Ma peaksin end kokkuvõtma ja midagi asjalikku kirjutama. Kõnetama nii blogi kui ennast. Ma ei jutustaks üle kõike ja ei räägiks kõike, aga stiil ''halloo, mul on sitt päev'' ei ütle midagi, ei mulle ega kellelegi teisele. Jah mul on sitt päev ja üleeile oli ka sitt ja päev enne üleeilset, nädal tagasi oli ka sitt ja kõik see kasvaks selleks, et ma olen haige. Mul on alati nii. Tasub minna korraks liimist lahti, kui haigus on kohe küljes.

Miks on sitt? Aga äkki sellest, et inimestel pole tiibu? Äkki ei tasu neid tiibu sunniviisiliselt selja taha ettekujutada? Mis ma öelda tahan on see, et kui väga ma ei üritaks seda eirata, aga tõsi on, et ootused, lootused ja enda emotsioonid ja tunded olid seekord isekamad ja domineerivamad... kes sellest võitis? Kas keegi sa nüüd selle võrra rikkamakas? Sitt lugu, aga ei. Rääkimine pole siiski alati lahendus, sest kui sellega liiale minna võib rääkida end tühjaks.

Ma tegelikult ei oskagi lihtsalt olla.. ma tegelikult tahaks paluda abi, aga samas elu veereb hernenena on ju... Ma vihkan väljendit umbes ''jaja kõik saab korda'' ma avastasin alles hiljuti ,et ma seda vihkan... aga ma eelistan mõtleda, et seegi möödub. See möödub.

Mul ei õnnestunud ennast kokku võtta...