sest sirku ei tahtnud täna scooby doo'd vaadata

Ei ma meeletult kahetsen, et ma ei suutnud oma jõuvarud kell pool seitse kokku ajada ja püsti tõusta, et oma mõtted siia kirjutada... Mul olid vahetult enne magamajäämist megahead mõtted, aga istumine külmas toas norsete keskel polnud just kõige ahvatlevam... Karussell oli vahvam ja energiasäästlikum.. Tegelikult silmad vajusid ühel hetkel kinni ja vaatamata sellele, et ma veel tükkaega ei maganud, ei saanud ka silmi lahti.

Ma mäletan oma mõtete abstraktset sisu, aga tol hetkel tundus ka sõnastus äärmiselt kohane... Ei välista, et ma kujutan ette , et need mõtted üldse midagi väärt olid, aga oleks viitsimist olnud, poleks mitte midagi kahetseda. 

Sellegi poolest on mõtted kõigest mõtted ja olgu nad siis mattunud sinna Aabu teise korruse diivani padja sisse.

See oli sürr öö. See oli ilus öö. Meie.

 FUCK IT

EI

Tere, ma pole jälle mingi aeg kirjutanud midagi ja kui olengi siis ei hooma see isegi murdosa sellest, mis päevad ja nädalad ette viskavad. Ma pole kirjutanud , aga seda mitte seetõttu, et mul pole Sulle midagi öelda.. Sulle blogi ja Sulle kes sa võiksid seda lugeda. Mul on öelda sulle palju ja rohkemgi veel, aga ma kas pole suutnud ennast motiveerida või suutnud nii kaugele asjade üle mõtelda, et neid ka kirja panna, veel enam avalikustada. Ei tee seda ka täna, sest ei oska.. Ei näe otsest vajadust, kui just mitte endale tulevikuks, aga sellegi poolest pole see tuleviku meelelahutuslik ülelugemine piisav põhjus. 

See eest pole ma kade jagamaks oma õhtuseid seiklusi, kui neid sellisteks nimetada saab... Käisime teatris ja tükkiks oli ''Hedda Gabler'' - ma ütleks, et hea, tõsiselt hea , ma soovitaks seda kõõõigile, kes vähegi nautida ja hiljem ka mõtelda tahavad. Mõtlemise pool on mul veidi lahtine veel, sest seda jõuab veel küllaga..

Pikemalt ei peatuks sellel, aga teatrile järgnes spontaane Protesti külastuskäik (ma läksin lihtsalt Sirku miimika õnge) igatahes mängisime Jengat ja ohooo ei võimatuid asju pole olemas, eriti veel kui tegu on klotsidega.. kõike saab..

''Ma olen osa jõust, kes kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head.'' - säh- ma võtan ennast kokku...

Homme läheb koolipäev kassi saba alla, aga päev muidu ei lähe küll.. Ma teen samme tulevase töökoha poole...

Wish me luck lennujaama administratiiv maja leidmiseks, koolituseks ja testi tegemiseks... PAKAA

Ma peaksin end kokkuvõtma ja midagi asjalikku kirjutama. Kõnetama nii blogi kui ennast. Ma ei jutustaks üle kõike ja ei räägiks kõike, aga stiil ''halloo, mul on sitt päev'' ei ütle midagi, ei mulle ega kellelegi teisele. Jah mul on sitt päev ja üleeile oli ka sitt ja päev enne üleeilset, nädal tagasi oli ka sitt ja kõik see kasvaks selleks, et ma olen haige. Mul on alati nii. Tasub minna korraks liimist lahti, kui haigus on kohe küljes.

Miks on sitt? Aga äkki sellest, et inimestel pole tiibu? Äkki ei tasu neid tiibu sunniviisiliselt selja taha ettekujutada? Mis ma öelda tahan on see, et kui väga ma ei üritaks seda eirata, aga tõsi on, et ootused, lootused ja enda emotsioonid ja tunded olid seekord isekamad ja domineerivamad... kes sellest võitis? Kas keegi sa nüüd selle võrra rikkamakas? Sitt lugu, aga ei. Rääkimine pole siiski alati lahendus, sest kui sellega liiale minna võib rääkida end tühjaks.

Ma tegelikult ei oskagi lihtsalt olla.. ma tegelikult tahaks paluda abi, aga samas elu veereb hernenena on ju... Ma vihkan väljendit umbes ''jaja kõik saab korda'' ma avastasin alles hiljuti ,et ma seda vihkan... aga ma eelistan mõtleda, et seegi möödub. See möödub.

Mul ei õnnestunud ennast kokku võtta...

Vihkan tänast sitast päeva. 

Fin.

Ma ei oska kommenteerida kuidagi seda rahu.

Ma ei saa aru kas see on rahu enne või juba pärast tormi, või äkki see ongi torm? 

Tapsin täna Vombati-nimelise kärbse koolis.

Kas see oli ikka hea päev? 

Halb ta igatahes polnud.

Palju õnne KN...

Tegelt oli sitt KN. Lend küll rääkis nii ilusti ja paljuütlevalt et seda KN korraldab dajoova inimesi ja kõik on tip-top , aga sitt juhtub ja ükski nendest toredatest inimestest polnud tegelikult motiveeritud ja sitt juhtub ning KN'i mina ei tundnud , kuigi oleksin tahtnud. Kui eelmisel aastal ma põdesin et teatriõhtul oli vähe rahvast siis tagantjärele ma ütlen et rahvast oli ikka küll... sest täna viimasel üritusel oli ainult 4 täiskasvanut, 2 lapsevanemat , 2 huvijuhti, Theo, helimehed ja 2 rida tittesid ja see pole tore. Ma ei taha palju kiruda sel teemal, aga saaks ma vaid kuidagi kirjeldada oma sügavat pettumust, sest kui ma olin valmis vaatama alt ülesse nende korraldajate peale siis nüüd ma kakaks neile pähe.

Muidu on kõik endiselt... kord on elu tihe, kord jälle täis mittemidagiütlevaid tühikuid.

Pole midagi õppinud ja ausalt öeldes ei huvita täna...
Aga Liisi eeskujul soovin kõigile turvalist liikumist sest teed on libedad. Püüdke olla tublid ja püüdke olla tugevad, sest kevad on tulekul ja siis on juba uued tuuled.