Up, up, up..

Aeg on blogi pealt tolmu pühkida jälle. Paar päeva olen mõelnud juba kirjutamisest, aga kui päris aus olla siis mõtteid ja tundeid on nii palju, et ei oska ju midagi kirjutada. 

Tööd on palju olnud ja mitte ainult tööl-tööl vaid muude lahtiste otste kokkutõmbamine kohustuslikus korras on teinud elu kohati tihedamaks, kui semestri lõpetamise ajal. 

Vahepeal on jälle see jama, et kuigi peaks istuma arvuti taga ja tegema asju oli palju parem lükata kõik eemale ja minna hoopis jalutama ja lugema, mis iseenesest polnud halb, aga väga ebapraktiline aja suhtes.

Jaanipäev oli meil taaskord suurepärane. Mingi kergendus tuli sellega kaasa ja hommik oli vahva- pannkoogid, suitsetamine terassil ja Mati liputamine, mis oleks veel parem olnud, eks ole ju.

Saime lõpuks Kristiinaga täna kokku ja rääkisin talle ära kõik mis mul rääkida oli ja tema rääkis oma jutte. Me lihtsalt istusime parkla äärekivil, rääkisime, sõime jäätist ja suitsetasime. rääkisime asjadest, mis olid hetkel olulised mõlemale ja ma küsisin nõu. Nagu vanadel aegadel. Ma palusin nõu nii nagu ma tegin seda siis- neli või viis aastat tagasi. Olgugi, et ma ei saanud otseselt vastuseid, sest vastuseid ei tea keegi, aga ma sain mingi osa rahust. Mitte, et ma oleks ei tea kui rahutu olnud senimaani, aga eks mul ole teatud küsimärgid pea kohal. Ma pole nii ammu küsinud kellegi käest, mida teha. Ma olen unustanud, et sellist asja üldse küsida saab. Ma olen rääkinud inimestega asjadest ja kuulanud arvamusi, aga ma pole lihtsalt küsinud, kuigi see on nii kerge- raske.

Muide sain päevitada täna ja istuda vesivärava kohvikus ja lugeda ja ja ja... Õhtul korjas mu härra G. auto peale. Käisime korra poes ja korra lennus ja lõpp-peatus oli kadriorg, kus ma trippisin natuke aega ja koju jõudsin äkki poole kümne ajal. Pole paha. Not bad at all.

Liis liitus eile (kella vaadates peaks ütlema üleeile) vanade inimeste klubiga, kus ma teda juba pikemat aega ootasin, mille puhul soovin veel kord õnne ja ilmselt esmaspäeval on mind oodata lillede ja nänniga Viru tänavale külla. Nu vot tak. 

Näed, midagi erilist ma ei kirjutanudki, samas tunne on jälle parem. Blogil on veel see hea mõju alles, kuigi ma külastan seda viimasel ajal tõesti harva, aga kinni on veel vara panna- seda jõuab alati teha.

Puhkus, eksamid, elu..

Jep, ma olen puhkusel juba üle kahe nädala ja tööle ei pea ma minema veel järgmise neljapäevani. 

Esimene puhkuse nädal möödus masenduses. Pea oli täis mõtteid ja lahendamata probleeme k.a. pseudoprobleeme, seega veetsin nädala sisuliselt nelja seina vahel va. mõned üksikud päevad.
Ma tahtsin kirjutada siis midagi siia, aga samas ma teadin, et mid see kirjutamine poleks tol hetkel aidanud ja kõrvalt oleks paistnud see murettekitavalt depressiivne. Sellest ka pikk blogivaikus.

Mu love oli mind ka otsustanud rahule jätta ja ilmselgelt oli tal palju tööd ja ma pidin ju PUHKAMA.

Hea on see, et nägin lõpuks Sirkut, aga Liisi juurde pole see-eest päris ammu jõudnud, sest just see viimane nädal oli eriti intensiivselt täis õppimist ja elu raamatukogus hakkas lõpuks tunduma isegi väga ja väga heana. Kui õppimine jälle üle viskas kondasin isiksuse psühholoogia lemmikriiulite vahel ja lugesin Freudi- sest kodus pole selle jaoks aega olnud, aga just see huvitab mind viimasel ajal päris meeletult. Võib öelda, et kohati oli elu nagu seitsmendas taevas sel nädalal. 

Emal on homme sünnipäev, aga kuna kingituse tegin talle nädala alguses võib öelda, et ta on terve selle nädala eufoorias olnud ja lisaks kõigele lähme homme ka Soome koos. Vennale tegin ka tähendusliku kingituse ja peab tunnistama, et ka need kingitused on minu tuju korralikult tõsta suutnud. 

Kõige tipuks olen ma sellel nädalal kordi kohanud oma love'i trippides oma tavalisi trajektoore mööda ja täna saime isegi koos ringi askeldada, mis oli kahe nädala kõige nauditavam ja meelerahu taastavam aeg, sest nagu ma juba maininud olen,  on aega viimasel ajal nappinud ja see, mis juhtus täna oli nii ekspromt, et isegi parimates soovides, ei osanud ma arvestada või loota seda, et tal on aega ja meie mõtted kattuvad, kuigi ma igatsen teda kogu aeg..tahan ma seda või mitte, ma igatsen.

Tema oli puhkuse alguse üks masenduse põhjustest. Õigemini ma ise olin põhjus ja mind painas, kui tujukalt ma olin temaga käitunud, kui pillikeeled vahetult enne puhkust pingule tõmmatud olid. 

This life is still for me. Üks eksam veel ja kooliga on selleks õppeaastaks kõik... Suvi. Töö jääb ka suvel, aga nüüd saab teha ka muid asju, mitte ei pea jagama ennast töö ja kooli vahel nii, et elu jaoks jääb vaid üürike aeg. Tore, tore, tore!

P.S Ma lõikasin pikema juuste poole maha... midagi ma ikkagi muutsin :)))