it's time to surrender

Annan alla ja luban veel korra ,et nüüd on kõik, vsjo, the end, mis iganes..

Plaudite, amici...comedia finita est.

Kaua võib samat asja lubada?

Aga ikka niikaua kuni ükskord suudan selle täita;)

Kui rääkida sellest, et naised mõtlevad rääkides siis ma tegin just rääkides avastuse...Meil võiks olla oma Berliini müür mis piiraks igati kooli...see oleks'' kohutav'' onju?

Igaljuhul palju õnne kõigile sakslastele kellel langes 20 aastat tagasi piir oma perede ja sõprade vahelt.

Päev oli päris hea...mata ja kirjandusega nüüd ühelpool ja aeg ongi edasi minna...kool ei ruuli.

Pole vist kunagi lollid inimesed nii hullult häirinud nagu täna..ega ma vist ennast tagasi ei hoidnud ka. Üldse ei kahetse ausaltöeldes.

Peale kooli läksin koju ja Liisi juurde...JUHUUUU.. Krankkrankkrank Liis. Võtan sust eeskuju ja magan homme kodus..magan elu maga..ainuke vahe on selles ,et ma pole krank:D

Tegelikult pole midagi kirjutada. Ei ole sellist tunnet ,et oleks vaja miskit kiiresti jagada.

Ma ei viitsi koolile mõelda ja veel vähem viitsin ma sinna minna... Veits krank tunne ,aga noh ka see ei takista veel kooli minemast.

Nv oli rahulik..natuke joonistamist, veidike niisama istumist, tsipake väljas käimist, minimaalselt mõtlemist ja vähest lugemist...viimase jaoks võiks alati rohkem aega olla, aga eks pensionil on palju aega.

Vaatasin korraks telekat ja seegi valmisas pettunuse...superstaari mõtlen praegu.

Mis siis ikka... peaks pöörama tähelepanu nüüd ka kooliasjadele ja õnneks pole neid sugugi palju.

Ma ei ...

Ma...

Loe ridade vahelt olematut masendust, mida pole olemas ,aga mis istub pähe..

Loe seda ,et kõik on korras..

Loe lihtsalt, et mul on jälle see seisund ,mida ma ei oska seletada ja mis muutub iga lühikese aja tagant..

Ma ütleks ,et see on väsimust endast ja veel mingi kripeldav rott hinge peal...selle roti nime ma ei tea..

Random, läheb üle...

And I know that it's a wonderful world

But I can't feel it right now

Impulsiivne noor inimene.

Ma ei saa üle, see tunne tuleb ja läheb...aga kahjuks tuleb tagasi...Ma ei oska ennast aidata. Keha teeb valesid liigutusi, ma annan valesid märke ja vihkan ennast sellepärast. Mis nuss see on...Ma tahan rääkida ja näed inimene on minu ees, siis ma järsku otsustan ,et aeg on pöörata selg ja ära kõndida.

Mida ma tahan???

Ma tahan vaadata otsa ja muiates naeratada...samal ajal mõeldes sellest,et olid küll ajad...Kahjuks see on alati olnud kahe seisundi vahepealne seisund. Ma ei tea..sitt lugu.

Päev oli iseenesest täitsa hea...mõttetu ,aga hea.

idiootne...

Mõtteid mul pole,

on ainult väljapressitud lapi tunne. Pea on paks ja silmad rasked. Tohutu väsimus, sellest mis iga inimelu ideaalis ei tohiks aset leida.

Esimest korda on vist nii hull see tunne..sest tavaliselt lähevad tülide sisud ikkagi minust mööda. Kõik see tühjakargamine pole tavaliselt midagi muud olnud kui energia ja hetkeemotsioonide välja purskamine, sest sisud kui sellised on ammu kõigile selged ,aga see kord oli tülil ka madal ja ebameeldiv alatoon...mis ei läinud mulle otse südamesse ,aga tekitas tunde, et rabelemine oleks mõttetu, käed vajuvad alla...

Ma ei tea mida ma öelda tahan ,aga minu energia olemasolu võib pidada puhtpuudulikuks ja see ei meeldi mulle üldse, sest selle olemasolematu energia tõttu, ei tööta ka pea...ikka üldse mitte.

Laip.

...viimaseks tunniks olin üsna väsinud ja nüüd mängin maadeavastajat ,selleks ,et homset geo tööd kuidagi ära luckida...