Miski ei muutu päeva pealt, ometi muutub midagi iga päev... Mingi kerge nostalgia on, aga sellel pole otsest põhjust. Äkki väsimus? Aga miks mul pole und siis? Vb. on asi Lõpuraamatus? Äkki ma tunnen, et see on viimane asi, mida ma üldse sellel etapil teen. Täna ma elasin selles raamatus. Igas inimeses, keda ma armastan keda mäletan ja keda ma ei tunne vaatamata sellele, et oleme 10 aastat pidanud samu pinke nühkima. Enne tänast ma ei tundnud küll, kui õgiv selle tegemine olla võib. Sisuliselt olin ma tööl suhteliselt kasutu, sest ma vahtisin arvutis - trükkisin ja printisin seejärel suitsetasin ja uuesti läksin samade tegevuste juurde tagasi. Muhe.
Sellegi poolest ei oska ma ennast kuidagi kokku võtta, mitte selles mõttes, et ma ei tule asjadega toime, vaid ma ei tea kus täpselt ma nüüd seisan... Vb esimest korda elus ei ole ma ei täiuslikus eluarmastuses, masenduses, heas ega halvas... Töllerdan ringi ja sõltun hetkest. Esimest korda elus on väide ''üks päev korraga'' õige ja ainus ja kes teab on see hea või halb... kas saabki üldse olla kumbki neist?
Head ööd Kallis- kellele iganes ma seda ka ei ütleks:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar