Mul polnud midagi kirjutada... ikka veel pole tegelikult. Ei toimu midagi ekstraordinaarset, et sellest kirjutada tahaks. Pole ka midagi halba. Kohati ma mõtlen, et mul on apaatia, sest rääkimata tujudest, mis on stabiilselt sama normaalsed (vahepealsed), ma ei tunne ka külma, ma ei tunne midagi. Mis on iseenesest isegi positiivne. Samas ma ei tea selline hästi low tunne on. Nii vaikne, nii teadmatuses kinni, sest tõesti ei oska tulevikku näha, isegi mitte viieminuti kaugust tulevikku. Teiselt poolt ma näen huvitavaid unenägusid- eile käisin öösel ennustaja juures ja täna korjasin terve kotitäie münte. Need tükeldatud mälestused unenägudest tulevad tavaliselt keset päeva meelde ja ülejäänud päev kulub teiste tükikeste meenutamisele, ega ei meenu küll eriti midagi. 

Ma seostaks ennast ühe toreda!!! puuviljaga - lihtsalt kasvan, olen, olesklen, täiesti adekvaatsetes tujudes ja olekutes. Vaikus enne tormi jälle?

Homme on Pirgu (loe: Põrgu) tripp , millel isenesest poleks ju mitte midagi viga , aga mind teeb lausa pingeliseks mõte oma klassijuhatajast. Pealegi me oleme seal terve päeva 8-16 vm, noooo see lihtsalt peab olema meeldiv, sest koolis oleks neljapäev üks normaalsemaid päevi.

Aga jah elu on... elu. Kord nii kord naa ja praegu on ta in between ja ma ei saa öelda, et see halb oleks, samas on ka mida igatseda ja tahta, go figure it.