Kõik teed viivad...

Maraton on kestnud juba 5 päeva, täna kuues ja kokku tuleb 16. Avastasin, et on võimalik ka 17. päev. Iga hommik on eelmisest raskem ja silmad on järjest punasemad. Keskpäevani on kass peal, aga sealt edasi saab kõik jälle korda. Vähemalt siiani on selline süsteem töötanud. Ei tea, vb ühel päeval ei saa enam miski korda, aga mis tuleb see tuleb nkn.

Huvitav on olnud!

16päeva x 16 tundi

Täna lõppes alles kolmas. Appi kui väsinud ma olen. Ma arvan et homme on see kõige hullem, millest edasi ei lähe vb kergemaks, aga halvemaks ka ilmselt mitte... 

Täiesti läbi, samas ikka tõsise õnnega koos... Sellegi poolest, one day at the time...

Up, up, up..

Aeg on blogi pealt tolmu pühkida jälle. Paar päeva olen mõelnud juba kirjutamisest, aga kui päris aus olla siis mõtteid ja tundeid on nii palju, et ei oska ju midagi kirjutada. 

Tööd on palju olnud ja mitte ainult tööl-tööl vaid muude lahtiste otste kokkutõmbamine kohustuslikus korras on teinud elu kohati tihedamaks, kui semestri lõpetamise ajal. 

Vahepeal on jälle see jama, et kuigi peaks istuma arvuti taga ja tegema asju oli palju parem lükata kõik eemale ja minna hoopis jalutama ja lugema, mis iseenesest polnud halb, aga väga ebapraktiline aja suhtes.

Jaanipäev oli meil taaskord suurepärane. Mingi kergendus tuli sellega kaasa ja hommik oli vahva- pannkoogid, suitsetamine terassil ja Mati liputamine, mis oleks veel parem olnud, eks ole ju.

Saime lõpuks Kristiinaga täna kokku ja rääkisin talle ära kõik mis mul rääkida oli ja tema rääkis oma jutte. Me lihtsalt istusime parkla äärekivil, rääkisime, sõime jäätist ja suitsetasime. rääkisime asjadest, mis olid hetkel olulised mõlemale ja ma küsisin nõu. Nagu vanadel aegadel. Ma palusin nõu nii nagu ma tegin seda siis- neli või viis aastat tagasi. Olgugi, et ma ei saanud otseselt vastuseid, sest vastuseid ei tea keegi, aga ma sain mingi osa rahust. Mitte, et ma oleks ei tea kui rahutu olnud senimaani, aga eks mul ole teatud küsimärgid pea kohal. Ma pole nii ammu küsinud kellegi käest, mida teha. Ma olen unustanud, et sellist asja üldse küsida saab. Ma olen rääkinud inimestega asjadest ja kuulanud arvamusi, aga ma pole lihtsalt küsinud, kuigi see on nii kerge- raske.

Muide sain päevitada täna ja istuda vesivärava kohvikus ja lugeda ja ja ja... Õhtul korjas mu härra G. auto peale. Käisime korra poes ja korra lennus ja lõpp-peatus oli kadriorg, kus ma trippisin natuke aega ja koju jõudsin äkki poole kümne ajal. Pole paha. Not bad at all.

Liis liitus eile (kella vaadates peaks ütlema üleeile) vanade inimeste klubiga, kus ma teda juba pikemat aega ootasin, mille puhul soovin veel kord õnne ja ilmselt esmaspäeval on mind oodata lillede ja nänniga Viru tänavale külla. Nu vot tak. 

Näed, midagi erilist ma ei kirjutanudki, samas tunne on jälle parem. Blogil on veel see hea mõju alles, kuigi ma külastan seda viimasel ajal tõesti harva, aga kinni on veel vara panna- seda jõuab alati teha.

Puhkus, eksamid, elu..

Jep, ma olen puhkusel juba üle kahe nädala ja tööle ei pea ma minema veel järgmise neljapäevani. 

Esimene puhkuse nädal möödus masenduses. Pea oli täis mõtteid ja lahendamata probleeme k.a. pseudoprobleeme, seega veetsin nädala sisuliselt nelja seina vahel va. mõned üksikud päevad.
Ma tahtsin kirjutada siis midagi siia, aga samas ma teadin, et mid see kirjutamine poleks tol hetkel aidanud ja kõrvalt oleks paistnud see murettekitavalt depressiivne. Sellest ka pikk blogivaikus.

Mu love oli mind ka otsustanud rahule jätta ja ilmselgelt oli tal palju tööd ja ma pidin ju PUHKAMA.

Hea on see, et nägin lõpuks Sirkut, aga Liisi juurde pole see-eest päris ammu jõudnud, sest just see viimane nädal oli eriti intensiivselt täis õppimist ja elu raamatukogus hakkas lõpuks tunduma isegi väga ja väga heana. Kui õppimine jälle üle viskas kondasin isiksuse psühholoogia lemmikriiulite vahel ja lugesin Freudi- sest kodus pole selle jaoks aega olnud, aga just see huvitab mind viimasel ajal päris meeletult. Võib öelda, et kohati oli elu nagu seitsmendas taevas sel nädalal. 

Emal on homme sünnipäev, aga kuna kingituse tegin talle nädala alguses võib öelda, et ta on terve selle nädala eufoorias olnud ja lisaks kõigele lähme homme ka Soome koos. Vennale tegin ka tähendusliku kingituse ja peab tunnistama, et ka need kingitused on minu tuju korralikult tõsta suutnud. 

Kõige tipuks olen ma sellel nädalal kordi kohanud oma love'i trippides oma tavalisi trajektoore mööda ja täna saime isegi koos ringi askeldada, mis oli kahe nädala kõige nauditavam ja meelerahu taastavam aeg, sest nagu ma juba maininud olen,  on aega viimasel ajal nappinud ja see, mis juhtus täna oli nii ekspromt, et isegi parimates soovides, ei osanud ma arvestada või loota seda, et tal on aega ja meie mõtted kattuvad, kuigi ma igatsen teda kogu aeg..tahan ma seda või mitte, ma igatsen.

Tema oli puhkuse alguse üks masenduse põhjustest. Õigemini ma ise olin põhjus ja mind painas, kui tujukalt ma olin temaga käitunud, kui pillikeeled vahetult enne puhkust pingule tõmmatud olid. 

This life is still for me. Üks eksam veel ja kooliga on selleks õppeaastaks kõik... Suvi. Töö jääb ka suvel, aga nüüd saab teha ka muid asju, mitte ei pea jagama ennast töö ja kooli vahel nii, et elu jaoks jääb vaid üürike aeg. Tore, tore, tore!

P.S Ma lõikasin pikema juuste poole maha... midagi ma ikkagi muutsin :)))

Ei tea

Pole ammu kirjutanud eks. Kui ma saaks oksendada liblikaid siia virtuaalsele paberile, oleks see vast piisav seletust kõigest, mis on toimunud. Igast kammi on olnud ja põhiline on kooli ja töö vahel tasakaalu hoidmine. Olen veetnud päevi tööl, tõmmanud otsi kokku ja mu love on mind aidanud selles päris mõnustalt. Mu puhkus lükkus edasi ja selles on süüdi meie osaline kaadrivahetus vahetult enne Euroopa suurimat lennundusfoorumit, mis toimub sel aastal Eestis, praegu toimubki ja sellepärast olengi tööl mina.

Mis puudutab mu love-i: ta käis paar õhtut töö juures ja siis me ikka kukkusime mölisema ka paar korda nii, et ma ei saanud enam magada öösel ja hommikul vabandasime mõlemad, kuigi midagi hullu meie mölisemises ei olnud. Mida rohkem me üldse suhtleme, seda kodusemaks ta minu jaoks muutub. Ta lihtsalt on nii awesome person, ma isegi ei tea miks täpselt, aga ilmselt kõige pärast , ta lihtsalt crashib mu ajusid oma ägedusega ja ma ei saa seda lõpetada. Ta on nii cool, et fml. Jep for the second time in my life ma hakkan igatsema inimest kohe, kui oleme laiali jooksund, isegi kui ma tean, et ma näen teda järgmisel päeval. Mindblowing. 

Muidu on jah, tõsiselt kõike olnud, paremaid ja halvemaid päevi. Unetuid ja eriti pikaks veninud unega öid. On olnud naeru ja on olnud nappi pisaratest pääsemist. That's life, so what can say...?

Imagine that..

..ta on nii äge. Ta on kõiges nii mõnus, et kõige külgetõmbava üleslugemine on võimatu ja tema igatsemine tekitab füüsilist ebamugavust ja see on retsilt hea isegi, kui on lämmatavalt kurvastav, sest seda pole olnud like for aaaaaaaages. 

Igatahes tähistasime täna muidu Hanna sünnipäeva (25 siiski) ja ühe siidriga ei piirdunud nii et minu neitsistunud organism jäi kodule lähemale jõudes aina rohkem purju... Miks neitsistunud? Selle pärast, et sellel nv'l jõin ma üle mitme kuu ühe siidri ära ja kui ma täna rohkem jõin, oli seda tunda nagu üks-kaks.

Ei, nüüd olen kaine ja puhas laps juba- ilmselt kaine tänu duššile, sest enne pesu maailm tiirles veel veits minu ümber ja just siis ma ''pidin'' vastama meilidele. Hahaha võit.

Pretty funny on see mis tööl toimub. Pole sel nädalal ühtegi päeva möödunud lennujaama külastamata. Meil uus tüdruk ka muidu. 

Pean nüüd esseed kirjutama, aga üks oluline paber jäigi lennusse raamatu vahele... FORK!

You'll follow me back, with the sun in your eyes...

Tööd on olnud murdu. Nii lennus kui kontori asjadega seoses, nii vabadel kui tööpäevadel.

Neljapäeval olime poole ööni Gustaviga lennukas ja pärast tema lahkumist tegin ma kella kaheni omi asju veel edasi. Järgmisel hommikul pidin minema tööle üheksaks, et lõpetada Gustaviga pooleli jäänud asjad ära, aga õnneks noormees ei saanud tulla. Õnneks, sest siin (eks ma ole praegu ka lennus) oli üks teine probleem, mille pärast ma siiski tulema pidin ja kahe asjaga oleks olnud raske tegeleda. Mõistagi oli eilseks õhtuks võhm jumala väljas, aga sain korralikult magada ja täna on tööl isegi hea olla.

Liis, ma sõitsin eile koju Audentesest ja tundsin, kui sind ka Tallinnas pole, siis on jumala sitt tunne- tühipaljast teadmisest, et sa ei ole linnas on kurb.

Muidu on normaalselt läinud. Ei ole juhtunud midagi sellist, mille kohta saaks öelda ''ületamatu'' või ''raskesti üleelatav''. 

Täna olen ma seesmiselt väga rahulik ja rahul kõigega, mis tehtus sai. Neljapäeva öö oli teatud mõttes pingeline pingelangus. Mingisugust mentaalset hõljumist meenutav õhtu, kuigi pea oli väsinud ja seda oli tunda töös ja isegi vestluse ajal Gustiga jooksid mõtted nii ummikusse, et karju appi. Hea oli... tõesti vabastavalt hea ja ma ei oska öelda, millest täpselt see tunne tulnud oli.

Kõike, mis on hästi- seda ma püüan hoida ja kõike, mis pole veel korda saanud ma ajan joonde, ma püüan, ausalt.