Ma ei mõtle, ma ei lasku üksikasjadesse vaid püüan hoida tuju normaalsena ja mitte vajuda maa alla, mitte hoida peast kinni iga kord kui tahaks. Mida ma ka ei tee, ei suhtle kellegagi või ei vaata filmi, ei õpi, ma tunnen nii meeletut raskust rinnapiirkonnas, millest on saanud piinakamber.
Hakkasin täna mõtlema, et sõidaks ära kuskile natukeseks ajaks. Teeks paar kokkulepet tööl, pakiks asjad kokku ja põrutaks ära, sest ma ei saa öelda, et see mida ma tunnen ei oleks normaalne või see kui palju ma tunnen või miks, aga pole pisaraid enam ja kui miski ei aita, mida ma siis tegema pean?
Ma tean, et on vaja aega ja kannatust, aga ma ei kaota mõtet sellest, et need pole minu valikud ja ma ei saa aru, miks ma siis seda endast sellisel kujul läbi laskma pean.
Aga igal juhul põhjust naeratamiseks on ja see, mis selle põhjuse alla ei kuulu möödub, mitte homme ega ülehomme võibolla mitte nädala või kahe pärast, aga varem või hiljem kõik peale hea kaob ja siis me joome veel tequilat selle hea terviseks, aga täna tuleb juua veini.
Esmaspäev möödus nii normaalselt, et ise ka ei usu. Täna olen terve päev mõelnud, et ma pean kirjutama midagi, aga ei tea küll mida... Ma ei ole tundetu, aga mul pole valikuid, peab ennast tegevuses hoidma lihtsalt ja kui ma olen nüüd kaks päeva tööd rapsinud ja surmani väsitanud oma kesta siis homme on mul täiesti vaba päev ja ma kardan, et ma söön ennast ära.
Kui töölt linna jooksin panin tähele, et ma kuulan mingit täiesti imelikku muusikat, samasugust prügi nagu mul peas praegu, aga kuni see tümps aitab mul sammu pidada on see päris vastuvõetav kraam- see hetk , kui ma selle peale esimest korda mõtlesin oli eeepiline ja päris hea tunne oli laksust.
Hommikud hakkavad masendavaks muutuma oma külma ja pimeduse pärast.
What can I say, elu pole lillepidu ja kõige hullem võib veel ees olla, aga mis tehtud see tehtud ja mõni asi ei allu ei tahtele ega seletustele ja kõik, mis on minu jaoks müstika on müstika ja punkt. Minevik ei saa olla muudetud või unustatud, sellele ei saa midagi lisada või kustustada, aga seda saab aktsepteerida, so wata hell kui täna see lohutus aitab mind siis täna olen sellevõrra õnnelikum ja kui homme läheb miski raskelt katki, siis pole ka midagi teha... Need asjad ei juhtu tühja koha pealt ja ju nii peab olema, sest see polnud minu valik järelikult arvab keegi, et mul on seda millekski vaja.
Sellegi poolest ei lakka ma armastamast, sest armastus tundub konstantne nähtus olevat, see kas on ja see ei kao või pole seda kunagi olnud ja seegi pole vast asi, mida inimene ise valida saab ja kui see on ikkagi vabatahtlik, siis ma jään oma valikutele truuks.
Ilmselgelt ma loen oma juttu praegu üle ja ma saan ise ka aru, et ma tegelikult valutan ja veritsen, tahan ma seda endale tunnistada või mitte.
Igatahes, homme, homme- ükskõik mis küsimus ka poleks, täna on mu vastus kõigele- ''homme'', sest see saab pikk päev olema.
Haigelt unine olen ja muudkui tangin kohvi, loen ja vahepeal mölisengi. Ma vist pole päris kõigega rahul, aga vb olen lihtsalt unine. Tundsin eile küll, et räägin suu puhtaks (mida ma algselt üldse ei plaaninud ka) ja elan rahus, aga rahust on asi kaugel. Tunne nagu midagi oleks eile puudu jäänud ja nii halvas tujus kui ma magama läksin (mis iseenesest ei tundunud väga halb, aga rinnus jäi kripeldama veits), sama halvas tujus ma ka ärkasin ja terve hommiku vältel saadavad mind jubedused- küll poolunes kõndiv nägus riba lasev noormees, lennujaama ees, küll ma näen jälle midagi muud mitte vähem rõvedat ja ainuke lootus on mingi ime peal.
Teen pikka päeva tööl ja üks hea asi on see, et ilmselt näen igasuguseid vahvaid inimesi täna, aga see ei rõõmusta ka, sest enough is enough ja hommik on juba situtud ja täis oksendatud.
Samas oleme nüüd avameelsed... mul oli suurepärane nädalavahetus ja loodetavasti on sama tore ka ees, kuigi tulevikule ma siiski üritaks mitte mõtelda, sest see on mõttetu tegevus ja see on mulle kenasti kohale jõudnud. Mitte, et ma suudaks elada päev korraga, sest on ju minevik ja ikka planeerid natuke edasi, aga laias laastus hetkel ma siiski ei hooli sellest, mis homme tuleb, elu on ju täis üllatusi- ei hakka siis spolima oma elu.
Eile oli jälle Lotmani loeng ja kohustuslikus korras ma pean ju selle ära ka mainima. Oli tunda, et härra oli väsinud. See peegeldus kõiges- silmades, liigutustes, meelest läinud sõnades, aga loeng oli ikkagi tore, kuigi enamuse ajast me ei tegelenudki oma ''ainega'' vaid õppejõu uudishimu rahuldamisega ja see oli ka tore.
Kui päeva jooksul koguneb asju, siis ma elan ennast siin välja küll ja veel.
Tegin just kiirkoristuse oma töökohas ja jumala hea on olla. Eile haisesin siin unisena terve päev ja täna teen kaks vahetust, et saada kolmapäev vabaks- juhuks kui Egle ei tulegi lapse pärast tööle (saan siis vähemalt ühe päeva järgmise nädala sees kindlalt hinge tõmmata). Maitea no jah, lapsed on haiged, midagi pole teha, aga ma ilmselt pean valmistuma pikaks nädalaks nende haiguste pärast ja mulle ei saa see meeldida.
Tegin eile ühe lühikese sigari rahus peale tööpäeva ära ja no siis ma ei teadnud, et sigar ei mõju kohe- ühesõnaga lühikesest nässakast olin poole tunni möödudes ikka täielikus deliiriumis. Te ei taha teada.
Tartlasi ja ühte sakslast igatsen hullupööra (kohe naljata) ja noh häda ja viletsus... Tegelt teen selles häda osas küll nalja.
Taskus on kolm euri ja homme (vist) on palga päev. Vedasin kuu rõõmsalt välja arvestades sellega, et igast palgast läheb 200 euri omakorda ülikooli tarvis kõrvale. Kas see tähendab, et ma olen hakanud õppima rahaga ümber käima? Ma usun, et keegi ei pane pahaks kui vähemalt poole nendest kolmest eurist raiskan kummikommide peale. Nii palju siis sellest.
Peaks õppima veits homseks Tekstianalüüsiks, peaks jätkama sigarite uurimist ja peaks puhkama täna. VOT!
Anekdoot teile siis ka, mille ma pühendaks eelkõige Egertile, sest ta oli esimene kes mul sellega meelde tuli. Sorri... - Naine tuleb koju ja vaatab, et meest pole kodus. Leiab eest mingi paberitüki, mille peal on kriips. Naine ootab niimoodi kaks päeva meest. Alles kolmandal päeval tuleb mees koju. Naine kohe pärima, et kus sa olid ma ju muretsesin, miks sa ei öelnud, kuhu sa lähed?! Mees sellepeale: Ma ju jätsin sulle kirja! Naine vastu: Paberitükk, mille peale oli tõmmatud mingi jutt!! Mees jäi endale kindlaks ja lausus: Seal oli selgelt kirjas: JOON!
Paul Wilson soovitab oma Väikeses raamatus meelerahust kujutada endale ette, et on laupäev ja mina ütlen selle peale Paulile, et laupäev on nädala pikim tööpäev ja reeglina ka inimtühjeim. Arvestades sellega, et järgmisel päeval peab saatma ülemustele päeva aruande, mis on inimvaesuse tõttu suhtselt nukker ei tahaks ma pingelisel hetkel sisendada endale, et on laupäev... Kuigi mulle meeldivad laupäevad ja ma lappasin seda raamatut puhtast uudishimust ja igavusest mitte pingelisusest vm. Sellegi poolest kallis Paul, palun ole edaspidi ettevaatlik asjadega mida sa oma raamatutesse kirjutad. Aitäh.
Terve päev mõtlesin, et mida helli ma täna blogisse kirjutan ja kurat küll ma põlen ilmselt põrgus, aga mul pole uudiseid...
Üritasin isegi elulugu näpust imeda blogi tarvis ja pff tikkus kuidagi lambiseks. Täna lihtsalt pole inspiratsiooni.
Hommikul sain Tallinna eksinud (parimas mõttes) Reelikaga kokku ja käisime isegi koolis Pukki vaatamas, aga keda polnud oli Pukk- seega me ei näinud teda? Ma ei välista muidugi ka seda, et valevaludurtädi valetas meile, et Pukki pole ja tegelikult peitis ta oma salajasse konkusse, millest keegi ei tea, k.a. mina, sest ma ju ei tea, ta laua all asub salajane luuk, mis viib salajasse konkusse, kus salaja istub Pukk ja veel 3 inimest.
Muuseas valvelaudurtädil pole enam aega, et valvata oma laudurit, sest tal on nüüd läpakas ja ma ei tee nalja. Ta müüs nende raadio maha ja ostis läpaka- või ta võitis loteriiga ja ostis ise läpaka. Raadio andis vaestele. Kolmas variant on see, et Rokkil oli arvuteid üle ja ta andis ühe tädile ja mis veel parem- tädi ei pea tuimalt mänge mängima- ta võib surfata internetis... Selle taga peab olema keegi SUUUUUUUUR ja LAHKE.
Kaks päeva süüdistasin kooli selles, et kool ei andnud mulle muud kui pulki... jah, mu pea on nii mõneski loengus täis ainult PULKI. Me rääkisime ühiskonna tunnis pool aastat Marxist ja Engelsist, miks ma siis ei tea midagi sellest, mida Engels arvas perekonnast ja, et tüüp oli tugitooliteadlane, kes mõjutas Morgani teooriate ümberkirjutamise ja täiendamisega kohutavalt antropoloogia arengut.. No watafak, wat-afak?
Aga ma täidan vaikselt oma lünki teadmistes ja olen õnnelik.
Täna jõudsin peale kolme päeva puhkust ka tööle ja siis sadas muidugi Mahesh sisse ja viskas oma parimaid nalju. Ta on ikka omaette kaader sõna parimas mõttes, aga ma eelistaks nautida tema olemasolu kaugelt, sest mul on koguaeg see hirm, et ma ei saa jälle pooltest sõnadest aru, mida ta ütleb ja ajan ta närvi oma küsimustega- õnneks pole seda veel juhtunud.
Ja mul on kohviüledoos vist ja see on sama hea kui ma oleksin lihtsalt purjus... aga watahell.. ma hakkan koduperenaisi vaatama ja hommikul tööle... adios muchachos!
Nooo ma kuulasin täna seda lugu, mis mul siin on esimest korda ja ma vist armusin sellesse natukene ja see on halb, sest ma ilmselgelt ei suuda reaalsuses valida selle loo ja koduperenaiste vahel...
Nuuu ja ne znaju... Jälle pole suutnud pikemat aega kirjutada, aga ma üritasin lihtsalt peale Tarut jälle rööbastele saada... Poole jalaga olin ikka sellest õigest tempost maas. Ühesõnaga kokkuvõte on see, et mingid asjad jäid mind ikkagi kummitama ja ma üritasin nad kuidagi lahti harutada oma peas ja ausalt öeldes päris edukalt ja ohvreid nõudmata. Mul oli siiski 7-päevane tööl hommikuvahetuste maraton. Arvake ära ,kas mul oli vahepeal tunne, et ma olen supernaine? Jah oli, sest mingi hetk oli tunne, et ma jään ükskõik kus sekundi pealt magama, aga ei jäänud! Peale reedest EHI pidu loksus elu paika ja endised head meeleolud on tagasi. Mõni pani peol ikka täitsa hullu, aga mina proovisin oma elu esimese millimallika ära. Suurepärane. Ühesõnaga miski ei suutnud seal peol mu tuju rikkuda ja jätkame siis samas vaimus.
Vahepeal käisid Sirku ja Liisa Tallinnas ja kohe palju parem tunne on. 13.10 lähen ise Tartu- vähemalt ma olen väga arvestanud sellega.
Täna olin hommikul tööl ja siis jooksin loengusse. Mineee kuidas ma kartsin sinna minna, sest mul polnud materjal loetud, aga Lotman oli nii muhe ja see oli üldse nii lahe kõik, et tähistasin õnnestunud loengut peda burksiga ja siis läksime Liisaga Mare majja lobisema. ''Nooo mehed raisk!''- oli meie järeldus, aga nii hea tunne oli. Marest trippisime linna Revali kohvikusse, kus olid ülejäänud inimesed ja vahtisimegi seal poole seitsmeni ja siiiiiiiiis tuli see funny part kus kõik otsustasid, et tahavad minna Kaubmaja ilumaailma k.a. Kenneth ja nooo nalja sai... nuusutasime kõik lõhnad ja shampoonid läbi, aaa ja proovisime kõik prillid ka läbi... ja ma leidsin lõpuks selle kõige armastatuma lõhnaõli ülesse... Ma ei pese enam kunagi oma kätt- okei, pesen küll... Aga fuck jeah, täna oli küll üks õige päev. Peaks päevikust selle ''DIE MONDAY, DIE'' sildi maha võtma.
Homme lähme Kumusse vilmi vaatama ''Suur Gatsby''-t SWEEEET.
P.S Liis U. tule ka, see on kell 18 ja see on tasuta ja see on hea klassika. Kahjuks on see 1974.aasta oma, kui ma ei eksi... aga kui oleks olnud 2000 siis Gatsbyt mängiks Toby Stephens (Rotchester) :D
Päeva joke..
Lotman: ''Tooge mõni võrdluse näide.''
Keegi: ''..külm nagu jää.''
Lotman: ''Sa ütlesid ''Ilm on ilus''? Ma küll siin võrdlust ei näe.''
Ega ta ei valetanudki, kui ütles, et on vana pime ja kurt inimene...Aga fakin' hell kui vinge.
