Mida rohkem kuulasin, seda enam armusin

Muidu ma selliseid asju ei kuula, aga täna vajutasin peale ja jäin rahule... Kujuta ette selline muusika, tühi lennujaam, väljas on veeel pime, aga sa tead et varsti hakkab linn ärkama... Sa oled unine ja suhtselt morn, lürbid oma kohvi ja mõtled, kas tulevast õhtust või läinud öö igatsustest või siis ei mõtle üldse vaid keskendud kohvile... siis teed suitsu ja vaatad endiselt tühja lennuka koridori, mida mööda longib aeglaselt üksik, õnnetu ja unine turvamees, kes oli eeldatavasti terve öö tööl. Tundus kuidagi õige hommik. Appi kui surnud ma homseks olen...

Nuusutaja

On asju, mis teevad mind maruõnnelikuks viimasel ajal. On asju, mis kurvastavad, sest ma tean, et nad ei olene minst. On asju, mida ma jõuan ja jaksan teha, on kohustusi, milleks pole ei aega ega jaksu. On inimesi, kellega ma puutun tihedalt kokku ja neid, keda ma pahatihti igatsen- RÄIGELT. 

Kõik on arvatavasti tasakaalus, kas just omal kohal, aga olemasolevat ei saa päris valeks ka nimetada... Mõtlema olen hakanud küll rohkem jälle, aga ei mõtle üle ka või teisiti öeldes pole mu mõtted tunnetega otseses seoses- vähemalt enamus nendest ei ole ja see teeb mõtlemise mõnusaks isegi kui see kaldub kurvemapoolseks.

Nii ja seda ka... lõhnad on alati olnud väga tähtsal kohal ja ma armastan lõhnu, aga ma olen hakanud kuidagi rohkem nuusutama asju ja enne ma sellele suurt tähelepanu pööranudki, kuni täna nimetati mind lennukas nuusutajaks... so beat that, mingi uus lõhnadearmastustase. Ah, mis ma jauran...

Töö

There'll be a light in the hall and a key under the mat
If you ever come back

Tahaks magada, sest see uni oli nii halb täna, et jube. Unenägu eelkõige, mitte küll mingi õudus, aga lihtsalt halb. Õppisin sigareid veits tundma, siis otsustasin, et aitab, kodus konspekteerin edasi ja otsustasin vaadata JS'i uut osa, aga sittagi, see pole veel online üleval ja nii ma saingi üle. Piirdun muusika, tee ja raamatuga nüüd, mis pole ka halb. Selles mõttes olen ma endiselt tööga väga rahul. Õnneks pole täna nii külm tööl ja üldse tegelt on see hirmutav, et nii paljud järsku haiged on- ma jään raudselt viimaste seas haigeks, ikka nagu alati, siis kui kõik terveks saavad olen mina suremas.

Üleeile oli eriti hea õhtu tööl... Haisesin kõrval poes Kaisa juures ja maitsesin ikka kõiki likööre ja asju, ei saanud ise ka aru, kui juba švipsis olin, mis tõestab, et mulle piisab natukesest. Lõpuks oli nii hea olla, et ei tahtnud enam kojugi minna.

See teema on ka, et tegelt on juba mitmendat päeva kõht tühi tööl ja kuna ma ei suuda otsustada, mida ma tahan, ma ei söögi. Kõhus keerab kohvist ja teest. See on ikka halb, kui neid asju piiramatus koguses juua saab.

Käisin eile pargist ka läbi. Tore oli jälle näha inimesi ja üldse hea, et Reelika helistas, aga tööhommiku surve ja uni rikkusid lõbu veits ära. Noh ilmselt pole hullu .

Vinge taksojuht oli ka hommikul. Kuulasime Singer vingerit, hea varahommiku algus minu meelest.

VOT.

We have become alien

Tahaks kirjutada palju, aga ma ei tea mida. Kõik millest ma vähegi mõtlen on kuidagi peas nii kinni veel, et pole asjade jaoks õigeid sõnugi leidnud... Hästi rahulik on olla ja see on kahtlemata hea.

Hästi huvitavad unenäod on viimasel ajal. Ma ei saa aru ma magasin jumala normaalselt täna ja praegu on ikkagi nii räige unekas... mis toimub? Süüa tahaks ka veits, aga ma ei viitsi liigutada, varsti lähen nkn koju ju...Tiksun tööl muidu...

Aga jah. Ja nii ongi..

Teisipäev- pole neid kunagi armastanud

This is a glass parade
A fragile state
And I am trying not to break

Niinii...tööl ma kirjutada ei jõudnud- vaatasin sarja, aga see eest on mul see võimalus kodus. Kolm viimast hommikut olen lennus veetnud, aga need pole eriti tapvad olnud ja üldse ma loodan, et kõik jäänb sama mänguliseks ka edaspidi, aga noh eks ole mõistlikum valvel olla... hell knows mis asjad juhtuvad, esimene nädal ju alles.

Kõik võikski nüüd olla mõnda aega nii lihtne. Kõige jaoks on aega ja und on ka piisavalt, miski pole millegi arvelt ja ei jakskakski diilida mingi prügiga.

Seda sitta on viimaste kuude jooksul tulnud ette küll ja natuke pealegi, öödel ja päevadel. Ei võtaks vedu enam. Teenisin välja kerge puhkuse- tore, et ma ise seda meelt olen.

Võtsin töölt paar sigarit proovimiseks (kui julgen) ja ma tean, kes veel kallist asja proovida tahtis, seega jään ootama ja panen sigarid ka ootele.

Käisin päeval linnas Liisi töö juures ka ja noh avastasin, et keda ma üldse ei igatsenud oligi Kadi- sain kinnitust. Rääkisin temaga 2 minutit ja ma sain aru, et ei viitsi seda irisevat häält enam kuulata arvestades sellega, et midagi tarka sealt eos ei tule. Kallet oli seevastu meeldiv kohata. Njah niisamuti nagu ütlesin täna Kaisale nii ka on Liisi ja Kallet jõudsin ma omamoodi imetlema hakata ja kindlasti hoian neile pöialt ka edaspidi.

Vot. Midagi väga ootamatut minuga juhtunud pole, aga aega olen suutnud viimastel nädalatel planeerida suurepäraselt. Vahepeal oli toredaid väljas käimisi, istumisi, pohmelle ja niisama olesklemisi ja nüüd on uni.

915

Homme tööl kirjutan. Luban. Veits väsinud praegu, aga ma mäletan, et peab kirjutama...

Viisin dokumendid ülikooli ära täna.

Tere Lennujaam, ma olen tagasi...

Esimene tööpäev vanas töökohas. Olemaks täpne siis mitte päris vanas kohas vaid vana koha vastas... nüüd on minu huviorbiidis sigarid, portveinid, viskid ja muud fancyd asjad, millest mul pole väiksematki ülevaadet- veel.

Tere tulemast La Casa Del Habanosse Maaša.

Tööpäev kestab üheksani siis Sirku juurde vilmiõhtule, homme kontorisse autogramme jagama, seejärel koju riideid vahetama ja tööle... ma olen meeldivalt rahul, eriti veel kui kassasüteemiga juba täna päeva lõpus toime tulen...

Homseni siis äkki:)

aapstaap

Täna on üldse huvitav päev. Hommikul/Päeval ärkasin kõne peale... Hanna helistas, et teatada lennuka kõlakast nagu ma oleks comeback-lady. Tõsi- päeva jooksul sain teada, et mulle tehakse uut luba ja ma teengi triumfaalse tagasituleku- okei, triumfaalseks tegin ma selle oma peas ise, aga mõte loeb. On jäänud vaid loota, et kõik klapib ja töö on hea ja kena elu mulle. Ainuke mille pärast ma väheke kardan on ülikooli alguse klapp tööga, aga küll kui see tulevik olevikuks saab siis skeemin...kindlasti skeemin, kus mul pääsu. 

Niii päeva juurde tagasi- ostsin õnnelikult uued teksased ja kingad ja põhjust olla materialistlik, aga õnnelik on küllaga.

Mingi aeg tuli Aaps mulle autuga järgi, selverid-särgid-värgid-naised-neegrid ja mõiku me maandusime. Vaatasime kaks tundi poistega kossu (loe: ma veits surin), aga peale mängu hakkas rahvas ka tiksuma.

Üle pika pika aja me oleme oma vana seltskonnaga koos. Ühesõnaga Liis tuli linna - saluut. Kessu viitsis tulla-jei. Kusti tuli oli ja läks, Kangur magab all. Šmirkel, Eku, Aaps- kõik on kohal noh.

Kohustuslik mõigu buuurx kõhus ja tuttu veel ei lähe, et suitsu ei tee ei saaks ka öelda. 

Siiiitaks hea.

912. postitus

 Mulle haigelt meeldib see hetk alguses, kui see siil räägib ja siis nuuskib nina korra ja see hetk kui ta vaatab hirmunult selja taha... vinge siil noh...

Hästi loll päev mingis mõttes- suht äärmuslik ikkagi. Ärkasin väga persses tundega ja ma mitte ei ärganud ise vaid mind äratas sõnum. Täieliku jõuetustundega loivasin nurgast nurka ja mõtlesin, mida ma oma eluga peale hakkama peaksin- vastused ei kukkunud just taevast, aga korraldasin toas täieliku bardaki ja nelja paiku liikusin ikkagi linna. Ikka sinna kohvikusse kuhu ma ilmselt enam kunagi elus ei satu, sest homme on kohvikukese viimane päev, millele järgneb kolimine. Õigemini kolimine algas päeva viimases neljandikus, vahetult enne seda kui lahkusin sealt.

Ühesõnaga see kohviku poole sättimine, sinna minemine ja seal olemine aitas big time. Ilmselt aitas kaasa ka täielik elu mittejuhitavuse tunne ja väsimus segadusest ja koomulikult Simon's cat'i animatsioonid, aga kuidagi tulid mõtted, kuidagi tuli rahu ja tänase seisuga on torm veeklaasis maha rahunenud. 

Tuleb tunnistada ja tuleb lähtuda vist sellest, et mõni asi on väärt hoidmist, parandamist ja hindamist vaatamata kõigele ja vb natukene kõige kiustegi.

Veidi enne kümmet tuli Liisa, keda oli meeletult hea näha ja kümnest ma trippisin koju. Jätsin ilusti kohvikuga hüvasti ka... paganama palju aega on seal veedetud ja ma hakkan igatsema seda kohta...isegi neid ööbimisi või siis just neid ma meenutan kunagi veel parema meelega, kui muidu hängimist. 

Kodus ma avasasin räige segaduse oma toas ja meenus hommik, mis tegelikult ei kurvastanud vaid süstis päris võimsat energiat. Korjasin ööst jäänud salvrätikute mere voodi pealt kokku, panin raamatud riiulitesse, korjasin asjad kokku, tõin paprikaid ja hakkasin filme vaatama... 

Käisin vahepeal suitsetamas ka ja see kord ma olen kindel, et ma nägin langevat tähte (eelmistel kordadel - viljandis- võisid need olla ka luulud tegelikult)- kurb hakkas, sest veel üks täheke on kustunud, mis siis et ta võis olla juba sadu aastaid kustunud, minu silme all tegi ta seda alles praegu ja kogu see pilt meenutas mulle mu unenägu, kus ma välguga pihta sain ja siis bussi peale läksin. Hah JEAH!!!

Mul on tegelt palju põnevaid jutte rääkida, aga ma kuidagi ei suuda hästi kirjutada... jõle kandilised mõtted tulevad, st täna ei suju, see blogimine...

Aaaa mis ma öelda tahtsin- unustasin. Aaaa ja- mul on uus kleeps suitsukarbi peal- Sirku joonistas Simoni kiisu mulle ja sisse kleepisin ka Šmirkli joonistatud õgiva Patricku ja kivi mille all ta elab- mitte Sirkel ei ela kivi all vaid Partickaric... Tuletage meelde, et ma eputaksin nendega kui näeme.

Päris hea on olla, ainult, et und pole kuigi võiks olla... 

Huvitav, mida teeb see vastasmaja esimese trepikoja kaheksanda korruse parempoolse korteri asunik köögis nii hilja... st. ma alati vaatan öösiti, et see inimene on sama unetu kui mina, mitu aastat vaatan juba ja kui mõni öö on tuled kustus mõtlen miks teda kodus pole...

Magama!

kaotan selle olukorra totaalselt

Mõnusalt masendav päev oli. Ma just mõtlesin, et sitta on natuke väheks jäänud, tahaks veel ja tead nagu tellimise peale tuligi... kõik läks mõnusalt halvasti, isegi see mis ei pidanud kunagi minema..:)

Aga kui nüüd tõsiselt rääkida, siis ilmselgelt ei tohi ükski asi kunagi persse minna. Ei tohi kunagi ükski oluline inimene teist nugadega loopida. Jamad ei tohi juhtuda juhuslikult, sest kui miski läheb katki, saab üks alati rohkem haiget, sest pooled polegi vist kunagi võrdsed...
Eile oli samm edasi, täna on kaks tagasi, sest kõike mida me armastame, armastamegi üksi.

kell 3.07
Silmad kipitavad eks ma ole tänase õhtuga korralikult jälle mingis haripunktis käinud ja pea pole jälle just kõige selgem, aga kes selles süüdi on kui mitte mina ise.
Mõtlen seda, et visatakse nalja küll selle kulul, et ma kõike kartma pidavat, aga tegelikult: Ma ei karda äikest vaid mulle ei meeldi see müristamise ja välgutamise möks. Tõsi mulle ei meeldi ka öösel üksi koju minna, aga ma ei karda seda, no lihtsalt ei sümpatiseeri ja kõik. Ei ole elus asju mida ma niiii meeletult kardaks va. see, et ma tõesti kardan kaotada inimesi keda ma tõesõna armastan. Kardan mitte sellepärast, et ma üksindust kardan, vaid sellepärast, et ma olen neile vähestele armsaks saanutele terve elu võlgu. Ma räägin nendest armsatest, kes kastisüteemis kohe peale vanemaid tulevad. Ma tean, et nende eest ma rebiks maailma pooleks, sest nad on mind paljuski kasvatanud ja asju nägema pannud- sellepärast ma kardan neid kaotada, aga ma tunnen, et mõnikord ma lõhun ise kõik asjad ära. Ise ma ka ei pane tähele, kui miski on valesti ja täna jälle ja kui ma isegi karjuks tühjusesse mida kuradit ma valesti teen- tühjus vaikiks, sest käes on öö.
Miks pean jälle arvama, et see mis minuga toimub on minu enda vigade tagajärg, mitte selle süsteemi viga, mis juhib terve maailma elutegevust, miks ma üldse põen, miks ma täna nii kurb jälle olen, nii meeletult märgade silmadega, kurb ja üksik. TAUN. Eks ma muidu armastan ennast ka ja ega ma ennast taha ka naljalt kaotada, aga täna pole selleks armastuseks ruumi. Ma olen väsinud ja ma tahaks, et keegi cover'iks ka minu selga.

EQ : '' Ma sain aru juba kus sa oled, kõik said. Kus ma olen?''

 

säh sulle nalja

 ilmselt teen millalgi terve sissekande meie matkapäevikust ja Viljandi omast ka siis, hetkel olgu ainult see tükike

I'm on a path, path of recovering
This city and the streets I've been harboring
Last bits of it just to be optimistic
I lost my soul to the algorithmic shit

Nii, viimasest postitusest on möödunud vaid mõned päevad, aga tegelikult on terve elu seal vahel. Folgil käidud. Jummel jummel - mida veel. Ma arvan, et see oli parim ravim kõige vastu. Ei ole ju mõtet rääkida kõigest, mis seal oli, sest kes oli see teab ja keda polnud seda polnud...  Igatahes rahule jäime me kõik. JAH.

Tõsiselt vinge.

Eile saime osadega veel Aabu juures kokku. Lällasime natukene, olesklesime. Pool kolm tähistasime Rauno sünnipäevagi. Kaader-vend see Rauno (mina poleks viitsinud vist trippida öösel Aabu juurde, sest 3 matsi neljast näljased olid) -ühesõnaga tõi salatit meile.

Hommik oli tavaline. Veits enne kümmet jõudsin koju. Jõin teed ja läksin magama. 12ne paiku helistati ja kutsuti tööintervjuule homme- ma vist ikka saangi taaskord Lennujaama vallutada... Homme selgub.

Kohvikul ka nüüd viimase elupäevad ja ma lihtsalt PEAN haisema seal. Homsest alustan.

Another one last chance, another way around
It's always up and down and all the way around
Until there's one thing left and you'll get to the middle of it
So what do you want?
So what do you want?