Ma arvan, et eile ma kogesin ühe kõige ilusamaid tundeid väljaspool armastust ja vabadust, kuid nende mõlema segunemisel, kuigi fuck knows, mis on tegelikult armastus ja mis on vabadus, kas nad üldse olemaski on ja kas nad üldse käsikäes käia võivad või on see illusioon.
Tegelikult käisin eile Gustavi ja Siretiga Riias ja ma ei kulgenud seal mitte omas tempos, vaid nende tempos, mis oli minu jaoks harukordne vaheldus ja mõjus nii vabastavalt, kuid samas kõik see, mis mul oli eile õhtul/öösel koju jõudes mõtetes ja tunnetes oli, oli just nimelt sama, mida ma teadsin et järgmisel hommikul ma mäletan nagu head unenägu. Selles seisundis ei saa kulgeda päevi või nädalaid... vaid tunde, kui sedagi, ja paratamatult lahutab sellest seisundist uni. Niisama kindlalt lahutab nagu lahtuab ärkamine mingisugusest väga heast unenäost reaalsust ja unist fantaasiatulva, kuhu tahaks minna tagasi ja mida kogetakse siiski harva.
Veidi enne Eesti piiri on rannaäär, kus me tegime õhtul, nii poole 10 ajal, peatuse ja kujuta ette haudvaikust (sest maanteel oli ka valitsevaks pigem rahu) ja selle vaikuse summutab kohisev meri. Mitte just kõige rahulikum, aga mitte ka tormine. Jeerum, kui hea see oli. Üks nendest hetkedest kuhu oleks tahtnud jääda ja eks ma jäin ka sellesse mingil viisil.
Ilmaga oli vedanud, seltskonnaga oli vedanud, tujuga oli vedanud ja see oli üks neid päevi, mida ma hakkan igatsema nii nagu ma igatsen minu esimese aasta Lelle esimest ööd, kui me istusime telgi ees, sõime kirsse, mis lõpetasid oma kirsideks olemise järgmisel hommikul minu jalgades (telgis), ja vaatasime tähti. Nii nagu ma hakkan igatsema mingeid katkendeid elust inimestega, keda ma olen igatsenud, armastanud ja hoidnud, nii hästi või halvasti kui olen ealeski suutnud.
Iga hetk eilsest on see kripeldav minevikuhetk, mida ma ei tooks mingi hinna eest tagasi, sest see on kõige ilusam, valusam ja väärtuslikum just seal, kus ta parasjagu on ja siiski nii igatsemistväärt.
Hea on tulla selliselt tripilt tagasi koju, tagasi Sandri juurde, tagasi argipäeva, aga natuke teistsugusena. Veidi ukse vahele jäänud sõrmedega ja nii unistavana. Tagasi sinna kus pole olnud juba tükk aega sellisena nagu ma tahan olla, isegi kui see seisund pole kauaks. Vaatamata sellele, et 'eile' kestis vaid 24 tundi, oli see nagu terve elu paradiisis.
Hea on tulla selliselt tripilt tagasi koju, tagasi Sandri juurde, tagasi argipäeva, aga natuke teistsugusena. Veidi ukse vahele jäänud sõrmedega ja nii unistavana. Tagasi sinna kus pole olnud juba tükk aega sellisena nagu ma tahan olla, isegi kui see seisund pole kauaks. Vaatamata sellele, et 'eile' kestis vaid 24 tundi, oli see nagu terve elu paradiisis.
