Tundub, et mu elu kulgeb poole aasta kaupa...

.. iga poole aasta tagant toimub mingi muudatus. Keegi tuleb, keegi teeb sammu tagasi, mina hakkan liigutama, leian ja kaotan. Pool aastat.
Koolis oli imelik olla, ausalt nii võõras, nii kauge, nagu polekski päris.
Peale kooli käisin Sirku juures, solknesin seal ja hävitasin paar küpsist.Vaatasin kuidas KIKU balliks sätib. Mina jätan see kord vahele... on jah viimane ball, aga mitte minu tass teed. Ei taha, lihtsalt ei taha.
Homme hommikul lennukasse ja peaks täna varem magama minema.

war bird

Õppisin lendama lennujaamas. Maandusin peaga vastu lauda. Nüüd olen unicorn. Neljapäeval kooli. 

Fkin igatsen.

fold

Täiesti lõpp, mis päev. Pole juba ammu nii naernud nagu täna. Mingi pisik oli sisse läinud ja vahepeal oli nii naljakas, et polnud kedagi kes tööd teeks, sest mõlemad Gertuga olime lihtsalt krampides all over the place.

Päevad muutuvad aina lühemateks... ma pean silmas , seda et nad ei veni tööl, aga väsimus pole ka lapsik, samas ei saa öelda et see ebameeldiv oleks. Homme lennukasse, sest algus muutus ilmselt keerulisemaks kui algselt plaaniti ja seetõttu on hetkel veits tihedam graafik kui ta olema peaks. Selline keskkonna vahetus ei mõju sugugi halvasti, teiselt poolt mingil määral ma tahan kooli ka, aga sellel nädalal on nagu ta on ja ma ei hakka selle vastu punniatama, kuigi võiksin ja keegi ei pahandaks.

Have a nice flight.

drops drops drops

Väsinud, aga seda normaalsuse piirides. Normaalne, elu ei seisa paigal.. sa kas võtad või jätad.

my lov

Hea tööpäev. Kuigi pood pole veel avatud tuleb seal dajoova asju teha, aga see kõik on selline mõnus tuhin. Enne seda kui koju astuma hakkasin ei saanudki aru, kui väsinud ma olen. Aeg küll ei lennanud täna, aga polnud niisama passimise hetki ka eriti, vah-vah. Üliilus ruum on, sitaks stiilne, hubane. Huvitav oli lennujaama tulla.

Telekas minu toas seisab endiselt maas, sest pole selle riiuli parandamiseni kuidagi jõudnud ja aus olla, ei põe kah. Mulle teeb rohkem muret see kella keeramine. Kust ma tean, kas mu telefon keerab ennast ise või mitte ja ma h*i jaksan kolmeni üleval passida, et näha, mis mobiiliga saama hakkab. Ma pean homme üheksaks lennujaamas olema... kuskil küll miski põlema ei lähe, kui ma hilinema peaksin, aga meeldiv see vast poleks.

Saatsin poikadele ka sõnumi, sest pole täna esimene kord kui ma üle lasen, aga ma hoian neile pöialt ja ...

Kuidagi kurb, aga samas üsna rahul, siiski kurb, ilmselt on ka põhjust olla...

h e l l - o

Selle kotiga tööle!!!

Eile magasin ülihalvasti ja päev oli pikk ja tüütu. 

Õhtul enne magama minekut kukkus telekas lampi riiulilt alla.. st. riiul läks lampi katki, aga kui see telekas minuni veeres oli esimene mõte, et see tahtis mu ära tappa. Veeres täpselt sinna kus mul muidu telefon voodi kõrval on, see kord õnneks polnud seal midagi peale äratuskella ja see sai surma. Ehmatav äratuskell oli niiet ma ei nuta.

Täna magasin hästi ja päeval vaatasin sarju. Vahepeal käisin ka arsti juures- sain oma tervisetõendi kätte ja nagu selgus olen vägagi terve seega kõik pole veel kaotatud.

Homme lennujaama ja ülehomme ka ja hõhõ, kuidagi kiiresti läks see nädal, aga ei ütleks, et asjatult, kuigi mina ei taotlenud vaheaega.

Mingil määral on mul õnnestunud ignoreerida seda, mida ei saa liigendada meeldivate emotsioonide alla ja see on üsna great success, sest parem on ju kui saad kerges harmoonias iseendaga hängida.Sellegi poolest ma natukene igatsen inimesi, nagu siis kui ma haige olin, tahaks natukene suhelda ja tahaks rohkesti vaadata neid. Esmaspäeval avaneb koolis pooletunnine võimalus kõigi vajaduste rahuldamiseks;) Ei, eks homme ja ülehomme ka mingil määral head päevad, ilmselt saab suhelda nii, et vähe pole, aga mitte päris nendega keda ma igatseda võiksin vaatamata sellele, et ka homne- ülehomne suhtlemine tõotab meeldiv olema.

nägu

Ma ei ütle, et kõik on muretu ja kõik on lillepidu, aga mingi hetk tuleb leppimine, et mitte kõik ei sõltu alati minust ja mitte alati ei ole võimalik anda oma parim maksimum. Sellegi poolest ei seisa elu ühel kohal ja sellegi poolest ei ole midagi, mida me ületada ei suudaks, ühel või teisel viisil ikka saab, kõike saab. 

Mu tänane päev oli sisustatud koolitustega ja see oli meeldiv, sest see oli tõsine vaheldus... teised inimesed, mingil määral uued kohad ja hoopis teine jutt. Homsest hakkan tööle:)

P.S Kuna koolitusel kõik istusid samal ajal kohvi ja vett vaheldumisi rüübates, olen ma nüüd kohvi laksu all või on see juba kohvipohmell, aga kohv on kurjast, ta siiski on.

intense

lov ths one

We can pray for sunny weather, but that won't stop the rain

Peaks magama juba, aga ma olen muusikas kinni.. Sellises -veidi nostalgilises, mõnes olukorras oleks see isegi masendav muusika , aga hetkel mitte. See on piisavalt tempokas, aga mitte liiast. Ühesõnaga ma kuulan kõike, mis ette satub ja hetkel ma täitsa naudin seda pudru, mis ühest klapist tuleb.

Miks ma siiski ennast ühel hetkel blogis avastasin on see, et ma kahetsen. Jep, kahesen big time, et pole kirjutanud vahepeal. Vb ei kirjuta ka edaspidigi tihedalt, aga see on see hetk, kus ma kahetsen ja eks see tuleb siis kunagi veel. 

Miks ma kahetsen? Lihtne. Sitaks asju on juhtunud nii sees kui väljaspool mind ja need pole sugugi pisikesed asjad olnud, vaid vägagi märkimisväärsed. Isegi kui ma oleksin märkinud need ainult endale mõistetavas keeles, oleks seda hiljem olnud hea lugeda, nagu ma nii mõnigi kord loen. 

Mõni mõistukõnes kirjutatud vigadest kubisev postitus ei tuletagi kunagi meelde, mis siis tegelikult toimus, aga mõnega tuleb terve elu üles. 

Avastasin et mul on 855 sissekannet muidu. Igati hea, et Randrüüt kunagi blogist juttu tegi- muuseas tänase õhtu ma pühendaksin talle... Ma pole juba tükkaega ühiseid seiku nii üksikasjalikult meenutanud nagu täna. Viimane, mis sekund tagasi peas kerkis oli- kunstikooli park, kaitsmised, igav hommik, suits, alaealised meie ja mööda kõndiv õpetaja... mmmmm kallis aeg, väärtusetu aeg. 

Mitte, et minevik ei tundu alati hea, vaid kõik on tõesti nii kaugele läinud ja meie nii palju vanemaks muutunud, et mõistagi on meil hoopis teised mured, vaated, kohustused ja vb isegi et unistused, soovid ja ihad. Muutunud on meid ümbritsev keskkond. (ei räägi minust ja Randrüüdist vaid üldiselt). Sealt pargist on möödas peaaegu 3 aastat (mõned kuud puudu) ja kuidas ma seda täpselt mäletada oskan on see, et ma näpin Kunstikooli sõrmust, see on ajatelje keskne osa meenutamistel. Tuleb välja, et 3 aastat on pikem aeg, kui see paberil tundub.

Hiljuti oli ühes tuttavas blogis postitus teemal, et inimesed ei muutu ja ma sekundeerin. Täielikult. Muutub see suhkruvatt pulga ümber, arvestusega, et pulk ongi inimese üdi, aga kurb on siiski see, et sellel muutuval osal on paratamatult suur kaal. Jäägu paratamatused, paratamatusteks, miski lihtsalt peab alati muutuma ja nüüd ma ei tea kas ma ütlen seda praegu pigem endale või enda seest või hoopis enda kohta.

Mu algne eesmärk polnud unise wannabe diibi peksmine vaid lihtsalt ütlemine , et ma veits justkui kahetsen, et olen laisk ja oskamatu olnud.

Ja veel üks asi... too öö kui Henri sünnipäev oli ja kui ma embassy juures ära keerasin... tunnen, et ma olin kerge ass ikka veel. Mul oli mental breakdown- sellest said kõik aru ja andestasid ma loodan..ja ma saan aru, et te vb isegi meenuta seda enam, aga ma mäletan ja ma pean sõna sekka ütlema.

Mul oli esimest korda elus selline tunne, et ma ei taha olla ja see tunne oli kestnud pikka aega. Mul olid ka põhjused selleks. Ma olin kindel et ma handlin ise ja mõnes teises olukorras vb olekski, aga too kord ei vedanud välja ja pinge oli minust suuremaks kasvanud. Lihtsalt seletamaks tagantjärgi- mul oli tunne, et ma ei taha olla ja eksistentsil polnud mingit mõtet. Ma oleks tahtnud kududa enda ümber sooja palli ja minna kuskile elu ja surma vahele või maa ja taeva vahele- kuskile ja millegi vahele. Ütlemine ''ma ei taha olla'' ei ole sama '' mis ma ei taha elada'', taganatjärgi ma tean kindlalt öelda , et see tähendas vaid seda, et tavaliselt palju enam ma oleks tahtnud minna kohta, kus elamine oleks olnud tunnetevaba. Lihtsalt ei tahtnud enam tunda, aga neid tundeid oli palju ja muudkui tuli juurde ja võttis nõrgaks. Vb ma ei peakski seda meenutama, aga see on kuklas istunud, mitte iga hetk või päev, aga piisab sellest, et ma mäletan seda. Ma ei taha vabandada sellespärast, et ma ütlesin ja tundsin asju, aga selle eest, et need nii toorelt välja tulid, nii endalegi ehmatavalt toorelt.. valel ajal ja vales kohas, aga tulid. Vabandust.

Homme kooli!

Hea päev oli, öösel oli hea uni, imeliku lõpuga, aga head ja värvilised unenäod. Ma isegi et kardan kooli minna.. kõik tundub võõras, kõik. Seega homme hommikul saab liblikaid kõhus nautida. Igatsen armsaid inimesi, nii väga, et ei jaksakski enam kodus olla:) Siit ma tulen lillekesed:D Ma kardan, et te ei saa must naljalt lahti, sest ma tegelikult ei saa teist.

Laiali on kõik mida ma tunda saan ..

... ja lihtsalt on laiali. Istun kodus, midagi eriti vaadata ei saa, sest ma ei kuule suht muhvigi, peale selle hääle mu peas. Rääkida otseselt millestki kellegagi ei saa, sest on 2 võimalust, kas pole kaaslast kellega või on kaaslane aga pole sittagi rääkida kuna kõik mõtted tõmbuvad kokku käkiks või siis on nii laiali erinevates toa nurkades, et üheks tervikuks on neid üpriski võimatu saada. Tunded mul ikkagi on ja need on täpselt sellised, et ma olen kuskile pärapõrgusse lahkukasvamas minu tavapärasest keskkonnast. Ma ei tea midagi muud peale vingumise, sest ma fkin ei saagi mõtteid kokku millekski muuks, kõik minu mõtete tekitajad on seal koolis ja tänavate peal, kus mind paraku hetkel olla saagi, aga ka vinguda enam ei jaksa, sest iga sõnaga muutub kõik mind hetkel ümbritsev tähtsusetuks, kaasaarvatud mina ise- ja see on ka praegu vingumine, aga teistpidi mingi olukorra faktiline konstateerimine. Msn ei ole inspireeriv, see mida ma sealt loen ei ole samuti oma  tihtipeale inspireeriv, ei saa tööd ei aju ega miski muu. Ma aiman , et koolis pole halligi muutunud ja inimesed on kõik samad ja kellelgi pole jalgu ega käsi juurde kasvanud, aga öõüööõö , ma ei hooli, ma olen küll mingis mõttes kindluses vahtinud, samas ma igatsen nii meeletult, ma igatsen lihtsalt silmi ja seda õhu liikumist, mis on tingitud teiste rääkimisest, olgugi et ma hetkel isegi kuuleks paljusid asju , sellegi poolest, ma tahan näha inimesi, oma inimesi, isegi kui nad on uniste, väsinud või kurjade nägidega. Ma tahaks olla terve. Ma kardan, et pikemas perspektiivis ma ei oska enam kodus olemist nautida, isegi kui miski enam ei valutaks, sest pähe tulevad valed mõtted ja ma isegi tean, et need võiva olla mu parakad, aga ma ei saa midagi parata, väsinud ei millestki, sisutühjusest ja olesklemisest, kuigi seda polegi palju olnud. Ma ei tea kuidas seda kõike nimetada... See on nagu too käsnakalle kook, sitaks ilus pealt , nagu see ,et ma ei ole nüüd 4 päeva koolis olnud - ülihea, lapse unistus.. Aga see kook maitses ikka suht halvasti , seest oli see rõve , nii rõve, et isegi tee pealerüüpanime ei aidanud. 

:(

Huvitav nädalavahetus... kahtlane, kohati suisa ebameeldiv ja halb, aga kohati üllatav ja ... . Igatahes on mul tunne, et mõtlemist on palju, head ja mitte nii head ja olen ka otsad lahti teinud , aga ma võtan asjad väga järk järgult ette. Samuti on tunne, et ma hakkan haigeks jääma ja seda ei tunne mitte mingist palavikust, köhast või nohust- pole neid, aga ma ei saa neelata hambaid kokku pigistamata- mandlid valutavad. Peale mandlite valutab ka kael, ribid ja kõhulihased, peopesad ja tundmatusest tulnud sinikad, aga see on ilmselgelt nädalavetuse töö. 

Ma kirjutaks kindlasti pikemalt , sest ma viitsin, aga jutt ei voola ja kas ongi vaja... ma ei tea, kõik ei ole korras ja hästi , aga kõik pole ka korrast ära ja halvasti. Ma ei keskendu hetkel nii väga halvale, kui sellele milleni mõtted ise rändavad, aga küll järg ka vajalikuni jõuab. Unistada on ka hea... väga hea, eriti igavate koolitundide ajal.

fuck it

 

Mõistagi, et elu paigal ei seisa... olen ka mina veidi liikunud sellega ja kuigi mu üldine sisu on sama, on ka muutusi...

Ma kardan homset päeva.

MERDE!

Irony, irony,
this hate and love,
hate and love...
What it does to me?

What it's done to me?







Kõike juhtub.
Hea, et vähemalt päike väljas.