Kurb on vaadta ilmateateid, mis rõõmustavad küll sooja esmaspäevase päevaga ja kurvastavad järjest külmemaks mineva nädalaga. Kaunis kevad, kus sa oled? Tule koju!
Mõtted said otsa:(
Ja MA EI TAHA KOOOOOLIIII!

Mu sisemine hääl on kuidagi eriti vaikseks jäänud..ta ei rääkinud täna minuga.
Teistsugusele levelil...
No offence, aga ma peaks endale asendusmaailma hankima.
Maailm ei ole numbritega haaratud ja Übi on kakajunn.

Üks unetu öö ja üks suits.

I'm so tired but I can't sleep
Standin' on the edge of something much too deep
It's funny how we feel so much but we cannot say a word
We are screaming inside, but we can't be heard

Kell on 4.51 ja alles nüüd hakkab tulema see õhuline tunne ...tegelt ei...keha on õhus, aga pea on ikka paras kivi...aga samas on mul veel tegemist ja magada ma jõuan küll ja veel..
4.59
5.00

Nii, mina vaatasin täna filmi ja kirjutasin kirja inimesele kellele lubasin juba ammu kirjutada, aga alles täna ma võtsin oma julguse kokku, sest alles eile ma sain aru, et nüüd on aeg teha midagi mis erineks kõigest, mis mind viimasel ajal saatnud on...midagi mis poleks superhull, aga teistmoodi...
Ja parim viis teha midagi teist moodi on tuua ellu uued inimesed, et õppida vana kõrvale midagi uut...tunda vanade kindlate müürida kõrval midagi uut ja habrast. Mis ei tähenda mingit vahetust või reetmist antud juhul vaid lihtsalt jahimaade laiendamist ja lihtlabast tundma õppimist.
A no kes teab äkki homseks ma olen jälle kuskil maapeal või maa all tagasi ja mõtlen, et fuck it... fuck all the illusions, mille õige aeg pole veel käes. Kes teab?

***
kell 0.00

Ma sain aru millest selline kergendus....
Mul kadus ootus inimeste suhtes. Ootus, et keegi tuleb rääkima või, et keegi teeb midagi. Ma ei imesta enam millegi üle..kõik on nii nagu peab olema...vist. Rahu. Kõik vana loksus oma kohale.

Eelmisest sissekandest tõmbasin veits hinge ja proovin siiski kuidagi seletada selle mis siis valitseb praegu mul sees.
Mõnikord ma loen oma vanu sissekandeid ja ei saa aru kas see olin tõesti mina, kes neid kirjutas. Teine kord kirjutan mõttega, et ise ma vist muigaks üleolevalt lugedes midagi säärast, ilmselt sama mõte oli ka eelmise sissekande puhul...
Ma ei kustuta sissekandeid , sest ükskõik kui halvasti, pinnapealselt või lamedalt nad poleks ka kirjutatud on nad eelkõige minu enda jaoks ja kuna blogi on teadlikult jäetud avalikuks, siis mingil määral ka teistele. Neile kes tahavad rahuldada uudishimu, viia end kurssi millegagi või neile kes tahavadki muiata üleolevalt...kõigel sellel on õigus olla...
Ühesõnaga see on kroonika minu enda jaoks, et saaksin analüüsida...seega mu kallid kriitikud hoidke oma hobuseid.

Hetkest siis..
Mulle ei anna rahu mingi pinge... Ma ei saa aru, millest selline reeturlik tunne. Nagu oleks ise endale noa selga löönud..millest? miks? ma ei tea... Kõigele lisaks olen ma meeletult väsinud ja see süvedab minu sisemist konflikti ja konflikt seisnebki selles, et kuskilt tuli tunne...et ma reetsin täna inimese..aga see juhtus vestluse käigus temaga... Kõlab segaselt ,aga mõte on umbes taoline nagu ma oleks petnud ennast iseendaga... Ma reetsin inimest talle endale...
Mul pole kunagi olnud nii kahju (valetan üks kord oli), et ma midagi valesti tegin...sedaenam, et mõistus ei anna päris hästi aru, mis siis valesti on...
Ma ei tea, mis paganama õhtu täna on... Mingi meeleheide ei kuskilt... Katkisus, aga mitte mingisuguse tegevuse tagajärjel vaid katki enda pärast...ma ei tea..liiga spetsiifiline.
Ma olen enam kui kindel, et see läheb üle ja kui ei lähe siis tuleb mõtlemise aeg...
Muuseas ma arvasin, et luulud on lõppenud, aga ei ..nägin meest koeraga, keda ilmselt pole kunagi olnud. See selleks.


Selleks, et mitte surra oletustesse ei millegi kohta, ma lahkun magama ja kui ... noh siis kõike head.

Anna andeks, nagu ma ütlesin ..ma olen piiratud...

Mega halva inimese tunne... ei ole kena ei enda ega teiste vastu. Mu jumal..ei ole ju enam mitte mingit siirast viha ega mitte midagi muud halba, aga tead ka õnnest ei leegitse.
Peas on ka ainult üks luuletuse osa, nagu rikkis plaat... mängib ja mängib.
Häbi selle pärast, et mul on tegelikult ju vaja teha ainult üks pisike samm ja no ei tule ega tule välja... Tänane päev tõestas, et ei kevadeni on veel natukene aega.
Teada tõsiasi, et sõna nagu lind...naljalt tagasi ei tule eksole, sellepärast ongi häbi... Häbi, et ei saa käega lüüa..
LOLL LAPS..

Kas olete näinud, mis meestel on südames,
kui meri läheb keema
ja sadam on silme ees
ja sisse ei saa....

..ja nii ongi...
Mentaalne surm

Ma ei olnud täna hea sõber, see eest paras idikas ja ma tean ja tunnistan ja kahetsen seda...
Lähen kahetsen siis unustan ennast mõnda filmi...vähemalt ma püüan ja siis näeb mis saab..ma üritan siin jokida praegu..milline tuju sellised ka naljad...natuke halb...

Noooo kuskil maa ja taeva vahel ma olen.


Kommoon ma istun ja muigan, sest mul on niivõrd hea olla, et ma unustasin kõik oma mõtted ära ja uskuge mind, neid mõtteid oli meeletutes kogustes, aegumatutes sasipuntrates...

Mu nimi EI OLE Liisa Raudkepp... ei see on hea nimi...- random tähelepanek, aga see on sama naljakas kui Lalaike rõhitsemine.

Tähendab ma kirjutan, sest ma olen idioot..mu silmad on juba paistes, sest uni on meeletu, aga ma tahan veel nautida, selle imelise päeva maiku oma suus...

Kaunis igatsus oli sellise päeva järele...

Liis... ilmselt kehtiks tänase kohta nutt naerust.


Elusees ei laseks ma oma lapsele sellist perekonnanime panna nagu RAUDKEPP...see on nii vasakule kui ka paremale mõeldes naljakas...

Päeva kangelane: Sirkel
Päeva lause: ''..ta on niiii ilus.''
Päeva tegevus: röhitsemine
Päeva iroonia: ainuke ajaloo töö, milleks ma sellel aasta õppinud olen, on ainus töö, mille ma sellel aastal feilisin.
Õhtune plaan: msn, "Lolita'' ja munchimine
HOMSEKS POLE MIDAGI ÕPPIDAAAAAA..
okei..tsipakene Ivot...

Kuidas üks süda puperdab. Emotional overdose...
Mu jumal ma ei tea... nii palju mõtteid korraga ei tohi ühte peakesesse lubada...
No ma ei usu, et kõik need mõtted ja naljad ja mis iganes on nüüd tühja koha pealt kasvanud. Ma siiski usun endiselt sellesse, et kui väga uskuda millessegi siis ega see naljalt sust mööda ei lähe... Ja ma ei oska kuidagi nimetada seda, mida konkreetselt ma praegu mõtlen, sest ega seda saagi konkretiseerida... Kui palju unistusi ühel inimesel korraga olla saab? Oleneb küll inimesest, aga ma ei mõtle unistuste all hetkel suuri maju ja palju autosid...ma mõtlen ikka neid samu unistusi, millest inimesed on sajandeid unustanud...sest mis saab olla väärtuslikum kui üks peaotäis õnne...Küsimus on vaid selles, mis see salapärane õnn on...igaühe jaoks midagi oma...Aga siiski pöördume klišeede poole... Ega klišeed ongi klišeedeks nimetatud ,sest nad töötavad...funksavad täisväärtuslikult.

Ilmselt mul polegi kindalt eesmärki anda edasi sõnum...Lihtsalt kommunikatsiooni vajadus sel hilisel öötunnil. Miks ma ei maga? Haha ma unistan, sest nii hea on olla... See on midagi seeriast ''Näpistage mind, siis saab teada kas ma olen veel elus.'' ... Ma ei tea miks... Miks ärkas mõnda aega maganud emotsioon...ikka päris emotsioon...liblikad kõhus, aga ilma igasuguse põhjuseta. Võiblla sellest, et mõningad asjad loksusid paika, võibolla sellest, et ma ei jaksa enam kevadet oodata...
Vaatasin oma 23.veebruari horoskoopi ja mul tuli meelde, et täpselt sama horoskoop oli tol õnnetul päeval, reedel, kui ma olin korraga kõige õnnetum ja õnnelikum inimene maamunal. Ise ei tea enam, kas peaks seda horoskoopi nüüd silmas pidama või mitte, aga oli alles wild reede...

We are made of others... tee mis tahad, aga nii see on...

Huvitav on see, et pole mitte midagi huvitavat. Talv, lihtsalt talv..koolis ka suht blank ja nii mööduvadki päevad..mittemidagi ütlevalt...kiiresti...Järk-järgult kevade poole. Vaadake ,kui valged on hommikud ja kui valjuks on muutunud linnulaul. Uskumatu, aga ilmselt see ongi praeguse seisu juures kõige parem, teadmine, et kevad on kohe, kohe uksele koputamas. JAY!

Eile ma oleksin kirjutanud ''save me'' , sest mu maailm...

Täna ma kirjutan ''aitäh päikse eest'' , sest see muutis palju.

Noh siin samas Apollo kohvikus Sirkli ja Randrüüdiga.
Meeletu igatsus oli nädala sees ,kusjuures koolist ma igatsesingi vaid üksikuid ja osade vihkamine lausa süvenes. Luulude nägemine süvenes, aga Randrüüt väidab, et seda tasub võtta kas märkidena või lihtsalt stressi puhul tavalise nähtusena. Kuidas võtta eksole.
Natuke veel ja ma ei taha enam kooli ,aga for real paar päeva tagasi ma ronisin mööda seinu oma igatsusest....ei ma jäin koju, sest ma ei taha olla selle süsteemi keskel..ma tahtsin ja ma ka sain oma pisikese puhkuse ja emaga hängimise...kes siis veel kui mitte mina käib 100 korda ema jaoks poes. 100 korda järjest. Kahemõttelisus võiks olla selle nädala märksõnaks...masendus ja mida iganes ja ma ei kurda, sest kindlasti on ka seda vaja ja ma olen jälle selle juures tagasi, et MIDAGI PEAB MUUTUMA!

Arvutita on hea..aga kui ma nyyd korraks olen siin ja olen j6udnud m6ndasid blogisid sirvida ma ytlen ausalt, et ma tahan surra, sest see on ebareaalne m6nitamine. V6ibolla teadlikud aruanded mis tekitavad okserefleksi, v6ibolla lihtsalt chek this out stiilis igap2evased kirjutised. DOU. Aga mina j22n koopainimeseks veel m6neks ajaks.
Vahelduva eduga mul on megapaha olla (k6hus on reaalsed aatompommid)...tegelikult ma ei taha lihtsalt kedagi n2ha... kahe sellise n2htuse koosk6la annab tulemuseks peaga seina tagumise...seega kui h2sti l2heb, siis l2hitulevikus ma lammutan meie ja naabritevahelise seina maha...joke...loll nali loomulikult, ise ei naera siis on loll...
Ma loen ...p2evad l2bi ma loen ja ma olen omadega t2pselt seal kus ma olema pean...m6nikord lihtsalt ei tajugi enam seda reaalsuse ja raamatumaailma piiri...see on veits imelik aga nii hea...
Mis puudutab KN'i siis jubedaim asi ongi see, et see ei l2he meelest...yksikud hetked, kohtumised..koguaeg jooksevad peas nagu filmilindid... Ainult lugemise ajal saabki keskenduda, muul ajal kipuvad k6iksugused m6tted p2he. No ma nyyd p2ris dramaatiliseks ka ei muutuks, sellegi poolest...ma leian, et arvuti on kurjast ja inimloom on 6el..seega kokkuv6te: heh k6ik on korras...ilmselt see pole 6ige ,aga see on sydnmuste normaalne kulg.

Ja ongi läbi mu kullakallis Kultuurinädal ja mul on kurb ja ei ole ka...ma ei teagi...pole selget tunnet noh...
Ma olen meeletult väsinud ilmselt see annab ka oma panuse tujule. Ei oska päris täpselt olukorda hinnata...
Peab mööduma veidike aega, et ma saaks vaadata asjadele natuke kainemalt..ilmselt nii otseses, kui ka ülekantud mõttes.

Ma armastan oma elu,oma inimesi ja perekonda... ma tänan neid iga päev selle eest, et nad olemas on... Ma tänan!

Nii kui ema uksest välja, arvuti rikkis...see on mingi irooniline seaduspärasus...
Ei, mu ema ei paranda arvuteid, aga iga kord kui ma jään koju üksi juhtub midagi sellist, et arvutil kaob kas net või ta ei leia laadijat või jumal teab mis veel....põleb maha noh...sedagi ette tulnud.
Sirkli arvutis siis praegu ja teen väikese raporti enne, kui see arvuti oma õige omaniku kätte läheb.
Käimas on siis Kultuurinädal... Eile saime kuulata Tiiu Übit kui samal ajal aulas esines Mart Koldits ja ma julgen väita, et mõlemad olid head ja mõlemaid ma olen Toivole võlgu .
Täna oli Kaia Jäppineni etteaste ja meie tantsimine..mis ... no ei meeldinud.(tantsutund)..mulle...nali naljaks ja seda ka oli, aga nii nagu ma olin sellise sunniviisilise jumal teab mille vastu, nii ma ka olengi, antud juhul seisukohti muutmata paigal.
Ma panustan oma elu neljapäeva peale, kuigi ka homme on oodata külalist ja joonistamist...
Ausalt öeldes ma tahaks juba näha seda näitust, mis töödest tuleb.
Kui mõelda ikkagi eilsele ja tänasele, siis pealtäha olegi midagi eeerrilist toimunud ,aga samas, ma usun, et meie (kes me tegime seda nädalat) ja õpilased kes on justkui pealtvaatajad , viljade korjajad, võivad olla enam kui rahul...ma usun, vaatamata sellele, et alati võib ju paremini, kahjuks meid see enam vist ei liiguta...ei tohiks..andsime parima...
Vaatamata sellele kui ladusalt kõik läheb ei julgeks pingest lahti lasta, sest oeh...lõppuni on veel sama palju...okei mitte 8 kuud ,aga nädala lõpuni on veel pool.
Ühesõnaga ma loodan, et me teeme selle puhtalt ära.
Järgmise ühenduseni..ei tea millal see juhtub...

P.S. Piret saa terveks!