: ,,Plaudite, amici...comedia finita est.''

Kool oli nagu ta oli , polnud vist motivatsiooni hullult pingutada ,aga jah mis seal varjata Toivo ja Allan suutsid ilma selletagi hea koolipäeva veel lahedama lõpuga täiustada.

Kell 6 saime kokku Liisi(Cheesi) ja Kessuga. Kerstin andis oma kontserdipileti mulle. Nimelt me käisime täna Erkki-Sven Tüüri 50dale juubelili pühendatud kontserdil. Seal oli vahva, me nägime Riho Sibulat, Rein Rannapit, Tõnis Mägit,loomulikult Erkki-Sven Tüüri, Signe Kivi ja palju muidu toredaid nägusid (tahaks kirjutada lõustasid ,aga ma ei kirjuta seda). Peale kontserti otse koju ,kuigi oleks tahtnud minna proovikasse ,aga ei mitte see kord ja jumal tänatud. Ma sain räägitud täna oma muredest ja sellest mis pinge mul tegelikult sees on. Emotsionaalselt ...jah tõesti..aga mis ma parata saan ,kui see on see mida ma tunnen ja olgu see nõrkus või mitte ,mul lihtsalt on vaja teine kord rääkida.Ma ei tea tõesti kas ema kuulis seda mida ma öelda tahtsin või kuulevad ta kõrvad endiselt asju natuke moonutatult. See polegi vast enam nii oluline vaid oluline on see ,et tal on nüüd mõtlemisainet ja mul on seda ja ma olen inimene ja väga emotsionaalne inimene , tee mis tahad aga ma toitun emotsioonidest ja igasugune pinge pole sugugi maitsev vili.

Praeguseks jah, ma olen väss, aga ma olen saanud vabaks osadest oma muredest, mis hinnaga, see on teine küsimus...aga mõte on see mis loeb, tulemus...see on tähtis.
Kunagi plaksutab ka mulle saalitäis inimesi ja püsti seistes!
Ma arvan ,et tegelikult jääbki see vaid unistuseks, aga kes ütles ,et unistused ei lähe täide. Alati ju lähevad, tuleb lihtsalt lugeda ridade vahelt.