..sest mõnikord on kõige raskem ka kõige õigem.

 (Kristjani meistriteos)

Kirjutasin oma 2012 lubadused ära. Pole kunagi varem seda teinud, aga tundub suht adekvaatne tegevus olevat. Meeldiv on ta päris kindlasti, sest pähe tuleb kõiksugu ägedaid asju, mida võiks endale lubada ja kindlasti peaks ka teostama.
Ma olen üldse viimastel päevadel oma parimas kulgemises... Kõik on nii rahulik ja hea ja õige ja ooomucho bueno.

Tundub, et aasta läks kiiresti, aga kui tihe see tegelikult oli. See oli tõsiselt omaette aasta. Suur aasta. Kirju aasta. 

Kool, ülikool, töö, sõbrad, ebasõbrad, Tartu, Tallinn, naerud, pidarad, kohvik, haiglased magamata ööd, uued inimesed, vanad inimesed, tulemised, minemised, lõhkumised, parandamised, pettumused ja kõige suuremad rõõmud ever mahtusid selle aasta numbri sisse. Tundub ju, et nagu iga teinegi aasta, aga tegelikult oli midagi enamata. Minu jaoks, ma usun, et paljude jaoks, erinevalt eriline oli ta kõigile. Ma olen kindel, et tulevikus ma mainin seda 2011, kui hullu aastat, kui täielikku mindfakkide mindfikkimat aastat. See muutis rohkem, kui laksust meelde tuleb. See puudutas seda, mis seal rinnus tuksub, iga oma päevaga, iga oma suurema ja väiksema sündmusega. 2011 lihtsalt läks korda ja see ei saa minna jälgi jätmata kasvõi sellepärast, et kui ta tuli, hakkasid mul kell 00:00 voolama pisarad ja ma ei tea ise ka millest, aga ma mäletan seda hetke nii suurepäraselt.

Ma ei taha, et järgmine tuleks parem või halvem. Ma tahan, et ta oleks teistsugune ja ta kindlasti ka tuleb. Ma tahaks, et uuel aastal oleks meil natukene rohkem võite, kui muidu, aga ka mõned üksikud kaotused tuletamaks meelde, kes ja kus m

e tegelikult oleme.

Armastagem siis neid kes on lähedal ja kaugel, neid kes saabuvad ja neid, kes mingitel põhjustel pidid lahkuma, aga vahepeal, siis kui keegi ei vaata, armastage ja hoolige kõige rohkem endast, et oleks kellel hoolida teistest... 

Deepen ALL the shit!

AGA STAABIPERE VÕTAB UUE AASTA VASTU KOOS, nii nagu peab, nii nagu mitu aastat juba!

Kakskümmend kaheksa detsember

Hääästi sürr õhtu ja öö oli eile. Hoiatasin juba tööl olles inimesi, et ma olen tõre ja vastik ja mul läheb nkn tuju ära ka mingi aeg. Oligi, mindfuck rikkus mu tuju ära, sest mul pole sellist asja juba mitu, mitu kuud olnud, kui ma peaks kellegi sõnade peale nii tohutult ärrituma ja võta näpust. Kõik see tunne tuli ülesse ja tuli meelde, et ma ei taha seda ja ma ei ole nõus ja mida veel, aga mida õhtu edasi said teed jälle sillutatud ja väga väsinult ma olin siiski üleval poole viieni. Juttu jätkus.

See aga, mida ma unes nägin... Kuul pähe. Kuidas võis üks sittuda nii hinge, et mingil vähesel määral ei saa sellest lahti? Ei, vanasse teed tagasi ei ole, aga stereotüübid Y U NO BURN IN HELL, mis siis, et alles laupäeval me jõudsime Kätliniga järelduseni, et stereotüübid on ägedad.

Ma armastan oma elu. Ma ei peagi 1. jaanuaril tööle minema. Kortistame TERVE Kusti elamise ära!

Täna on PROOOOOOOOOV... can't wait!!!

Aeglaselt kiire aeg..

 Mõtlesin, et vahelduseks peaks kirjutama, aga ei mõelnud päris välja MIDA. Mõtteid olen mõlgutanud viimastel päevadel piisavalt, aga seda siiski normaalsuse piires. Ühe sõnaga, mõtlemisega ma ennast ei vaeva, aga ega ma seda tegevust ei väldi ka, kuid mõtted jäävad lahtiselt võnkuma õhus, sest päevad mööduvad liiga kiiresti, lõpuks ei jõua ega taha süveneda praktiliselt millessegi. Hea on täpselt nii nagu on.

Tööl on olnud maailma mõttetumad, aga see-eest põnevad päevad. Eile käis mul Kätlin külas ja luck oli selles, et Gertu sai ta sisse lasta. 

Saime jälle istuda, drinkida, popsutada ja lobisedaaa.

Täna oli ka rahulik päev ja nõnda rahulikult ma siis hängisingi Eesti poes ja joonistasin Gertu poega Kasparit. selleks ajaks kui Gertu puhkuselt tuleb on suur pilt ta lastest valmis ja ma nõuan, et ta lõpuks leiaks aega minu ja Hanna jaoks ja me läheksime kõik koos 5D kinno. Laks.Laks. Varsti on aastavahetus ja ja ja see on äge, sest kõik saavad kenasti kokku ja trallitavad hommikuni. 

Ma ei saa öelda, et ei vaataks üldse tagasi..piilun sinna siiski ju, aga mul on ikka hea tunne. Hea, et oli, aga enam pole ka lugu või noh, kindlasti on lugu, lihtsalt mitte minu oma, mul on muu...Oli vaja, ju lihtsalt oli vaja.

Nunnu, mulle meeldib see koht, kus olen, aga kuna mul tõesti pole mõtet kirjutada igat detaili, siis ma mõnikord säästan ennast kirjutamast ja neid kes siia aeg-ajalt kiikavad mõttetust lugemisest.

Niii...

..pole nüüd paar päeva kirjutanud, aga vahepeal oli meil firma jõulupidu.

Laupäeval pidime saama kuue paiku Kätliniga kokku ja selle asemel juhtusime kokku Egle ja Katriniga (ka töökaaslased). Nemad trippisid siis vanalinna La Casasse ja meie läksime Kätsiga veel shoppama ja khvikusse. Kell kaheksa algas õhtusöök Alter Egos ja peab mainima, et oli oodatust ägedam. Esiteks mõnusad jutuajamised pikas lauas inimestega kellega muidu nii tihti kokku ei juhtugi, teiseks olid väga maitsvad road. Ainuüksi pooleteise tunnisest eelroogade kuurist oli kõht kunnis püsti. Visati palju nalju, peeti kõnesid ja jagati kingitusi. Traditsioonikohaselt tegi ka ülemus kinke ning sel aastal sai 16 naist kenad käevõrud pärlitega.

Veini voolas jugades, seega esimest korda ma tõesti ei tea palju ma lõpuks joonud olin, sest klaase täideti vahetpidamata. Väga hea valge vein oli...tahaks nime teada, aga ega igale peole seda vist osta ei saaks, sest ma usun, et rahakott lihtsalt ei kannataks.

Pidu jätkus tripiga La Casasse sigarijahile ja seejärel olid broneeritud VIP kohad Club Vabankis, kus kohtusime taas ülemusega, sõime maasikaid ja tegime sigareid.

Taksodega sel ööl õnneks probleeme polnud ja koju jõudsin kolme paiku. Oma Purjujäämise tipphetkel jäin magama ja nägin igasugu tõetruusid uenägusid - päääruis jube ikka... ärkasin kolmest ja tuikusin ööni ringi, aga õnneks mingit pohmelli ega midagi polnud.

Saime emaga jõuludeks jooksuraja/lindi onult ja nüüd on veel eriti hea jooksmas ''käia''. Ilus NV oli...nüüd siis jälle töö. Poole kahest ülikooli ja sealt siis koju... vot nii on lood. 

Hakkan joonistama...!

Täna ma ei maga!

Vahepeal ikka mõtlen jälle asjadele, mis on tänaseks juba ajast ja arust ja mingitel põhjustel olen endiselt hämmingus, kuidas nii minna võis... Kuidas inimesed käituvad teineteisega. Mõistagi ei jää ma nüüd kahekümneks aastaks möödunu tuhas sobrama ja praegugi puudutab see mind ainult pinnapealselt, aga minu seisukohast on jube mõelda ennast tagasi hetke, kus kukkusid maskid ja süngemaks ei teinud olukorda konkreetne sündmus vaid kõik need ämblikud, kes selle ümber oma võrke järsku kuduma hakkasid...

Jah, vihm on lõhkunud ära meie maja ja pesnud maha toonased mõtted... vut nii see ongi. 

Facebookis on elavad arutelud, mis aitavad veel silmi lahti hoida, aga muidu peab hakkama joonistama... ja hommikul tööle- lõpetama seda, mis õhtul pooleli jäi.

Ühtpidi on hea tunne kui selgub, et 24 tundi on liiga vähe. Teisest küljest ma pole sel nädalal ikka korralikult maganud ja fakk jeh, ei saa ka. Laupäeval on hull koristuspäev ja põrgulik õhtusöök , pühapäeval Narva tripp... Tere hommikust eksole... Püüan ennast Narvast vabaks rääkida. 

Oleks kõik eriti hästi läinud oleks firma õhtusöök Riias olnud, aga siis poleks saanud ju kõik tulla, sest üks peaks hommikul lennus olema ja teine vanalinnas ja...õõõ...õõõ...

Igatahes mul lihtsalt pole viimasel ajal midagi rääkida, sest isegi minu vähegi konkreetsemad mõtted on liiga ebaselged, et nendest kirjutada. Jep kõik on stabiilselt hästi ja nalja saab iga päev, kõike saab lihtsalt...küll mina juba tean.

It's woooork timeee!

Kuidagi vässu ja mõtlen suhteliselt suure õudusega homse päeva peale, kui ma täna ikka korralikult magada ei saa siis on jamasti, aga hommikul tööl saab kindlasti tore olema.

Läksin enne tööd telefoni ostma ja parim oli see, et just seda, mida tahtsin mina nad oma kappidest ei LEIDNUD. Muidugi ma kurvastasin, sest mingit koledat sinist ma ka ei tahtnud, mis polnudki nii kole, aga polnud ka see õige, mida ma ei tahaks natukese aja pärast välja vahetada, sest ma kujutan ette, et see värvi teema jääks kripeldama. Homme peab lihtsalt ema linnas ise selle ostu ära tegema. Ilgelt raske on telefoni valida, kui peab tuleviku peale mõtlema, sest see kord ma ikkagi otsustasin trendidega kaasa minna. Mida ma ikka jaman, on aeg lubada endale üks asjalik lelu. Vot nii debiilsed ''probleemid'' mul ongi (ega ma nüüd probleemideks seda ei nimetaks või kui juba nimetasin, siis kindlasti ei mõtle ma seda tõsiselt). Ma olen ikka laps, aga mulle meeldib kujutada ette, et ei ole , sest tegelikult polegi ju, aga nagu Rasmus eile korrutas, siis kõik ongi suhteline.

20 aastat tagasi ma sündisingi

Käisin siis Tartus Liisikesega ja Tartu näitas mulle tõelist pohmelli täna hommikul, aga mul oli maailma nunnum sünnipäev. Mul oli maailma parim sünnipäeva kook (mis siis, et 12 muna andsid talle maitse poolest omleti mõõdu välja, aitäh Egert). Meil oli eile maailma parim õhtusöök, tänu kokk Sirklile. Meil oli kõige kodusem seltskond tänu Liisile ja Liisale, tänu Lennartile ja Egertile, tänu Sirkule. Mulle lauldi ilusaimaid sünnipäeva laule - minu kursus ja Gertu, Hanna, Kaisa. Parim on see, et mõelmad laulud kõlasid paralleelselt Eplikuga. Öö tipphetk oli loomulikult SPARTAAAA. Tallinnasse jõudes käisin Lennujaamast läbi ja sealt sain reaaalse kasti mis oli täis komme ja minibaari pudeleid, seega mul on aastaks ajaks nüüd komme ja mida kõike veel. Ma sain isegi punase labida?!?!?!?!?!

Ma olen ikka väga liigutatud, lihtsalt väsinud, aga rahulolu on mul üle maailma ääre...

Aitäh! 

Aitäh neile, kes meeles pidasid, aitäh neile, kes mitte, aitäh kõigile nii toreda nädalavahetuse eest, ja nii meeletult vägeva sünnipäeva eest, kohe päris südamest : )

Kasiinosse ma veel ei saa, aga elu on sellegi poolest korda läinud...