KUU

(True.)

Nägin täna jälle seda unenägu ja järjest sisukamaks iga ööga ta muutub. Hommikul olin veits mures, siis said mured leevendatud ja sellegi eest tänud. 

Ühelt poolt on mul hea olla. Tõesti on hea ja rahulik ja kõik on olemas, aga samas on ka veidi kurb, mis ei ole üldse paha-kurb vaid hooajaline nukker-kurb, mis läheb mingil hetkel üle ja siis tuleb tagasi. Täna kindlasti unenäost, sest kui sulle iga öö samat asja sõna otseses mõttes pähe määritakse siis tahad sa seda või mitte, see paneb su lõpuks mõtlema.

Hästi värvilised unenäod on ja täna juhtus see ka , et pildile ilmus Egert, täpselt õigel hetkel ja ta ütles midagi väga õiget, midagi väga temalikult tarka ja mingi ajani ma üritasin isegi meelde tuletada, mida ta ütles, aga ma loobusin.

Kujutage ette ma olen üheteist päeva pärast 20 ja panin täna tähele, et ema rõõmuks kindlasti, pole mul alles ühtegi paari ketse, mitte ühtegiii- küll ma ostan. Ma ei tea, ma olen oma sünnipäevadel tavaliselt mõtlik ja rahulik ja no big deal at all, aga ikkagi aastast aastasse ma ootan sünnipäeva. Ma armastan sünnipäeva ja isegi kui see on kõige hallim päev aastas, ma armastan mõtet sellest. Mõtet sünnipäevast kui lapse elu kõige armastatumast päevast, erilisest päevast. 

Mul on üks soov sellel aastal, tõesti üks ja ma tean, et see ei täitu, aga shit happens. Täna pole see kindlasti kõige tähtsam asi, millele mõtelda.

Täna tuli ema koju ja tundub ikka väga heas tujus olevat ja mul on ka hea meel, et ta tagasi on. Käisin poes- siis tegin pikema jalutuskäigu ja meeletult hea oli. Kodus vaatasin nüüd ühe filmi ära ja tunnen, et ma tahan magada. MOTHER OF GOD, millal kell nii palju edasi liikus???

Igatahes jah, veidi väsinud, aga siiski päris hea päev oli...

I wanted water, but I walk trough the fire

Mul on tunne, et keegi oli tubli jälle...hohoho. Esiteks ma tahaks saata perse oma alateadvuse, mis mulle saadab tõesti häid unenägusid kadunud aegadest, aga WTF unenägusid. Nagu mida kuradit, miks ja ''parim'' on see, et üleeile oli sama unenägu, aga katkes poole peal ära. Eile ma ei maganud ja täna öösel ma nägin üleeilse unenäo täispikka versiooni. Ausalt kena fantaasia tulevikust, mida enam kunagi sellisel kujul olema ei saa , aga WTFWTFWTF- ja sama mõtlesin ma ka taksos hommikul. Hea unenägu oli- mu üks ajupoolkera ütleks, et KORRATA ja teine- see kainem ütleb, et pole vaja, MITTE KUNAGI ENAM!

Nii tubliduse juurde tagasi... Hommikul mängisin Hannale pikapäkka ja seeläbi sai ta õnnelikuks advendikalendri omanikuks. Riputasin salongis laiali igasugused ägedad ehted ja panin laua külge kolm jõulusokki, mille kõrvale hiljem ka nimesildid joonistasin/kirjutasin. Kui sokid said täidetud mässasin veel ringi ja kokkuvõttes olin ma tööl neljani, kuigi tööpäev oli juba pool kaks läbi. 

Gustaviga oli ka naljakas äpardus täna, aga seda on kahjuks suht irreaalne ümberjutustada, samas oli  jällegi asi, mis mitmeks tunniks naeratuse näole tõi.

Igal juhul linnas (nö. teel koju) sain ma veel Liisiga kokku ja läksin temaga Hää Eesti Asja, kus parasjagu olid ümberkorraldused toimumas. Sain ka veits aidata- 2 ühes, sai Liisiga hängida ja vanu aegu meenutada, selleta, et mingid töösidemed enam vabadust piiraksid. See asjade tõstmine ja alkoholi sättimine meenutas üks ühele lennuka poe ülesehitamist ja kahtlemata on too mälestus tähtis, sest see oli shit briks kui hea algus.

Ema täna koju ei saanud veel ja kuigi ta pole korras, ei tundu hetkel põhjust paanikaks olevat... Jah, halb. Jah, see pole veel läbi, aga samas hetkel on ta haiglas, kus on arstid ja VALUVAIGISTID ja paanikakella ma tõesti ei  helista enam/veel. Homme ta tuleb surmkindlalt koju ja siis ma annan oma A-mängu, et kõik hästi oleks.

Homme jääb ka ainuke toimuma pidanud loeng ära ja see tähendab päev möödub filosoofia monster kodutöö ja pikka une seltsis ning tänase õhtu jaoks tähendab see filmiõhtut ja isu korral ka veini.

JEJEJE

rororor

Ma ei lähe magama, ma ei taha magada. Lähen otse tööle kui aeg käes. Vaatasin filmi enne ja maruhea tunne oli, aga kui see lõppes tekkis kerge igatsus. Muidugi ma igatsen, see on vist kõige normaalsem asi ever, mida üks inimene tunda võib, kuigi ma ei pruugi tahta igatseda...aga see möödub. Veidi halb aeg on praegu lihtsalt- tavaliselt sellel ajal tulebki kõik meelde... absoluutselt kõik, aga absoluutselt kõigest saab ka üle, igast jamast ja olukorrast, äkki ka igast igatsusest ja huvitav seos on kohe see, et ma tean inimest, kes arvas, et kõigest ei saa üle, aga tegelikult ei saanud üle vaid endast ja see on suur asi arvestades sellega, et me ise oleme enda suurimad vaenlased ja kogu maailmataju algab enesest ning teiselt poolt väikseim asi selle arvelt, et meid on lihtsalt meeeeeega palju maamunal ja õnneks on loodud lahendajad nimega- Kompromissid... fuck it- magama peab, aga ma ei ärkaks õigel ajal siis..
8:58
Tööl! Täitsa okei on olla ja noh mittemagamisest sai pool tundi tukkumist, mis ajab mõneks ajaks asja nkn ära.
Ootan aega millal oleks mõistlik emale helistada. Ühtpidi ma loodan, et ta saab koju, aga arvestades sellega, et eile oli kõik suht nullpunktis tagasi, ei pruugi ta veel täna kuskile saada ja mul oleks rahulikum ka, kui ta haiglas oleks, sest kodus ei oska ma teda aidata nii nagu tal vaja oleks. Kodus ma ise kardan rohkem, kui välja näidata tohib. Muidugi ma põen kui ta haiglas on ka, aga seal on arstid ja valuvaigistid, mille vastu ta vist immuunseks muutuma hakkab.
Igatahes kui ta täna välja ei saa siis ma pean uurima välja kuidas ühistranspordiga temani jõuda, muidu olen ainult autoga seal käinud ja seda ka ainult ühe korra üldse.Ma mõtlen üldse elu jooksul. Täna võib tulla täitsa väsitav päev, aga kui nii siis nii... probleemi justkui poleks.
Mul on vaja kolme jõulusokki - mulle, Katrinile ja Eglele, et tööl saaksid päkapikud käima hakata!
Kuulame muusikat ja jätkame tööpäevaga!
9:08
Kus hundist juttu.. Ema helistas ise...koju.ei.saa...-.-
19:28
Jeees, see oli mõnusalt väsitav päev, aga ma olen sellega nii rahul... Ema juures käidud, jõulusokid ja advendikalendrid ostetud, fishermanni pastillid taskus no suurepärane... nüüd vedelen voodis.

See pole parim laul ja seda häält ma ilmselt kaua ei kannataks, aga see oli playlistis ja alguses ei kuulanud üldse sõnu ja tegelt neil pole suurt midagi viga, aga kuidagi lambid ikkagi...täna vähemalt... ja mulle meeldis see laul või muusika...viis või midagi oli, mis sobis hästi ringi askeldamisega... Watever shit, mida ma öelda ka ei üritaks - mõte on selles, et see ja  paar teist veel oli hea saade tänasele päevale, kuigi mõnes muus olukorras libistaks ma sellest julmalt üle..

AAAAAEGLANEEEEEEEEEE!

Ma pole oma elus pidanud pikemat koristust kui täna...and still I'm not finished.

Ma olen lihtsalt aaaaaeeeeeglaneeee!

..siis poleks palju ju tahta üht imet

Hästi ähmane päev...Saatsin hommikul ema autole - kuna haiglas oli ema sõbranna tööl, polnud mul mõtet minna. Ühesõnaga saatsin ära, ise läksin magama, sest öösel eriti seda luksust ei olnud. Ärkasin iga natukese aja tagant, et telefoni vaadata ja lõpuks helistaski onu ja seejärel ema. Mõlemad rääkisid sellest, et nüüd ei tule ema kindlasti enne esmaspäeva koju ja noh loomulikult on see halb, aga haiglas on arstid ja see lohutab. 

Pakkisin ema asjad kokku ja mingi kahe ajal tuli onu mulle järgi, käisime koos haiglas ja fuh, ikkagi rõvedalt steriilne koht ja mul on emast niii meeletult kahju, aga ma ei saa mitte halligi teha.

Ma saan nüüd veel paremini aru, miks ma kunagi arstide juures ei käi... okei, käin aga vb korra aastas(kui sedagi) ja seda ka kui juba väga vaja... Hetkel on siis nii nagu on...

Kõik mõtted, mis jäävad väljapoole kodu ja perekonda käivad ikka samu radu... Ei tunne midagi meeleheitlikku , püüangi mitte tunda ega mõtelda absurdsetele asjadele, aga see tulebki kuidagi loomulikult, et midagi ei pea hakkama maha suruma...mõistus on aegajalt kasulik olgugi, et omaette oleks see sama pime  ja kuivemgi veel, kui tunded mõistuseta... Ei...normaalne.. murrame läbi küll

25.11.11

Täna oli vist kolmas või neljas hommik, mil ma ei ärganud mitte ema rõõmuhüüete peale vaid miski on ilmselgelt valesti. Homseks hommikuks kutsusin onu järgi, sest ema peab minema haiglasse. Ta ei taha, aga nüüd sunnin mina, sest tema ei taha vaid hirmust, aga kolm ebainimlikku päeva on seljataga ja maitea mis täna öösel üldse tuleb. Ma olen ise ka väsinud veidi, aga ma absoluutselt ei vingu, unine olen kogu aeg lihtsalt. 

Mul on endal masendavalt abitu tunne, sest kõik mis minu taha kinni jääda võiks ma teen ära, aga muidugi tahaks teha enamat ja paremat, küll ma händlin... Mis ei tapa, see ei tapa, ei tea kas kohe tugevaks ka teeb, aga noh... elame näeme...Ilm võiks ilusam olla, oleks ka tuju parem siis, mitte et mul see üldse halb oleks, aga energia on säästureziimil küll ja päike teeks ainult head.

Tahaks koristada, aga ei jaksa täna vist eriti... Vot nii, täna mul pole midagi lõbusat jagada kahjuks- äkki homme?

After all...

Ma ei taha rääkida päevast, sest see sarnanes olulisel määral eilsega, ainult et teises järjekorras- enne ema, siis töö.

Ma tahaks lihtsalt rääkida. Mitte vajadusest, suurest õnnest või õnnetusest, vaid heast tujust, aga samas piisavalt rahulikust heast tujust. Tahaks rääkida ei millestki- mitte minevikust, millega ma puutun ühel või teisel viisil iga päev põgusalt kokku. Mitte tulevikust millele ma samuti nii mõnigi kord tähelepanu pöörata üritan. Ma ei taha rääkida olevikust, sest see üritab ühe käega lasta lahti minevikust ja teise käega emmata tulevikku ehk sisuliselt  üritab emmata embamatut, mis siis, et iga hetk jagabki oleviku minevikusk ja tulevikusk...

Täna tuli Triin Lennujaama, sest trippis pikaks nv'ks Inglismaale ja kuna tal oli seal aega, kondas ringi kuni me mõlemad ei uskunud oma silmi kui teineteist nägime... Ühesõnaga tunnikese ja natuke peale istus ta minu juures, jõi teed ja rääkis maast ja ilmast. Kuidagi me jõudsime oma jutuga Szigetile, kus nad oma seltskonnaga 2009ndal aastal käisid ja ma vaimusilmas nägin meid ka seal. 

Oma kollase unistusega parkimas x-kohta. Nägin kuidas me möliseme, lihtsalt nokime teineteise kallal ja lõpiks maandume pleekinud murule... Konid ette, viinad kätte ja läki unistama... me blackoutiksime mõneks päevaks ja nende päevade möödudes ärkaks Sirkel kell 4.36 oma telgis (no ikka tuumakaga) , siis Aap... Põõsastest roniks välja Kessu ja ''sositaks'' üle terve telkla, et nägi Egertit kõrval põõsastes. Kusti, Karl ja Liis magaksid Kallu ühe inimese telgis ja ma oleksin selle ees, sest öösel piiludes Sirkli telki näeksin seal kümmet matsi (tegelikult oleks seal olnud ainult Aap ja omanik ise- aga ma näeks ilmselgelt viiekordsel). Ma ei tea, ma arvan, et ma oleksin valinud just Karli telgiesise, sest nad oleksid veel üleval kui ma telklasse jõuaksin ja Karl sööks parasjagu oma võikusid, mida ise üldse ei tahaks, aga tema argument oleks enam ,kui lihtsalt veenev: ''Ma kaotasin sulatatud juustu kaane ära ja ei hakka ju niisama minema viskama, eks''. 

Kuni kõik ärkaksid me istuksime vaikselt ringis, hõõruksime silmi, teeksime suitsu ja oleks kosta vaid üksikuid itsitamisi, kuid kõigil ärganutel oleks üks kindel küsmuste joru, mida nad ei julgeks küsida- Kust pagana kohast ilmus järsku Liisa välja? What kind of cemical magic did she use? Äkki Liisa ongi jumal !!!- mõtleks Aabuke. (...tegelikult oleks ta oma perega samal ajal reisil olnud ja purjuspeaga  oleks Egert seletanud talle kus me oleme).
Pole oluline, mis toimuks edasi, aga peale 36 tunnist puhkust ja taastusmist me istuksime taas autosse ja Eestini välja , vahelduvate mölisemistega, paneksime kokku suurt pilti kogu üritusest...

Huvitav on, et konkreetselt see fantaasia ongi kõigest fantaasia- aga kui hakata mõtlema, siis me oleme selle absoluutselt läbiteinud. See stsenaarium on erinevate koosolemiste käigus näinud oma ilmavalgust küll ja veel ja kas see pole mitte üks kõige ilusamaid asju, mille peale mõelda- seega ma feilisin ''rääkimisega'', sest ma puudutasin ikkagi nii eilset, tänast ja mine tea, äkki ka homset.