuda käia seal niisama üles ja alla.. alati ikka mõtlen ja püüan jätta meelde kuidas mingi koht lõhnab (va peldikud, seal ma üldjuhul aega ei veeda) ja kuidas mingi terpiaste kulunud on... Veides aga omamoodi oluline. Ma lihtsalt tean, et kunagi hakkavad need mälestused meelest minema...
Tegelikult on see meeletult armas, kuidas kõik kõigile kaasa elavad ja kuidas inimesed tunnevad siirast rõõmu...
Pisikesed asjad, aga nii väärtuslikud... sest ma usun et need on ehtsad ja puhtad hetked.
Ma tahan öelda seda, et ammu kulunud tõsiasi on see, et pisikesed asjad on määravad, aga et seda tunda ja tunnistada tuleb läbida mingid elulõigud... siis unustada jälle see tunne, et iga kord saaks taasavastada...

Mõte jookseb koguaeg kokku ja lahku, niiet ma ei viitsi isegi ülelugeda... täna on nii...

Normaalne ma ei kurda... üleeile hea proov, staap. Eile lõppes telefonivaba elu. Täna lebon enamusajast... päris hea tunne tegelt.
Mis puudutab telefoni siis mul pole siiski paljusid numbreid enam ja ma ei tea..ma loobun wap'i seadistamisest.. feilin rõvedalt:D

Eurovisiooni võitjaga olen ka rahul...
Noh las eluke veereb..

misunderstood

Lihtsalt sitt päev ja see lõpp eriti.. mis mõttes meil nii ''hea'' klassijuhataja on..dou.
Lihtsalt kuul pähe sõna kõige tõsisemas mõttes... nii väsinud igast jamadest kuhu ma tahtmatult satun.
Tegelikult on pisikesed äpardused, aga nii tobedad, et see viib igasuguse enesetunde alla. Ma olen lihtsalt feil.
Usun, et ega ükski asi niisama ei juhtu, teenisin järelikult ära, aga samas... kas ikka teenisin?
Lihtsalt vigane inimene.
Nii sitta päeva pole KN'st saati olnud ja ma ei saa üldse aru... identiteedikriis on järgmine staadium.
Ja ma olen vihane enda peale ja samas nii mahatallatud, et mul pole lihtsalt jõudu emotsioneerimiseks.
Noh edu mulle siis...

On mälestusi mis põhjustavad eriliselt õrnu tundeid ja need tunded suruvad ikka päris võimsalt põlvili, aga paganama meelitavad tunded on need.

Mõtlen, et mul on vist meeletult suur karmavõlg..

***

Kõik sõnad, mida ma olen vähemalt tunniaja jooksul ürtanud siia kirjutada kaotavad oma väärtuse, sest see mis sees toimub on sisukam kui labased sõnad.
Samas pole seest ka eriline tornaado läbi käinud, niiet ma ei tea mis minuga toimub... ilmselt eelmise elu järelnähud..minevikuinimeste mõjutused olevikule vm.

Ma ei taha midagi kirjutada:( (aga kirjutan ikkagi)
Võtsin kätte telefoni ja mõtlesin ''Vähemalt ei jätnud laupäeval midagi kuskile maha''- seejärel vajutasin nupule, et kella vaadata ja mida ma näen..tra..
Pildil on minu telefoni ekraan ühesõnaga..vaata ja imesta... Siis tuli meelde, et telefon oli olnud samas taskus, mis jäi auto ukse vahele... järelikult sai telefon paraja mataka... Scheisse, ma armastasin oma telefoni ja see oli ainult 2 aastat vana... unglück veits. A noh, ei tahaks väga materjaalseks muutuda... see on kõigest asi. Mis siis, et üks mäng oli megahea. Õnneks lõppeb kooliaasta ka niiet ega enam niipea ei tule neid igavaid füüsikaid.
Päev muidu... noh ülemõistuse heaks päevaks ei nimetaks, aga sisetunne on siiski väga hea. Puhanud ja vahepeal küll omas mullis, aga täiesti kaine mõistuse ja suht hea tuju juures..
Ühesõnaga, arvestatav päev.
Nüüd on aeg taaskord pühenduda muusikale.

lenda linnuke, lenda kuis tiivad kannavad

Juhtus see, et nv muutis nii mõndagi ja ma julgen öelda, et ma olen jõudnud lõpuks enda juurde tagasi ja olen absoluutselt vaba hing. Vaba mitte küll kohustustest või vastutusest vaid mõtetest, mis võisid viimse hetkeni veel natukene kummitada... Imelik ja samas imeline nv. Huvitavad unenäod, kohtumised... kõik see aitas nagu põhitõeni jõudmisele kaasa...Selle tõeni, mida ma teadsin, aga ei teadvustanud. Mu pea on lõpuks nii värske...vaatamata väsimusele on see avatum, kui kunagi varem.
Eile oli üks parimaid STAAAAAPE mis eelmisest suvest saati toimunud on.
Esiteks täiskooseis. Teiseks proov. Kolmandaks Karli sünnipäev ja tegelikult veel meeletult palju asju sinna juurde... meeletult. Igavene trippimine ja kokkuvõtteks sirkli juurde maandumine... seda siis mitte täiskoosseisus:D
Ma ei oodanud sellist nädalavahetust ja ma olen üllatunud jaaaa ..sellised päevad, hetked toovad tagasi ellu ja näitavad, mis võiks olla oluline ja mis on tegelikult päris, mitte hetkeline reaalsus ja illusioon vaid ehe ja käegakatsutav.
Väga VÄÄRT ühesõnaga. :)

''up the hill, down the moutain'' kuskil lugesin eile sellise lause välja...päris hea..aga tänase kohta see ikkagi ei käiks.. kui kõiks siis see oleks veits vastupidine.. ehk siis ''up the moutain...'' , sest medalil on 2 poolt.
Päeva algus oli meeletult hea, sest vaata mis ilm väljas oli ja füüsika jäi ära, mis saab olla veeeel parem. Vahepeal keeras koolipäev tagumikuga minu poole aga ma kickisin seda ass'i ükskõik kuidas see välja ka ei kukkunud..:D Noh need muusika ja mata tunnid olid veits lollakad, aga ma ei saa öelda, et nad midagi rikkunud oleksid..Tikkrilt sain pai.. või noh ''kes ei mõistnud lugeda see sai tukast sugeda, see kes kirutas raamatust välja kõik tehted, aga ei viitsiud neid lahendada sellele ta tegi pai...''
Keemia ajal tuli akna taha jälle prügiautu, aga noh täna polnud niiii naljakas nagu eelmisel korral..
Küla saksa oli veeits mõttetu ja uimane, aga ma ei nuta. Toitsi järka oli pikk, aga hea...kohe tõesti hea... õnneks oli liis, ints ja TIIA ka seal... we had fun:D Lõpuks sain jutustatud ja me suundusimegi Kehrwiederisse... funfunfun... Cirkel oli ka seal...
Mulle meeldis..maitea...
Läksime koju ja teepeal astusime 21.kooli statkalt läbi... kuulasime veits mati lugusid ja jah... kotttta!
Aga jah see medali teine pool on veits kurb... seda just sellest Jaak Lõivukese surmast ja noh puuetega inimeste nägemisest... olgugi, et see kõik ei puuduta mind otseselt, siis kaudset puudutust ma tunnen vägagi hästi...läbi väsimuse, surub nähtu ja loetu mulle vägisi tõsidust peale.
Tõsised mõtted tulevad pähe... aga päeva see ei riku... sest mõtted ja tunded on seal kus nad on, aga päev oli vääääärt...
Kirjutasin kiiresti ja pooletoobises kõnes..sest ma kiirustan...kuhu ma kiirustan ma ei ütle, et keegi naerma ei hakkaks... aitäh:D:D