Pole nüüdseks vast million aastat kirjutanud, sest, pole viitsinud, pole tahtnud, pole lihtsalt pidanud seda kuidagi õigeks ja aega on ka täpselt nii palju olnud. Samas seda aega on vajaduse korral leidunud ja seda saab alati tekitada. Kui mitte paugupealt siis vähemalt ettearvestatult.

Ma igatsen sind LIIIS UUSKÜLA, seega kui sul on aega siis palun helista ja ma usun et me lepime midagi kokku, sest ma tean, et sinu elu ei seisa paigal ja minulgi oleks nii mõndagi rääkida, nii head kui tõsist. Sul oli küll pukus, aga sellel ajal ei ole ma tahtnud sind tülitada.

Ma ei taha siia kirjutada, sest ma tahan rääkida. Inimestega. Pidada dialoogi. Näha.

Nii palju siiski, et nüüd tegutsen kahel rindel. Kodus-kodus ja kodus- Sandriga, mida me edukalt sel nädalal sisustasime. Nüüd on siis süsteem selline, et ta ei adu absoluutselt köögis kus miski asub ja isegi kui tuulab kõik sahtlid läbi, tal pole halli aimugi millestki ja ta peab helistama ja küsima, kus sahtlis asub üks või teine asi, või ''Kuule ma ostsin meile midaiganestakaeiostnud. Kuhu ma selle panna võin.'' Eiei, köögis pole segadust, et sealt asju ei leia vaid sahtleid on nii palju ja mehe suureks kahjuks ei käi taldrikud,lusikad,kahvlid,noad,rätikud, potid, pannid ja prügikotid samas sahtlis. Oh the pain he feels- every single day.

Sellel nädalal küpsetasin ma oma elu esimese koogi... see oli väga šokolaadine... Ma olen nii uhke nüüd enda üle.

Tartukad, hope to see U soon too:)

Oh aegu... väljaspool minu reaalsust

Ma arvan, et eile ma kogesin ühe kõige ilusamaid tundeid väljaspool armastust ja vabadust, kuid nende mõlema segunemisel, kuigi fuck knows, mis on tegelikult armastus ja mis on vabadus, kas nad üldse olemaski on ja kas nad üldse käsikäes käia võivad või on see illusioon. 

Tegelikult käisin eile Gustavi ja Siretiga Riias ja ma ei kulgenud seal mitte omas tempos, vaid nende tempos, mis oli minu jaoks harukordne vaheldus ja mõjus nii vabastavalt, kuid samas kõik see, mis mul oli eile õhtul/öösel koju jõudes mõtetes ja tunnetes oli, oli just nimelt sama, mida ma teadsin et järgmisel hommikul ma mäletan nagu head unenägu. Selles seisundis ei saa kulgeda päevi või nädalaid... vaid tunde, kui sedagi, ja paratamatult lahutab sellest seisundist uni. Niisama kindlalt lahutab nagu lahtuab ärkamine mingisugusest väga heast unenäost reaalsust ja unist fantaasiatulva, kuhu tahaks minna tagasi ja mida kogetakse siiski harva.

Veidi enne Eesti piiri on rannaäär, kus me tegime õhtul, nii poole 10 ajal, peatuse ja kujuta ette haudvaikust (sest maanteel oli ka valitsevaks pigem rahu) ja selle vaikuse summutab kohisev meri. Mitte just kõige rahulikum, aga mitte ka tormine. Jeerum, kui hea see oli. Üks nendest hetkedest kuhu oleks tahtnud jääda ja eks ma jäin ka sellesse mingil viisil.

Ilmaga oli vedanud, seltskonnaga oli vedanud, tujuga oli vedanud ja see oli üks neid päevi, mida ma hakkan igatsema nii nagu ma igatsen minu esimese aasta Lelle esimest ööd, kui me istusime telgi ees, sõime kirsse, mis lõpetasid oma kirsideks olemise järgmisel hommikul minu jalgades (telgis), ja vaatasime tähti. Nii nagu ma hakkan igatsema mingeid katkendeid elust inimestega, keda ma olen igatsenud, armastanud ja hoidnud, nii hästi või halvasti kui olen ealeski suutnud.

Iga hetk eilsest on see kripeldav minevikuhetk, mida ma ei tooks mingi hinna eest tagasi, sest see on kõige ilusam, valusam ja väärtuslikum just seal, kus ta parasjagu on ja siiski nii igatsemistväärt.

Hea on tulla selliselt tripilt tagasi koju, tagasi Sandri juurde, tagasi argipäeva, aga natuke teistsugusena. Veidi ukse vahele jäänud sõrmedega ja nii unistavana. Tagasi sinna kus pole olnud juba tükk aega sellisena nagu ma tahan olla, isegi kui see seisund pole kauaks. Vaatamata sellele, et 'eile' kestis vaid 24 tundi, oli see nagu terve elu paradiisis.

Oo, bonjourno Blogi!

Jalad on valusad unetuse külmast. Süda puperdab kahest kohvist ja üldse ma ei tea, kuidas ma selle päeva üle kavatsen elada, sest ma magasin ainult 30 min, aga mu sotsiaalne elu tõusis viimase kolme ööpäevaga normaalsemale tasemele.
Pidin minema enda meelest Greenfestile neljapäeval ''I blame Coco''-t kuulama, aga see plaan digimuutus viimase kinoseansi külastuseks. Käisime Sandriga ''Ted''-i vaatamas. Alguses oli Sander ilmselgelt wtfkis, et mis lastefilmi me vaatama läksime, aga kui naljad tulid oli selge, et ega ma asjata seda näha ei tahtnud ja me mõlemad naersime nii, et trampisime jalgadega maad ja olime muidu kõveras.
Järgmisel õhtul pidin minema Liisa ja Anna-Maria soolakale aka Liisa sünnipäevale, aga ei jaksanud ja eile oli Kadri ärasaatmispidu (Kadri on minu kurdaõde, kes läheb pooleks aastaks Erasmusega Hollandisse, so sad ja samas so cool.).
Eile siis ...
Niipea kui pingelise tööpäevaga kell kuus või seitse õhtul ühele poole sain, läksime Gertu, ta lapse ja Hannaga pitsat sööma. NOMNOM, pärast seda otse koju-pessu ja üheksaks olin linnas, kus sain kokku Randrüüdiga. Natuke saime olla omaette ja siis liitusime pisikese minu kursuse osaga. nagu kord ja kohus käisime poes- minu ja Randrüüdi sisseostud piirdusid ühe siidriga ning seejärel maandusime endisesse sünagoogi ehk praegusesse Jaan Tõnissoni isntituudi ruumidesse.
23.15 vm helistas Sander, olime parasjagu suitsul Kristiinaga, ja kui ta ütles et näeb mind. Jooksin korra sisse, võtsin oma koti ja lahkusin seltskonnast. See oli täitsa planeeritud liigutus, küsimus oli ainult selles, millal ma selle liigutuse teen. Ühesõnaga me askeldasime Sandriga vanalinnas, kuni maandusime 'Põrgu' baari. Võtsime sealt mingid x-õlled Sandri valikul, sest tema juba teadis, mida ta tahtis ja mina läksin tuimalt kaasa, aga see kaasaminemine lõppes sellega, et mees pidi mind joomisega aitama ja ma ei usu, et see talle suureks koormaks oli. Trippisime ikka ringi, põikasime sinna ja tänna, istusime reakojas - kuigi kõigile, kes helistasid ma ütlesin automaatselt, et oleme vabakal, kuni Sander juhtis mu tähelepanu, sellele mida ma räägin. Lol, tegelt polnud ju purjus ega midagi, lihtsalt blond ja kuskil pilvedes.
Tegime, mis me tegime ja käisime, kus käisime, nägin isegi Kätlinit korraks, aga enne seda kui kultuurnikud laiali jooksid jõudsime ka nendeni kell 2. Saatsime Kadri taksole ja ise jäime müttama, kuni kell sai 4 ja kuna minu tööpäev algab 5:15 ja sandri oma 8 siis pidi nagu koju ka jõudma... Nüüd ma siis istun lennujaamas, kulm kortsus suus kriipsus ja üritan saada sooja jäämasinast. Nagu for real. Jäämasin on ainuke meil siin mis töötades annab sooja... Toodab jääd ka loomulikult.
Nüüd te saite igava kirjelduse asjadest mida ma tegin , rohkete nimedega, kellest te pole kunagi kuulnud, aga ma pidin andma mini ülevaate sellest, mida ma olen teinud väljaspool tööaega ja seda aega pole olnud sugugi palju, sest viimasel ajal on ka väljaspool tööd -töö ja see on olnud lõbus, oi kui lõbus, aga sellest vb kunagi hiljem- teises elus või siis kui näeme , kuigi siis ma usun, et on teised jutud, sest ega ma ju ei saa kirjutada laksust siia kõik ära ja pealegi ma isegi eelistaks kuulajarolli rohkem.
Kuni juuksed kuivasid eile jalutasin mööda korterit ja rääkisin mõtteliselt Sirkliga, rääkisin sellest, mis kõik muutub iga päevaga, sellest millest ma aru ei saa, aga ka see pole sugugi halb vaid lausa naljakas. Kõik muutub. Ühel hetkel sa tead kõike ja järgmisel mitte midagi ja ma ei teagi kumb nendest on ägedam, aga igav pole ei ühe ega teise puhul.
Väss olen ja vigu ma ei paranda, täna loeb ainult mõte ja sellest piisab.

Kõik teed viivad...

Maraton on kestnud juba 5 päeva, täna kuues ja kokku tuleb 16. Avastasin, et on võimalik ka 17. päev. Iga hommik on eelmisest raskem ja silmad on järjest punasemad. Keskpäevani on kass peal, aga sealt edasi saab kõik jälle korda. Vähemalt siiani on selline süsteem töötanud. Ei tea, vb ühel päeval ei saa enam miski korda, aga mis tuleb see tuleb nkn.

Huvitav on olnud!

16päeva x 16 tundi

Täna lõppes alles kolmas. Appi kui väsinud ma olen. Ma arvan et homme on see kõige hullem, millest edasi ei lähe vb kergemaks, aga halvemaks ka ilmselt mitte... 

Täiesti läbi, samas ikka tõsise õnnega koos... Sellegi poolest, one day at the time...

Up, up, up..

Aeg on blogi pealt tolmu pühkida jälle. Paar päeva olen mõelnud juba kirjutamisest, aga kui päris aus olla siis mõtteid ja tundeid on nii palju, et ei oska ju midagi kirjutada. 

Tööd on palju olnud ja mitte ainult tööl-tööl vaid muude lahtiste otste kokkutõmbamine kohustuslikus korras on teinud elu kohati tihedamaks, kui semestri lõpetamise ajal. 

Vahepeal on jälle see jama, et kuigi peaks istuma arvuti taga ja tegema asju oli palju parem lükata kõik eemale ja minna hoopis jalutama ja lugema, mis iseenesest polnud halb, aga väga ebapraktiline aja suhtes.

Jaanipäev oli meil taaskord suurepärane. Mingi kergendus tuli sellega kaasa ja hommik oli vahva- pannkoogid, suitsetamine terassil ja Mati liputamine, mis oleks veel parem olnud, eks ole ju.

Saime lõpuks Kristiinaga täna kokku ja rääkisin talle ära kõik mis mul rääkida oli ja tema rääkis oma jutte. Me lihtsalt istusime parkla äärekivil, rääkisime, sõime jäätist ja suitsetasime. rääkisime asjadest, mis olid hetkel olulised mõlemale ja ma küsisin nõu. Nagu vanadel aegadel. Ma palusin nõu nii nagu ma tegin seda siis- neli või viis aastat tagasi. Olgugi, et ma ei saanud otseselt vastuseid, sest vastuseid ei tea keegi, aga ma sain mingi osa rahust. Mitte, et ma oleks ei tea kui rahutu olnud senimaani, aga eks mul ole teatud küsimärgid pea kohal. Ma pole nii ammu küsinud kellegi käest, mida teha. Ma olen unustanud, et sellist asja üldse küsida saab. Ma olen rääkinud inimestega asjadest ja kuulanud arvamusi, aga ma pole lihtsalt küsinud, kuigi see on nii kerge- raske.

Muide sain päevitada täna ja istuda vesivärava kohvikus ja lugeda ja ja ja... Õhtul korjas mu härra G. auto peale. Käisime korra poes ja korra lennus ja lõpp-peatus oli kadriorg, kus ma trippisin natuke aega ja koju jõudsin äkki poole kümne ajal. Pole paha. Not bad at all.

Liis liitus eile (kella vaadates peaks ütlema üleeile) vanade inimeste klubiga, kus ma teda juba pikemat aega ootasin, mille puhul soovin veel kord õnne ja ilmselt esmaspäeval on mind oodata lillede ja nänniga Viru tänavale külla. Nu vot tak. 

Näed, midagi erilist ma ei kirjutanudki, samas tunne on jälle parem. Blogil on veel see hea mõju alles, kuigi ma külastan seda viimasel ajal tõesti harva, aga kinni on veel vara panna- seda jõuab alati teha.

Puhkus, eksamid, elu..

Jep, ma olen puhkusel juba üle kahe nädala ja tööle ei pea ma minema veel järgmise neljapäevani. 

Esimene puhkuse nädal möödus masenduses. Pea oli täis mõtteid ja lahendamata probleeme k.a. pseudoprobleeme, seega veetsin nädala sisuliselt nelja seina vahel va. mõned üksikud päevad.
Ma tahtsin kirjutada siis midagi siia, aga samas ma teadin, et mid see kirjutamine poleks tol hetkel aidanud ja kõrvalt oleks paistnud see murettekitavalt depressiivne. Sellest ka pikk blogivaikus.

Mu love oli mind ka otsustanud rahule jätta ja ilmselgelt oli tal palju tööd ja ma pidin ju PUHKAMA.

Hea on see, et nägin lõpuks Sirkut, aga Liisi juurde pole see-eest päris ammu jõudnud, sest just see viimane nädal oli eriti intensiivselt täis õppimist ja elu raamatukogus hakkas lõpuks tunduma isegi väga ja väga heana. Kui õppimine jälle üle viskas kondasin isiksuse psühholoogia lemmikriiulite vahel ja lugesin Freudi- sest kodus pole selle jaoks aega olnud, aga just see huvitab mind viimasel ajal päris meeletult. Võib öelda, et kohati oli elu nagu seitsmendas taevas sel nädalal. 

Emal on homme sünnipäev, aga kuna kingituse tegin talle nädala alguses võib öelda, et ta on terve selle nädala eufoorias olnud ja lisaks kõigele lähme homme ka Soome koos. Vennale tegin ka tähendusliku kingituse ja peab tunnistama, et ka need kingitused on minu tuju korralikult tõsta suutnud. 

Kõige tipuks olen ma sellel nädalal kordi kohanud oma love'i trippides oma tavalisi trajektoore mööda ja täna saime isegi koos ringi askeldada, mis oli kahe nädala kõige nauditavam ja meelerahu taastavam aeg, sest nagu ma juba maininud olen,  on aega viimasel ajal nappinud ja see, mis juhtus täna oli nii ekspromt, et isegi parimates soovides, ei osanud ma arvestada või loota seda, et tal on aega ja meie mõtted kattuvad, kuigi ma igatsen teda kogu aeg..tahan ma seda või mitte, ma igatsen.

Tema oli puhkuse alguse üks masenduse põhjustest. Õigemini ma ise olin põhjus ja mind painas, kui tujukalt ma olin temaga käitunud, kui pillikeeled vahetult enne puhkust pingule tõmmatud olid. 

This life is still for me. Üks eksam veel ja kooliga on selleks õppeaastaks kõik... Suvi. Töö jääb ka suvel, aga nüüd saab teha ka muid asju, mitte ei pea jagama ennast töö ja kooli vahel nii, et elu jaoks jääb vaid üürike aeg. Tore, tore, tore!

P.S Ma lõikasin pikema juuste poole maha... midagi ma ikkagi muutsin :)))