Kuidas üks süda puperdab. Emotional overdose...
Mu jumal ma ei tea... nii palju mõtteid korraga ei tohi ühte peakesesse lubada...
No ma ei usu, et kõik need mõtted ja naljad ja mis iganes on nüüd tühja koha pealt kasvanud. Ma siiski usun endiselt sellesse, et kui väga uskuda millessegi siis ega see naljalt sust mööda ei lähe... Ja ma ei oska kuidagi nimetada seda, mida konkreetselt ma praegu mõtlen, sest ega seda saagi konkretiseerida... Kui palju unistusi ühel inimesel korraga olla saab? Oleneb küll inimesest, aga ma ei mõtle unistuste all hetkel suuri maju ja palju autosid...ma mõtlen ikka neid samu unistusi, millest inimesed on sajandeid unustanud...sest mis saab olla väärtuslikum kui üks peaotäis õnne...Küsimus on vaid selles, mis see salapärane õnn on...igaühe jaoks midagi oma...Aga siiski pöördume klišeede poole... Ega klišeed ongi klišeedeks nimetatud ,sest nad töötavad...funksavad täisväärtuslikult.

Ilmselt mul polegi kindalt eesmärki anda edasi sõnum...Lihtsalt kommunikatsiooni vajadus sel hilisel öötunnil. Miks ma ei maga? Haha ma unistan, sest nii hea on olla... See on midagi seeriast ''Näpistage mind, siis saab teada kas ma olen veel elus.'' ... Ma ei tea miks... Miks ärkas mõnda aega maganud emotsioon...ikka päris emotsioon...liblikad kõhus, aga ilma igasuguse põhjuseta. Võiblla sellest, et mõningad asjad loksusid paika, võibolla sellest, et ma ei jaksa enam kevadet oodata...
Vaatasin oma 23.veebruari horoskoopi ja mul tuli meelde, et täpselt sama horoskoop oli tol õnnetul päeval, reedel, kui ma olin korraga kõige õnnetum ja õnnelikum inimene maamunal. Ise ei tea enam, kas peaks seda horoskoopi nüüd silmas pidama või mitte, aga oli alles wild reede...

We are made of others... tee mis tahad, aga nii see on...