Boredome is nothing

Lõppes mu öine vestlus inimestega, kes on mulle tähtsad, kuid seda teravamalt ma tunnen seda, et mitte mina ei ole osa nende süsteemist vaid nende süsteemid on kujundanud mu mõttemaailma. Need süsteemid on nende samade inimeste omavahelised suhted, mis on nii piltilusad. Ainult nad ise ei tea kui palju nad üksteist armastavad. Oletavad nii nagu mina oletan öösel kritseldades nende karaktereid ja salamõtteid, nii suudavad nemad ainult oletada seda, mis neid tegelikult omavahel sidunud on..

Kindlasti on see midagi enamat kui AEG nagu peaks kunagi raamat seletama.

Mingi osa minust jääb vist igavesti otsima kohta neis süsteemides ja see ei ole tänamatus või tähelepanematus, see pole isegi hala.. aga täiesti üksik tunne on ja ma ei saa selle vastu, sest ma ei juhi neid protsesse. Mis vahet seal on kas ma kirjutan sellest või mõtlen samu mõtteid oma peas. Ei ole mingit õnnetut tunnet, sest see üksindus ja üksildus, see läheb üle... tuleb tagasi ja siis jälle kattub mälestusega sõpradest, kes on ja/või keda pole... ma ei tea. Need on hulluksajavad mõtted. Ma ei teadvusta ennast reaalsuses, mitte praegu. Ei ole siin ja praegu ja kui suur on üllatusterõõm kui ma pean teadvustama endale, et see on elu ja üks neljandik elust on vaikselt möödumas.
Ma ju siplen päevast päeva , isegi siis kui ma ei tee midagi. Jah päike nii ilus ja kõik need lõhnad, aa see nagu ei käikski eluga kaasas. Need on kingitused, mis on elu lisad- aga kurat küll võtaks see ongi elu ja kui sa endale selles kohta ei leia siis peab olema midagi raskelt sassis.
Siis ma vastan endale, et koht on mul olemas aga mu mõtete ja tunnetekarikaks hakkab jälle üleäärte ajama . See tähendab, et midagi on lõppemas, midagi enamat ja rohkem hõlmavat kui suvi... Ma ei jõudnud soovida kui langes täht... ta kustus kiiremini kui mu elusad mõtted tööle hakkasid.

Tegelikult siin pidi video ka olema, aga ma tõesti ei suuda enam ooodata millal see küll laadimise lõpetab, seega katkestasin hetk tagasi...kell on 4:07 ja ma mitte ei jaksa vaid ei viitsi lugeda minuteid arvuti ees.
Siin teile link lauluga, mis käib väga hästi kokku minu sitsutsioonilise depressiooniga ja vb mitte niiväga sõnade kui viisi poolest. http://www.youtube.com/watch?v=E6vYPaLEeI0&NR=1

Staap - pool kuus- ja veel

Esimene pilt ilmselt sobiks sellega mida ma võisin korraks mõelda eile öösel.
Teine on midagi viisakalt agressiivset ja millegi pärast, vastavatel tasanditel ma olen nõus mõelmaga.

Tihti ma kardan et tuleb hetk kui inimesed mu ümber haihtuvad, võimalik et nad asenduvad teistega ja mälestused neist küll jäävad ega muutu iialgi soojaks õhuks , aga praegu käis läbi mõte, et äkki nad ei asendu, äkki jääb alles igatsus ja tühjus, millel pole ruumi ega aega. Mulle jääb küll trummipulk nende nimedaga kuid nii nagu kuluvad nende nimed sellelt trummipulgalt- nii kaob ka inimene kui selline, inimene keda tunnen mina, sest ka selle inimese maailm muutub, sealt kaon mina ja tuleb keegi teine, kes muudab teda jälle uueks ja vb ka paremaks... Mis saab kui anname igaühele killukese endast, mis jääb meist alles .. tuhk ja tolm?- Ei- mälestus parimast ja lootus paremale elule,veel paremale, kas me ei ole mitte ahned.?
Aga kõik see on lõputu deepshit, mida leirdades ei muutu midagi. Kas peabki muutuma? Mis tehtud see tehtud ja mis tuleb see tuleb ja MEGAPOHHUI - mõttetu on süveneda sellesse täie tõsidusega, aga kõhutunne ütleb, et see mõte tuleb tahtmatult aegajalt veel ülesse. See on kõigest mõttevälgatus, ei rohkem ega vähem.

***

Egert:'' Ma arvan, et see on sinu parakas, et me üksteist ei tunne.''

Ja mine sa tea vb ongi ja tegelikult ma ei väida, et ei tunne vaid ei tunne sellistena nagu tunnen mina, ei näe seda mida näen mina...
Pannes kõike meie nägemused kokku, me saaksime ühtse ja vaieldamatu terviku oma tõeliste heade ja vigaste külgedega, sest haiged me oleme kõik, lihtsalt igaühel valutavad erinevad kohad.

***

A ma ei tea ma ei hakka seda ülemist juttu kustutama ka.
Muidu öösel ei maganudki, kui mitte arvestada hommikust tunnist tukastamist mis lõppes veerand kümme ja suht kohe hakkasime ka kodu poole astuma..
Päeva magasin kaua, ma ütleks, et väga kaua.
Nüüd on juba õhtu ja mul on jälle tunne, et öö tuleb pikk... Kui tuleb siis vaatan vanu Vincent Price' filme, millest ma eile öösel mõtlesin.
Jeje.

1234567890

And true love waits
In haunted attics
And true love lives
On lollipops and crisps

Kaks ülielu päeva, õhtut ja ööd on jäänud seljataha ja mitte, et taolisi hetki enam ei tuleks, aga samu minuteid ja tunde ei tule päris kindlasti.
Käisin üleeile üle pika aja nõmmel ja ma arvan et meie istumine oli igati õigustatud ja ülimõnusal lainel. Saime muffineid ka:D
Eile oli aabu staaps ja ma jätsin oma telefoni aabu juurde niiet nüüd on väike närvipisik sisse roninud. Ma olen suuuht kindel, et telefon on trepialusel diivanil, aga kuna see kindlus pole ikkagi 100%'line ma pabsin. Aaps ise väljas, niiet... we'll see.
Magasin ei tea mis kellast (ma ei mäleta millal koju jõudsin) poole kuueni, niiet öö tõotab unetu olla, aga ma loen ''Sefiirist lossi'' ja mu süda jookseb vaikselt verd. Raamat ise pole suurem asi, aga üks tegelane, uuuf, ma nagu teaks kelle pealt kirjutatud.
VAHVAHVAH.
Ma ei viitsi rohkem... ma teen midagi muud..

1

Enne kui kell lõi 0000 oli võlunumber 3, praegu 0006 on see juba 2:D

Mul käib pea ringi, ma ei tea millest, aga enne ta valutas nüüd käib ringi. Tegelikult ei tahtnud üldse seda mainida. Ausalt öeldes ma tunnen, et ei tahagi viimasel ajal blogiga rääkida. Iga korraga muutub see aina raskemaks, sest mu mõtted hakkavad vaikselt visanditesse koonduma ja korrata ennast siin on loll... see tähendaks mu mõtete lahkamist ja lihtsamaks koorimist.
Visandite all ma mõtlen ilge laadungi mõtteid ja iseloomustusi paberilipakatel, mille kokkupanemisel ja lihvimisel, kindlasti ka kärpimisel saaksime me kunagi tulevikus midagi seotut ja meid kõiki siduvat (äkki) raamatu näol. Ma ei panusta millegi ilge peale, aga praegu on see aeg, kui ma tõesti tahan panna ennast mingis mõttes proovile ja elada läbi rohkem kui ühe elu ja kui mitte elada siis tunnetada võimalikult sügavalt seda, mida võisite tunda teie ühtedes või teistes olukordadesse. Ma tahan mõista, kes me oleme ja mis meid seob.
Tänases päevas oli palju head, aga nüüd see shit bricks imelik seisund mõjub tuimestavalt...ja suur tänu Kessule mu unistuste jäätise, kakao, võiku, koogi ja jääkohvi eest.
Unistuste jäätisest nii palju, et nägin unes ilge shokolaadi jäätise, kastme ja vahukoorega- haha saingi Kehrwiederis dream come true. SWEET.

I'm just a dreamer, I dream my life away

Ei taha tahta midagi öelda... vot.
Pole midagi öelda, mitte midagi.
Tahan veini ja sirklit:(
Ükskõik, mis järjekorras:D

Farewell Amsterdam and welcome back home!

Ei ole kuidagi ammu kirjutanud, lihtsal põhjusel tegelikult... Amsterdam ei vedanud bloggerit välja... ma ei tea miks, aga lehekülg lihtsalt keeldus lahti minemast.
Pikalt võin ainult rääkida lühidalt võin isegi kirjutada...
Esimene öö:
Jõudsime öösel Amsterdami. Ekslesime lennujaamas. Viskasime kotid taksosse, ise läksime jalutama linna peale... Eksisime ära ja jõudsime seitsme paiku (vist) koju.
Esimene päev:
Magasime neljani. Käisime poes ja tegime aiapeo koos filmide, vägijookide ja piibuga.
Teine päev:
Hommikul saime pannkooke, mida kõik mu silme ees ärahävitasid ja jooksid laiali (magama). Kättemaks oli rrrräääige... Panin teleka põhja ja hakkaksin nintendot mängima, mille eest mind visati ka majast välja. Läksin rattaga linna, seal pani mingi papi oma ratta minu ratta külge kinni, niiet ma veetsin suurema osa päevast linnas oodates seda sama papit töölt. Sain jäätise.
Kolmas päev:
Hängisime aias, käisime isegi linnas ja õhtul olime festivalil... noo siin kohal teen pausi, et mainida ...et see oli RAJU. Millalgi öösel jõudsime koju ja tegime külmiku tühjaks.
Reedel tundsime ennast niisama hästi ja valmistusime Andrese ärasaatmiseks, sest seda meest ei näe me enam pikka aega:( (oooooeh, no mis sa teed kui elu on selline)
Saatsime ta öösel ära ja täna keskpäeva paiku startisin ka mina... lõpp punkt Tallinn.
Siin ma olengi... Ma olen rahul oma lühikese, aga igati hea reisiga. Tuleb välja, et ka rahata reisimine on ilus:D eiei.. mitte ei tule välja vaid sai tõestatud... no vähemalt endale, et ka rahata võib reisida. Hääletamise tasemele ma pole veel päris jõudnud , aga lootus sureb viimasena ehk jõuan ka nii kaugele.
Ma armastan Amsterdami.. aga minna tuleb lõbu tipphetkel... Nii see kord läkski. Järgmise suveni mu lemmik värviliste inimeste linnake:D