Pole nüüdseks vast million aastat kirjutanud, sest, pole viitsinud, pole tahtnud, pole lihtsalt pidanud seda kuidagi õigeks ja aega on ka täpselt nii palju olnud. Samas seda aega on vajaduse korral leidunud ja seda saab alati tekitada. Kui mitte paugupealt siis vähemalt ettearvestatult.

Ma igatsen sind LIIIS UUSKÜLA, seega kui sul on aega siis palun helista ja ma usun et me lepime midagi kokku, sest ma tean, et sinu elu ei seisa paigal ja minulgi oleks nii mõndagi rääkida, nii head kui tõsist. Sul oli küll pukus, aga sellel ajal ei ole ma tahtnud sind tülitada.

Ma ei taha siia kirjutada, sest ma tahan rääkida. Inimestega. Pidada dialoogi. Näha.

Nii palju siiski, et nüüd tegutsen kahel rindel. Kodus-kodus ja kodus- Sandriga, mida me edukalt sel nädalal sisustasime. Nüüd on siis süsteem selline, et ta ei adu absoluutselt köögis kus miski asub ja isegi kui tuulab kõik sahtlid läbi, tal pole halli aimugi millestki ja ta peab helistama ja küsima, kus sahtlis asub üks või teine asi, või ''Kuule ma ostsin meile midaiganestakaeiostnud. Kuhu ma selle panna võin.'' Eiei, köögis pole segadust, et sealt asju ei leia vaid sahtleid on nii palju ja mehe suureks kahjuks ei käi taldrikud,lusikad,kahvlid,noad,rätikud, potid, pannid ja prügikotid samas sahtlis. Oh the pain he feels- every single day.

Sellel nädalal küpsetasin ma oma elu esimese koogi... see oli väga šokolaadine... Ma olen nii uhke nüüd enda üle.

Tartukad, hope to see U soon too:)