kaua veel?

Magasin tööle sisse ''jeeee'' - check
Eile olin koomajoomas - check
Olen kaine - ''check''
Olen ülehinnanud oma joomisvõimeid, mida mul pole - check
Eluisu kaotatud - no tšut-tšut check
Külm, olematu vereringe pärast - check
1 suits alles - check, mitte kauaks
Mul on pohhui - check

check check check
persse

Parim oli see, et jõudsin tööle mõtlesin, et pagana pihta mul pole rahhi ja mul on huuuuuuge pohmell, ma tahan vett. Hakkasin juba tee peal skeemima, mida ma teha saaksin ja jõudsin kohale, tegin kapi uksed lahti ja siin on lihtsalt dajooooova vett ja jääteed ja täpselt sellist pohmavett, millest üldjuhul võiks ainult unistada, sest et Värska tõi igast sampleid oma toodetest. See oli küll veits positiivne.

ma jään

''Tegin endale maski.
Maski, mis peidab mu valu.
Valu ,mis närib mu südant.
Südant, millest keegi ei tea.''

See on elu, kui kõik on nahhuis, aga isegi selle kõrvalt, et maa ja taevas põlevad on võimalus tunda oma faking elu, et see on fkin kõige õigem ja parem elu, mida elada saab, isegi kui kohati on see täiesti arvestatavalt persses, kuid samas ... 

Ma tunnen seda lõhna ikka veel oma jope ja särgi ja käte peal ja ma olen õnnelik, sest ma jään.

mõni üllatus veel?

Tänaseks on kirjand juba seljataha jäänud ja mis eksamitesse puutub siis ülehomme on ühiskonna eksam. Eile sai kursusehinne luckitud neljale ja tundub, et kool sujub küll vaikselt. Mis muusse puutub siis siinkohal ma vast ei kommenteeriks. Mõtteid on palju ja normaalses olukorras inimene ka tunneb midagi lähtudes mõtetest, mis mul on ,aga ma ei tunne- seega ei oska kuidagi käituda. Ei tahakski kuidagi, tahaks õigesti, aga ju siis on lood just sellised nagu nad on- pooleldi sitased, pooleldi purjus, osaliselt okeis ja parim on see, et käib paljude tuim nahhui saatmine...kas siis mõttes või sõnas, aga mõni paneb ikka muigama päris kurjalt küll.

Tööle jõudsin ka ainukesel korral sel nädalal ja hooti käivad kõhuvalud, mis pole just meeldivaim asi päeva juures, aga parim on see, et tegelikult mul pole üldse viitsimist olla siin kümneni. Tööl pole endiselt midagi viga, lihtsalt selle asemel ma hängiks praegu kooli ja kodu vahepeal... leboks mõlemas, aga ma pole väsinud seega persse see lebomine.

Mul pohhui üleeile ja eile olid võrdlemisi head päevad- eile küll mitte üdini, aga siiitaks hea oli lihtsalt istuda ja suitsetada ja juua kohvi alguses kooli trepil Allperele ühiskonda suuliselt vastates ja seejärel Liisi maja ees. Soe on ka ja..õõõõ..blaaa...

Mu käed on külmad, kas süda ka siis?

no pulse, i have no eyes, i can not see

Miski ei muutu päeva pealt, ometi muutub midagi iga päev... Mingi kerge nostalgia on, aga sellel pole otsest põhjust. Äkki väsimus? Aga miks mul pole und siis? Vb. on asi Lõpuraamatus? Äkki ma tunnen, et see on viimane asi, mida ma üldse sellel etapil teen. Täna ma elasin selles raamatus. Igas inimeses, keda ma armastan keda mäletan ja keda ma ei tunne vaatamata sellele, et oleme 10 aastat pidanud samu pinke nühkima. Enne tänast ma ei tundnud küll, kui õgiv selle tegemine olla võib. Sisuliselt olin ma tööl suhteliselt kasutu, sest ma vahtisin arvutis - trükkisin ja printisin seejärel suitsetasin ja uuesti läksin samade tegevuste juurde tagasi. Muhe.

Sellegi poolest ei oska ma ennast kuidagi kokku võtta, mitte selles mõttes, et ma ei tule asjadega toime, vaid ma ei tea kus täpselt ma nüüd seisan... Vb esimest korda elus ei ole ma ei täiuslikus eluarmastuses, masenduses, heas ega halvas... Töllerdan ringi ja sõltun hetkest. Esimest korda elus on väide ''üks päev korraga'' õige ja ainus ja kes teab on see hea või halb... kas saabki üldse olla kumbki neist?

Head ööd Kallis- kellele iganes ma seda ka ei ütleks:)

silmad valutavad

Kõik need viimased nädalad on nagu rusikas silmaauku olnud. Pillikeeled on päris pingul.

Vabandust kui ma just kõige ilusamini käitunud pole, armastan Teid ikkagi:)

km

Ma oleks tahtnud oma nägu näha nii mõneski olukorras. Ega ma muidu võtsin täna aega maha ja tegin kerge poetuuri ja olin täiesti oma elemendis ja homme on taaskord töö, töö, töö.

Mul pole mingeid asjalikke mõtteid, aga ma tunnen, et jälle hakkab muutus tulema ja kool mõjus neljapäeval veel eriti hästi, kohe tõsiselt igatsesin.. ma tegelikult ei julge neile kurbadele südmustele veel mõtelda a.la lõpukell jnejne... ühtpidi me jääme ju suhtlema , aga tundes ennast ma tean et ma jään aegajalt igatsema ka neid kellega miski siduma ei jää... minevik on ju minevik ja see käib kaasas... ma tahan öelda, et ma mõtlesin täna nii mõnelegi inimesele kellega pole juba ammu ammu suhelnud ja ilmselt ei suhtlegi, kuid kerge kurbus ja igatsus käis läbi. Loodetavasti oli see ainult täna nii :D 

tiks, tiks, tiks, tiks, tiks, tiks, tiks, tiks,tiks, tiks, tiks, tiks, tiks

Aga vaata, kui kui valu muutub väga tugevaks siis ühel hetkel sa ei tunne enam seda ja jääbki ainult teadmine.

Ma tean, et inimesed oskavad lennata. Ma oskan.

Samm- sammult möödus eelmine nädal ja samm- sammult ma väsisin. Täna ma lebosin oma elu maha ja kohati ma vihkan oma mõtteid ja kohati ma tahaks rebida südamegi rinnust välja, sest eilne koolipäev andis hoogu igatsusele, sellisele mahlakalt raskele, aga mul pole mitte ainsatki sõna oma õigustuseks varutud. 

Homme tööle. 

Ma tahaks olla parem. 

Ma tahaks teha vähem vigu.