täidan lünki...

Ei taha enam koolis käia, ei jaksa eriti.

Ei taha vaheaega, sest isegi sellest sõnast tekib mul kananahk- eelmise vaheaja esmaspäev oli ju nii ''ilus''. 

Ma tahan puhkust, aga ma ei taha irduda inimestest, samas ei taha olla kellelegi meelt mööda või vastupidi, ei taha olla ootustele mitte vastav.

Kõik kuidagi kulgeb ... hästi... tavaliselt... toatemperatuuriselt...iseenesestmõistetavalt...vahete vahel väsinult...motiveeritult, aga ka motivatsiooni unustavalt... uniselt ja natukene melanhoolselt...mitte ükskõikselt... kõik lihtsalt on ja kõik on olemist ääretult väärt.

why so serious?

 

Selline ''pff..normal'' tunne on...aga nokk lahti saba kinni. Üks auk läheb kinni, teine lahti ja mõistagi auk on auk, sa ise tead, kas võtad või jätad, tulemus ikka sama... Seal, kus inimsuhted sunnivad silmad maailma peale kinni pigistama ,  ilmub välja kool oma saja asjaga , mis on üksjagu väsitavad ja väsimusest tuleb peavalu, ülemõtlemine, mõttetu põdemine jne. 

Iseenesest ma juba ütlesin, et asjad on oma päris normaalsel järjel... ei ole kõik hästi- ei hakka valetama, kõik ei ole veel korras. Teiselt poolt, on see korratus juba liiga kaua kestnud ja alati samade mõtete ja olukordade pärast, seega on mõistus veidi kainem ja kiiret pole... ühesõnaga kannatust jätkub veel.

Kena on see, et mingisugused muiged ja naeratused tulevad aegajalt ka põhjuseta näole...lapsik värk. Ise ka ei tea, kus kohast ja miks, aga see iseeneslik rahu on meeldiv. See tasakaalustab ära olemasoleva rahulolematuse ja kokkuvõttes on kõik positiivselt normaalne. Täna ma võin eluga rahul, olla aga homset (sõna otseses mõttes) ma väldiks...homne päev võiks tuimalt vahele jääda..TUIMALT  :D:D

Murrame läbi, mis siis üle jääb...oleme alati hakkama saanud, ALATI ja alasti:D

Kõik sõnad pole ütlemiseks.

 

Pean nagu Liiski tõdema, et  hommik pole tõesti õhtust targem, aga mitte sellep., et ta tõesti poleks vaid sellep., et hommik on õhtu arvelt targem. Hommik on hommik ja õhtu on õhtu ega neid saagi omavahel võrrelda. Ma ei ole kibestunud hommikute peale, sest on ka ilusaid hommikuid kui tõesti tahaks ärgata ja kallistada tervet maailma..siiski tundub hommik vastik õhtu arvelt eksisteerija. Reeglina ongi nii, kui õhtu on ilus on ka hommik päikeseline ja vastupidi, aga mitte eranditult.

Igatahes minu päev algas päeval ja kaugeltki mitte hommikul ja siiani on see möödunud päris hästi. Vaatasin filmi sõin shoksi ja tundub, et elu on tänase päeva võrra ilusam. 

Kusti: ''Kõik need asjad tulevad kindlasti tagasi ükskord.''

NUI

Ma ei mäleta tegelikult, mida ma hetk tagasi kirjutada tahtsin , aga tore päev oli ja mul on hea, veidi kurb väsimus (alguses kirjutasin masendus kgemata).

Ma ei tahaks NUI'a kommenteerida , sest ma ilmselt ei oska ka hetkel, aga hea meel, et see oli ja hea meel, et läbi. Ma arvan, et tänane päev oli viimase aja üks meeldivamaid, kui va. näiteks eilne kohvikuhängimine ja muud lühemad ajalõigud, kui seda on terve päev.

Kõik olid hästi tublid, ainult et ilmselt oma enda süüst ei olnud green room pooltki see, mis ta võinuks olla, piinlikuse koht.

Mul on kerge kripeldus, et ma koristuste täieliku lõpuni ei jäänud ja mul on kripeldus mingite momentide pärast, aga ma arvan et eks see ole ka väsimusest tingitud.

Kui aulas toolide kokkupanekuks läks tuli meelde kuidas me kolmekesti peale Moeshow'd jamama pidime ja kui tige ma tol hetkel olin, aga ei täna oli sootuks teine tunne.

Meeldiv päev ja õhtu :)

palun õhku


vol.2
Käisin enne Nuia korra kodus ja teel bussipeatuse poole (kui tagasi kooli läksin) leidsin telefoni. Hihi igasugune leid on ju tore, mõte sellest leiust on hea... aga pole vaja halvasti mõelda.. tagastasin selle umbes 15 min pärast selle avastamist:) Lõpp hea kõik hea:)

Kõik peaks olema üsna taasakaalus, keegi läks, keegi tuli. Selle hinna üle ei hakka üldse arutlema, aga praegu on hea. Rahulik ja veidi ootamatu. Täielik teadmatus, ei tea kas seda just vaja ongi, aga huvitav igal juhul. 

Eluisu on tagasi, seda kindlasti. 

Endiselt mõtlen ja igtsen mingeid minevikuasju, aga samas mingiks perrioodiks hakkab see igatsus haihtuma ja sellevõrra parem tunne ongi, sest igatseda tuleb ja mäletada tuleb ka, aga klammerduda pole vast mõtet- siis muutub see juba takistavaks. 

Natuke olen mullis ka, mullis mida miski otseselt ei puuduta ja ei takista oma mõtteid mõtlemast, selles mõttes et ükski mõte ei ole olude sunnil tekkinud...lihtsalt on ja on.

Pole nagu erilist midagi öelda.. Koolis on viimasel ajal päris igav olnud ja viimased tunnid on täielikud põrgud.

Homme kaks või kui ''eriti hästi'' läheb siis lausa kolm , aga kuna õhtu on pikk siis hetkel ma panen silmad kinni selle peale.

veits purjus, aga marise sünnipäev oli megaheaaaa...teistele soovin head klubimisblaüöüerkfjreigni'd