Through the good times. Through the bad times.

Tsau, pole ammu kirjutanud ja seda põhjusega. Vahepeal oli suhtselt suitsiidne aeg, aga kool on läbi. Üheksandas klassis lubatud kõne on peetud ja elu läheb edasi. 

Oma üleelmises postituses mainisin, et tööl on tõusud ja mõõnad ja veel eelmise postituse ajal töötasin ma Lennujaamas. Enam mitte. Ma saan aru, et see on vist tegelikult paremaks ka, aga ma igatsen meeletult lennukat, meeletult. Ma armusin sellesse kohta. Ma tegelikult armusin inimestesse. Siiani armastan.

Vabadus maitseb ikkagi hästi, aga uus töökoht on juba soe ja nagu ma juba ütlesin- elu läheb edasi. 

Fakk, meeletult asju on olnud ja nii palju kirjapanemata mõtteid on kaotsi läinud. 

Ma jätkan blogimist nüüd. Mõtlen suures plaanis. 

Paganama head päevad ja ööd on olnud. Kõik, mis meil on, on kõik, kes me oleme.

Tegin SAIS'is kogu jurad ära- pingerida ei meeldinud- ausalt, aga hell knows, vastuvõtueksamid ka ju..bläää.

Ma ei põe, ma olen noor, purjus ja armunud, mul poogen, aga Liisil oli järjekordne parim sünnipäev ever. Palju õnneks eksole:D

it's now or never

 Mis puutub lõpuraamatu õpetajate peatükki siis osa on täitsa tehtud - 6 õpetajat veel :)

On olnud paremaid ja halvemaid aegu, kuid hetke, milles ma elan praegu ei annaks ma mitte kellelgi, mitte mingi hinna eest. See pole parim ega halvim, aga see on väärtuslik. Väga väärtuslik. Sellegi poolest on nii palju poolikuid asju, mis tahavad nendega tegelemist ja mul on palav, aga ma olen millegi pärast rahul. Kõige jama kõrvalt ma olen meeletult rahul ja tänulik.

Ja vahepeal ma jõudsin ka Tartusse, beat that!!!

müümi

Ma tahaksin, et asjad kujuneksid sellisteks, et ühel hetkel saaks maha rahuneda ja öelda, et kõik on korras ning ühtlasi ka tunda sama. Kõik on tasakaalus või vähemalt peaks olema mingil määral, tuginedes sellele, mis mul hetkel üleüldse käsil on,  aga mõistagi, et sellest ei piisa, sest dajoova ''agasid'' on ees ja taga. See, et miski ei traumeeri või ei lõhu pead seest poolt, ei tähenda, et kõik ongi okei... ei shit briks, ei ole. Põhust naeratada siiski on ja põhjusi olemas olla on ka enam kui küll.
Väsinud olen ja ma ei vingu, aga olen. Väsinud lõpuraamatust, mis on iseenesest kõik hea, aga kõik, mida sealt välja loeb on mõjunud kohati taagana kaelas ja sellele pole õiget seletust. Ilusad asjad on seal kirjas, kuid isegi kõik see kohati võõras jutt on udupilvena minu pea kohal ja puudutab mind ning liigutab mind nii head kui halvas.
Tööl on nii nagu ikka, omad tõusud ja mõõnad- midagi pole teha, päevad pole vennad ja kahjuks või õnneks ei olegi.
Dunno, elu ei seisa paigal, aga lihtsalt ei taha kirjutada viimasel ajal. Ei luba, et ma ennast parandan, aga kindlasti ei jäta ma blogi unarusse... ja nii ongi.

..1977 aastal suri.

Kõik on vaikseks jäänud, ma ei tea kas mu ümber, aga minu sees küll ja see tähendab seda, et õõõ no kurat on nagu on ja pole ta hea ega halb, sest see on see jurane mitte midagi ütlev vaikus enne mitte midagit. Vahepeal läks ju actioniks kätte ära ja nüüd on see tasakaalu moment, kus tahaks nagu mingitesse äärmustesse langeda, aga ei suuda ja polegi vajadust, sest kõik see tuleb veel- parim aeg reisimiseks, aga töö jääb veel ette- küll ma jõuan veel igale poole. Peaks juuksurisse minema. Jep, ma faking jõuan igale poole.

UNIIIII

Ma ei peaks täna tegelikult tööl olema, aga kuna Gertu on haige ja keegi teine eriti ei saanud siis lamp... siiski olen ma ainult 11ni ja siis kooli. Ma olen kolmandat hommikut poole viiest tööl ja üleeile oli eriti tore kui KSG'lased Saksamaale trippisid ja kõhutunne ütleb, et Reelika läks hoopis Türki. Ühesõnaga siin oli dajoova 11ndike, Jakobson ja mingi nõid , kelle nime ma ei mäleta, aga meie koolist ikka. Igast inimesi näeb ja igasugu asju kuuleb- täna sain lühiülevaate sellest, kuidas jumal meile unenägusid saadab. Igal juhul väärt töökoht.

Kuidas läheb mu eraelu?

Kulgeb.

Kuidas läheb mu pereelu?

Läheb.

Kuidas tervis?

Kuidagi ikka.

Kool?

Hmmm..nii ja naa...

Noo kurat murrame läbi, aga on asju, mis ilmselt ei muutu kunagi. Rahulikumaks olen küll muutunud ja olgu see siis väsimusest, mida ma enam ei tunne, aga ma tean, et see on või millestki muust- igal juhul on see hea reaktsioon . Udu olla on uhke ja hää eksole ju.

Ma ei taotle paremat ilma, aga mul oleks võinud siiski vihmavari kaasas olla.. Hommikul läks päris kiireks ja sama kehtib eilse kohta.  Tsõa

I like it in the city when two worlds collide

Veidi keeruline, ausalt, aga ma usun, et see on mööduv. Ükskõik, mis lahendustee läbi. Ei taha enam teha mingeid illusioone, panustada kellegi peale ja loota, et sitt olukord on tuleviku väetis. Fuck it. Drop the act.

Väga hea öö oli, hea hommik ja veidi raske päev päris ebameeldiva õhtupoolikuga.

we don't have to be alone

2 tundi ja 19 min on jäänud mul veel magada, sest siis peab hakkama tööle sättima, aga mul ei ole und. Ma magasin megakaua ja ma ei tunne ennast üldse halvasti sellep. Nii hea oli tunda jälle niisama lesimise rõõmusid ja kella vaadates teha vaid lollakaid võidurõõmsaid grimasse. Millal ma viimati sain aega kasutamata jätta ja niisama surnut mängida? Ei mäleta. Ilus ilm oli. Päevitasin veits rõdul. Tähendab ma lihtsalt istusin arvutiga päikese käes, aga kodunt ma otseselt ei lahkunud.

Mu tööpäev lõppeb pool kolm ja kui mul kõik hästi läheb ostan uue kaamera endale ja lähen pildistama, sest seda ma ju olen nii kaua oodanud. Kui mul topelthästi läheb saan ka paar muud asja aetud ja ma väga loodan, et mul läheb just täna hästi.

Kindlasti jõuan mingi aeg ka kohvikusse ja ma loodan, et vähese une tõttu väga tuim ei ole, sest kahel järgneval päeval olen tööl õhtuni küllaga mitte poole viiest hommikul, aga mida ma öelda tahan on see, et järgnevatel päevadel ma ei saa väljas hängida. Vot. Endale tundub, et prioriteedid on suht paigas, jei.