Farewell Amsterdam and welcome back home!

Ei ole kuidagi ammu kirjutanud, lihtsal põhjusel tegelikult... Amsterdam ei vedanud bloggerit välja... ma ei tea miks, aga lehekülg lihtsalt keeldus lahti minemast.
Pikalt võin ainult rääkida lühidalt võin isegi kirjutada...
Esimene öö:
Jõudsime öösel Amsterdami. Ekslesime lennujaamas. Viskasime kotid taksosse, ise läksime jalutama linna peale... Eksisime ära ja jõudsime seitsme paiku (vist) koju.
Esimene päev:
Magasime neljani. Käisime poes ja tegime aiapeo koos filmide, vägijookide ja piibuga.
Teine päev:
Hommikul saime pannkooke, mida kõik mu silme ees ärahävitasid ja jooksid laiali (magama). Kättemaks oli rrrräääige... Panin teleka põhja ja hakkaksin nintendot mängima, mille eest mind visati ka majast välja. Läksin rattaga linna, seal pani mingi papi oma ratta minu ratta külge kinni, niiet ma veetsin suurema osa päevast linnas oodates seda sama papit töölt. Sain jäätise.
Kolmas päev:
Hängisime aias, käisime isegi linnas ja õhtul olime festivalil... noo siin kohal teen pausi, et mainida ...et see oli RAJU. Millalgi öösel jõudsime koju ja tegime külmiku tühjaks.
Reedel tundsime ennast niisama hästi ja valmistusime Andrese ärasaatmiseks, sest seda meest ei näe me enam pikka aega:( (oooooeh, no mis sa teed kui elu on selline)
Saatsime ta öösel ära ja täna keskpäeva paiku startisin ka mina... lõpp punkt Tallinn.
Siin ma olengi... Ma olen rahul oma lühikese, aga igati hea reisiga. Tuleb välja, et ka rahata reisimine on ilus:D eiei.. mitte ei tule välja vaid sai tõestatud... no vähemalt endale, et ka rahata võib reisida. Hääletamise tasemele ma pole veel päris jõudnud , aga lootus sureb viimasena ehk jõuan ka nii kaugele.
Ma armastan Amsterdami.. aga minna tuleb lõbu tipphetkel... Nii see kord läkski. Järgmise suveni mu lemmik värviliste inimeste linnake:D

2.37

Ainuke põhjus miks ma ei maga VEEL, on see, et ma ei viitsi vetsu minna... beat that.

everything under the stars is in your arms

Move on and break down,
If everyone goes away
I will stay.

Päeva kohta ei oska väga palju rääkida, aga hommik oli jälle veits ebameeldib kuigi see ei kõigutanud mu üleüldist head tuju.
Leidsin sinise kokkuka- vanemate töö juurest:D Spotisin piltide peal tegelikult. Tegin kõne onule, milles teatasin, et kui see kokkukas vähekegi hingab on ta minu oma... Selle peale oskas onu vaid naerda, aga lootust on.
Agaaaa muidu.. möllasime täna Andresega pargis... Oki-dokid kätte ja inimesi jälitama... Pole kunagi sellise asjaga tegelenud, aga ülimalt põnev oli ja noh... mina jäin piinlikult vahele, mis tegi kogu mängu veel naljakamaks:D
Ühesõnaga ma kõndisin ühel pool tiiki ja Andres oli teisel siis ma rääkisin oma jälitatavast väljamõeldud jutte (a.la kingsepp kes lasti töölt lahti, sest ta proovis naiste kingi ja venitas nad välja) p.s vanamees oli. Igatahes ma kõndisin tema taga, ette ei vaadanud ja astausin ta kannale- ma olen ju idioot ja mu esimene reaktsioon ei olnud mitte vabandus vm... vaid teade :'' kuule, ma vist astusin ta kannale.'' , noh endal on nüüd naljakas:D
Huvitav mida mõtles see mees kui ma järsku põõsaste taha jooksin:D
Igatahes... normana noh... Sarja kallale!!!

Dream away everyday..

Panin tähele, et mulle ikka meeldib unenägusid vaadata. Nende pärast olen hakanud rohekm ööd ootama. Ma näen iga öö seda ühte inimest. Ükskõik, mis kontekstis, ükskõik mis kehastuses, ta on alati seal.
Täna oli võrdlemisi halb päev. Midagi hullu ei ole juhtunud, aga ma ärkasin pahas tuju, sellest lihtsalt ei saanud midagi head tulla... Või noh ma olin ärritunud oma idiootidest naabrimuttide peale, kes kogunesid kõik esimese päiksega akna alla, et kaagutada ja see oli üpris nüristav tunne - ärgata hommikumuttide kiremise peale. Kui ma oleks tuvi ma oleks mingi valemiga neile pähes si**unud ja kui mul oleks sõber kajakas ma paluks tal sama teha. Täiesti retard, et kõik tulevad alati meie trepikoja ette, sest siin elab see põhiline mutt kes teab kõigist kõike. Ta teab kõike veel enne seda kui see süüdlase endanigi jõuab.
Vaatamata sellele, et ma siiski olen terve päeva unine olnud ma just teadvustasin endale selle, et see ongi üks Lasnamäe võludest.
Käisin vanaema juures ka, ei midagi erilist.
Õhtu sisutan sarja ja raamatuga- samas viimase kohta pole sugugi kindel, sest lugedes vajuvad silmad päris arvestatavalt kinni...
Nojah... naiss...
Homme võiks ikka parem päev olla, muidu ma olen viimase nii normaalse ajaga suhteliselt ärahellitatud, et ei tunnista masendust kui perspektiivi.

There's a time of indecision between the bedroom and the door
But there's a part of you that knows, you can't take it any more

Ei saanud üldse korralikku und, sest mind kummitas... kummitas see, et best of me polnud good enough. Mitte piisavalt hea on veel pehmelt öeldud, aga samas kas mul polnud mitte pohhui juba, tükkaega ju... Liikusin edasi ja mõtlesn veel, jumalaga see lõputu jama, sest sellest pidi ennast lahti rebima. Polnud minu lugu. Siiski... öösel kummitas ja see oli öö- seegi möödus.
Ma arvan, et kui ma jätkaks oma mõtet, ma ärrituks veidi ja siis oleks keegi kes oleks läbi lillede solvatud - ma ütleks et õigustatult, aga ma ei hakka... lihtsalt.. mõttetu noh. Igaühe silmis on oma tõde ja pole minu asi tõestada, et kellegi tõde on illusioon.
Ma ei kahetse midagi, aga ma ei igatse ka... sest kõik hea ja lõpp... tasakaalustavad ükteist nii kontrastselt, et ma kardan nagu polekski midagi iagtseda... aga vb ma olen ikka veel öisete mõjude all... natuke aega, seda oleks jälle vaja. Seekord natuke ongi natuke.
Õhtuni.

Ööd... ei viitsi räääkida. Hea on, mis siis ikka:D

Inside my heart is sleepin'

Istume Kehrwiederis ja Reelika jooksis nüüd ka läbimärjana sisse. Ilmataat keerab ikka ära, täiesti äärmuslikke mänge mängib meie, väikeste inimestega.
Täitsa hea olla...või noh, mis täitsa väga-väga-väga:D:D:D
Kunagi saab taxiiga koju höhöh vello...höhö:D
Lamp kodus lõpetan, kui on mida lõpetada:D

Igatahes... jõudsin u 15 min tagasi koju ja hetkel on kell täpselt 1.48 :D
Ema ootas akna peal, sest meie naabrid olevat veits pidu pannud ja purjuspeaga ringi töllerdanud.
Koogid teevad lapsed rõõmsaks... ja minu ema kaaaa..jejee
Nii hea päev ja õhtu ikka... ma nagu ei leiagi sõnu kõige kirjeldamiseks. Ma pole ülimalt erutuses just vastupidi, mul on mõnusalt rahulik olemine praegu ja kõik on kuidagi nii tasakaalus ja õige. Ei tahaks seda rikkuda, aga vähemalt on mida meenutada... isegi see pealtnäha rahulik ja kõrvaltvaataja jaoks mõttetu olesklemine on minu jaoks justkui pisike seik, mis tuleb igaljuhul suve kontekstist välja iseseisva ja täiesti sõltumatu päeva- või ajana.. ma ei tea.

take your FFFFFFork

Magasin jälle jumal teab kui kaua, aga päeva maha ei maganud..
Kaheks olin linnas ja kolmest saime Kristeniga kokku , jei, me ei suutnud meenutada seda viimast korda kui me üksteist nägime.
Rääkisime elust ja olust vahepeal liitus meiega liis ja siis ta lahkus, aga meie suundusime raamatupoode vallutama (hehe ma ikka ostsin ühe raamatu, ma olen nii rahul, sest see tundub igati hea). NOjah ... ja lõpetuseks istusime mendipargis nagu vanadel aegadel ja vatrasime jälle kõigest mis pähe tuli, kuni aeg oli laiali joosta.
Ma olen igati tänulik sellise kena päeva eest, sedaenam, et mu kodus on õhku... jahedat õhku.. jei:D
Ja üldse, ma naudin veel natukene... ma palju ei taha, aga veidi veel ja kannan veel paar mõtet peas ja...:)
Muuseas, ma eksin oma unenägudesse ära, sest ma tõesti ei tee enam vahet osadel asjadel, minu arvates oli kõik nagu jumala reaalne aga siis selgub, et midagi taolist pole küll juhtunud või noh... valemälestused tänu unenägudele-.-

suured lapsed

(muuseas, 2 inmest on peal)
Loodetavasti ei saa ma selle pildi eest jalaga näkku... panoraammisiganes I LIKEE!:D

Eile oli Liisi staap. Meid oli vähe, aga meil oli siiski hea:D Ma julgeks väite, et meil oli väga hea... Mis kõik eile aset ei leidnud->
ülikooli jutud
tuleviku plaanid
hulluksminevad naabrinaised
Staabi burksitrip
unetu ringiloivamine (minul)
rohkelt jointe
Liisa ärasaatmine
suupilli mängimine
tuvi laulu esiettekanne
poltergeist (haha for realz)
siili katsumine

p.s. järjekord segane
Igati suvine ja õige ja tore staap, ainult, et mõned tegelinskid olid puudu, kahjuks... suureks kahjuks, sest see oli hea:)
Me oleme küll suured, aga siiski lapsed:)))

on and on and off

Inside you're dying cause you can't belive.. and the blood in youre veins turnes thinner than water...

Ilus päev oli, viitsiks vaid kõik üles ka kirjutada... Saime Nassuga kokku, umbes aasta on viimasest kohtumisest möödas. JEEEI. Istusime ja lobisesime, siis mingil ajal lõpetas ta poiss töö ja viskas minugi koju:D
Ma olin neist kahest nii inspireeritud, et sain mingi valemiga ka Andrese kätte ( teatavsti on mul kõneaeg otsas, sellep. ongi igasugu valemeid vaja, hihi). Läksime koos välja ja lebosime kadriorus. Vahepeal kaklesime, aga seda kõige naljakamal viisil ja noh siis läksime elu otsima, mere äärde... midagi peale märja kleidi ma seal ei leidnud:D
Aga unenägude juurde. Täna ma kirjutasin matemaatika eksamit, mis oli pigem mingitest mõistatustest koostatud põrgu.
Sain Tikkerilt raamatukese (10 lehte oli kindlalt) ja kõik ül pidi nelja tunniga läbilahendama, aga selles raamatus olid kellegi poolt soditud valed vastused. Ma veel imestasin, et see eksamileht nii kapsas oli.
Igatahes neli tundi möödusid sama kiiresti nagu neli minutit ja Tikker tuli mu lehte võtma... Püüdsin seletada, et jõudsin ainult 3 mõistatust lahendada ( oli sõnades kirjas mingi x mõistatused ja siis vastusevariandid ). Mõelge ma jõudsin lahendada 3 mõistust ja neid oli vähemalt 10 lehte.
Igatahes Tikker sai küll vihaseks aga lasi mul edasi kirjutada ja siis ma ärkasin.

lie undercover

When I wanted to tell you
I made a mistake
I walked away

Nägin, kuidas kolm mees ennast oksa tõmbasid, 1 jäi ellu ja veel ühe kohta ei tea ma midagi.
Järgmine hetk. Kool. Tulistamine. Vaatan selja taha ja keda ma seal näen... Tulistaja oli... Ei ütle kes, aga mul jättis süda 3 lööki vahele ja see ei olnud mina.
Heh.. aga millegipärast ma ei imesta. Ju siis mu alateadvus paneb inimese just sellisesse rolli, eks ole ka sellel oma põhjus, miks just tulistaja, aga nii ehmunud silmadega.
Muidugi need olid mu unenäod... unenäod mis lähevad iga ööga järjest hullemaks. Nad on veel nii värvilised..hmm..
Mingid msni vestlused teevad mõnikord nii pahatahtlikuks, et ma tahan lihtsalt endast välja minna, sest muud nagu ei jäägi üle. Mul ei hakka isegi kahju, aga mind häirib, et puhtad ja mingis mõttes ikkagi head mõtted pööratakse lihtlabaseks mürgiks või lihtsalt väga väikestele inimestele omaseks saastaks.
Igatahes sellisest si*ast tulevad vastavad unenäod;)

Aga ega ma pead ei vaeva... nüüd tundub see juba veits nagu võõras mure vm. Choose life.
Mis puudutab tänast päeva siis... ma vihkan seda palavust... Mul on lausa naljakas, aga ma ei taha, et mul koguaeg nii palav oleks. Ma ei taha, et öösel ka nii palav oleks:(

mäumäumäu mäu määäuuuuuuu

Maaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa eeeeeeeeeeei tea. Ma ei taha sellest rääkida.:D:D

Tegelikult oli hea, ma häman natuke. A no ma olen broken. Päris otseses mõttes. Kael ja ülaselg on täiesti döö shit seisundis. Olin veits kaua päikese poole seljaga ja millegi pärast valutavad ka lihased. Hah noh mitte et ma ei teaks miks ... eks ikka Perverdide- ja vb natuke telgi pärast:D
Hästi palju toredat oli ja nagu me lelles juba arutasime , et mis iganes tunne seal koha peal ei oleks, järgmisel aastal oleme ikka tagasi ja sama elevil. Kui ma koju jõudsin ja pesus lõpuks ära käisin tundus elu nii seletamatult ilus ja see tähendab, et kahtlemata oli lelle vägagi ootamist väärt.Eks ma sain omamoodi targemaks ka. Lünkade ajal tulid pähe kõiksugu mõtted ja mulle meeldib , mulle tõesti meeldib see seisund, see fiiling ja absoluutne teadmine, et nii on parem, nii on kendam. Milleks siis enam väänelda?
Ilmaga vedas ka, mingis mõttes... koguag oli +100 kraadi:D
Ma olen muutunud, mitte kordinaalselt, aga...
ma olen muutunud.

Viva for my life

Ma olen seeeenekeeee!

Kui keegi küsiks mult mida ma kardan.. ma ei oskaks kohe vastata... aga tegelikult ma kardan tigusid ja äikest... kardan neid nagu tuld. Tigude suhtes on väiksed edusammud, aga imetillukesed.
Äikese kohta nii palju, et eile öösel lõi päris kaua välku ja ma ise ka imesasin, mis hirm mul sees oli... Ma ei julgenud minna kööki mahla tooma.. Võtsin ennast mitu tundi kokku (mul polnud und) lõpuks tõin õunamahla tuppa. Mõtlesin et loen, aga kuna mu lamp asub aknapoolses voodi ääres ja selle juhe ei ulatuks teisse otsa siis ma ei saanud lugeda ka, kuna silme ees ikkagi välgutas. Ei karda ju seda, et sisse lööb... täiesti x hirm. Istusin mõnda aega teki all, siis hakkas mu istekoht veits sauna meenutama ja lõpuks vajutasin nägu patja ja suure vaevaga suutsin magama ka jääda.
Ei viitsi oma päevast rääkida, aga see oli tore ja armas ja kuidagi...pikk.
1 päev lelleni... ette ei muretse, aga ma loodan, et midagi valesti ei lähe ja pealegi ma lausa igatsen Hendrikut näha:D

Oh aegu kauneid, niii kauneid..:(

The impossible.. improbable

Nii nunnu päev oli.
Ilgelt nunnu... hommikul sõitsime rattaga, aga randa me ei jõudnuki see-eest saime lauluväljakul magada.
Päeva teine pool möödus Kehrwiederis ja öö algus sisustus filmi ja jalutuskäiguga, natuke nukra käiguga, aga hei... ''seegi möödub''. Nüüd olen jõudnud siia ja... höhö üks päev korraga, suvi on ja võtame sellest viimast ja kui tuleb sügis siis jätavad puudki lehtedega hüvasti, aga puud jäävad ikkagi puudeks ja lehed lehtedeks- hiljem küll kuivanud pudiks, aga selle ma välistan kohe, või noh ilmselt see pudi ei puutu asjasse, mõte pidi lugema, aga nüüd kui mõte läks rändama..go figure mida ma tegelikult mõtlesin sellega.
Kui öö on taas oma troonile istunud, läks jälle meetult palavaks... HOOOT, how come...
Liis on tagasi, kuidagi soojaks läks kõhus:D:D
Elu on ilus, elu on lill, väga värviline, aga lill... ILUS.
Aaa mul tulid meelde mu unenäod... mõnikord ma tahaks elada neis, mõnikord ma ei tee reaalsusel ja unenäol vahet ( teate küll, kui arvad, et midagi toimus, aga tegelikult oli see vaid uni), vahel ma ärkan kõige huvitavamal kohal ja mõnikord mulle tundub, et unenägu on midagi enamat kui aju mäng...hm sweet.. On ka halbu unenägusid, aga need tulevad unemati halvast tujust.. kuluvad ka ära:D

HOOOOOOOOOOOOOT

Päikeseloojangud on nagu hingepalsamid, aga peale seda kui päike on tudule läinud algab põrgu... vähemalt minu kodus. Nii palavaks läheb. Palju hullem kui päeval, olgugi, et päeval pole mind üldjuhul kodus, aga täna ma siiski veetsin suure osa päevast nelja seina vahel- kohustused (koristamine ja blaaa, lahutamatu osa elust). Kui KOHUSTUSED said täidetud ja ma sain teleka küljestki lahti läksin- kuhu? õige.. Kehrwiederisse. Hängisin seal ja döööööööäüüõöü...
Homme hommikul lähen rattaga sõitma, siis lähme Andresega PÄEVITAMA ja jälle- kuhu? õige.. Kehrwiederisse...

Toomas Linnupoeg says:
elu on lill

Nooo Toomas Linnupoeg eksib harva ja see pole küll mingi eksimus.
Ainult et see seljavalu mis täna päeval mu olemise praktiliselt võimatuks muutis oli ilmselt mõne koleda lille ilmutus vm.
Aga õnneks on olemas Kerstin, kes leevendas mu valu massaažiga... vastutasuks sai sama:D:D
Is naisss, soooooo naisss..
Selg annab ikka veel natuke tunda, aga natukene ei lähe arvesse... döööööö:P

Kuulan mõningaid laule ja tekivad seosed, uuuuf nagu eelmisest elust... mis polnud ju iseenesest halb, pigem kasulik, aga ma ei igatse seda...

Mis puudutab oleviku, siis kõik on hästi. Tagasihodlikult öeldud, aga samas see ju ütlebki kõik. Kõik on rahulikult hästi ja ma ei tunne nagu ma oleks millestki ilma jäänud.
Pühapäeval läheb Egert malevasse ja sellest on natuke kurb, aga 2 nädalat...no võrdlemisi lühike aeg.
Ma pean isegi ära otsustama, millal ma tulpide ja juustu maale suundun...
Ma ei tea äkki ma olen igav... aga mul pole midagi rääkida... mul on niiii sügavalt hea olla, et mul on paljudest asjadest lihtsalt ükskõik ja ülejäänutest asjadest eelistan jutustada muiatas ja iseendale.
Täna on niii ja tunne on hea:)