I can't help feeling, that we almost had it all..

 Sadly true deepshit, mille osas ma pole üldse mitte andekas...

Ei, täna ei olnud parem.

Esiteks mul tuli sundida ennast magama ja see õnnestus alles seitsme paiku hommikul. Kogu öö ma lihtsalt olin, ma lihtsalt hingasin. Vahepeal vaatasin Despicable me'd, sest mida sa teed, kui sul lihtsalt pole midagi, mitte midagi enam teha, üleüldse ma mõtlen. Ühesõnaga multikast tuli nostalgia, nostalgiast kasvasid taaskord välja hingamishäired ja muud peavalud. Täiesti haige. Sa elad päeva maha ja siis tuleb kuskilt jälle see hoog, mil tahaks jalgu trampida nutta ja karjuda, sest sul on järsku valus - kui hoog on möödas tekib pohmellitaoline seisund.

Inimesed ei karju kunagi niisama... pigem vihast. Viha all on valu- keegi ei karju niisama- karjutakse ikka ja alati valu pärast.

See on ehk paranemisprotsess, aga mul nagu polekski hetkel seda inspiratsiooni. paraneda järk järgult, tahaks, et käiks plaks ja kõik oleks unustatud ja mälus poleks ühtegi mälestust sellest, mis alles  toimub. Tekib küsimus, miks ma pean paranema millestki või kellestki, kellest ma truly, madly ja deepliyei taha paraneda või tahan, aga polnud valmis selleks, et nüüd tuleb see aeg. Inimesed tekitavad sõltuvust ja nendest tuleb paraneda- või on mul peas liiga palju Aigi Vahingut nüüd? 

Igatahes mindfuck on mul ja vahepeal, nagu hetkel, mul on piisavalt palju entusiasmi, et tegeleda olukorraga sellisel kujul nagu ta on, aga mis saab järgmisel saamatuse hool? 

Ma kuidagi ei ole veel päris kõigele pihta saanud, mis ümberringi toimub ja toimuma hakkab, aga päevas üks paar korda ma esitan selle küsimuse '' Mida ma enam põen, kui kõik on otsustatud, kui kõik meie unistused on rentslisse visatud?'' ja iga kord on sama vastus ''..sest see ei ole aus, sest tuleviku sa saad muuta, aga minevik jääb selliseks nagu ta on ja ma ei loobu ühestki hetkest minevikust, ma ei unusta ühtegi olulist asja ja selle nimel oleks pidanud võitlema, oleks pidanud viitsima võidelda (MÕLEMAD). Ma olen selles nii kindel, et see on arvestatav ARGUMENT , jah just CAPS LOCKIS ARGUMENT!!!'' Samas kui keegi otsustas, et meie unistused on persses ja mõttetu keiss, siis mul on ju enda elu seal juures ka, mis kulgeb päris kobedalt. St mul on täielik võimude e. elude lahususe poliitika... Iga eluvaldkond on oma ette kastis- jah kastisüsteem on teemas. Jah, nüüd ma sain aru. Sitahäda tekib siis, kui ühe kasti mured ronivad teistesse kastidesse ja tekib solk, paanika ja kõik mis sellega kaasneb.

Ema, miks sa ei öelnud mulle siis kui ma väike olin, et elu on mõnikord niiiii raske süstematiseerida... Miks ma ei saa oma südant soomusrüüsse peita?

Parve kirjutas ka ülimalt ilusti selle kohta ...

'' ..võib katta südant külm ja plekist soomus,
kuid kuuldamatult löömast ta ei lakka.''

Miks mul kergem ei hakka nüüd?
Katku aeg on ikkagi väga persses aeg.

Päeva postiivseim osa jäi Mati ja Kessuga kohvikusse... Mudakook annab ikka elule hoopis teise maitse;)

Mul tegelikult pole midagi öelda täna.

Veits tuim, aga igal asjal on kaks poolt...

Shitty, tahaks ulguda kuule veits, aga samas... maasikad said igatahes hävitatud- ju siis on ka päev korda läinud?

Homme tuleb parem.

Ralf Parve

Ei sa alati rõõmust hellu,

vahest murest võid tuskuda,

kuid ometi klammerdud ellu,

et inimest uskuda.

Kui endal sõnad otsas, kõnetavad mind ja samal ajal räägivad minu eest teiste read.

Ma olen magamata ja kindlasti väsinud. Uputan homme ennast raamatutesse ja mul on üks pitsaviil ja mul on maasikaid- mida ma püüan seostamata igasuguse muusikaga lihtsalt süüa- pole suutnud peale maasikamuusika nilbet interpretatsiooni sel suvel enam maasikaid süüa. Ma polegi selle aasta suvel täisväärtuslikult maasikaid õginud. 

Seega head Rock Rampi neile, kes lähevad- ma tegelen samal ajal endaga ja lugemis- ning maitselamuste saamisega, et mitte öelda õgimisega- ekstreemsustest toiduga püüan siiski hoiduda.

:)

Luck?

Üle pika aja ma tundsin, et ma pean joonistama. Viima ennast kuskile transsi, mõttetusse, sest ma ei teadnud, ma ei mäletanud, mis tunne see on, kui reaalsus astub kuskile sinna kopsude vahele nii, et sul on raske hingata. Ma jookseks, ainult et mille nimel? Enda eest ma ju põgeneda ei saa ja teiste eest pole vajadust, kui just keegi ei peaks küsima vana ma olen.... Midagi on siin maailmas väga valesti, aga vb just liiga õigesti? 

Ei maailm, ära hoia enam alt.

so true

 Kummaline valgus
Täna teleka ees, õhtul kõik see mees
kui lõppen'd uudised
sest täna näidatakse vaikust!

Ma ei tea veel, mis värvi on su silmad
ma ei tea, mis värvi on su armastus
ma ei tea, miks meil nii niisked ilmad... 

 .

in the best way possible...

Ma tean, et kõik saab korda, no matter how many up's and down's ees veel on. Saab korda. Sinul ja minul ja meil. Muserdatud tunne on veits, aga usku on terve maailma jagu nagu ka armastust. Seega maailm, hoia alt, kui ma hommikul ärgata suudan- sest praegu on juba hommik, aga ma veel ei maga- ma armastan su surnuks.

It's that ancient love
That just moves along
And there's an itch so slight
Even when you're gone
Well I met you right
But I kept your wrong
And I must wait untill I've found the ground that you are walking on

Kena ööd

 (See on pilt, mis ilutseb Tallinna Lennujaama kodukal eksponeerib minu kunagist, armsaks saanud, töökohta. Eeldatavasti on see tehtud minu viimasel tööpäeval.  Aeg on vist lahti lasta.)

Kuna nüüd on aega rahulikuks mõtlemiseks ja olemiseks ja mõistmiseks, siis sellega tegelengi aeg ajalt, öösiti mõnikord päevavalgelgi.  Ei mõtle kramplikult millegi peale, ei punnita vastuseid hapnikust ja sealt kust neid muidu ka ei saa. Kas ongi neid vaja? Nad tulevad- ajaga, kogemusega, kortsudega ühesõnaga.

Paar päeva tagasi sõitsin bussis õhtul ja muigasin imeliku võidurõõmsa rahuloluga mingi minevikusündmuse üle. Nii mõnigi inimene, keda ei saa olla elus liiga palju, võib peagi minna oma rada mööda avastama elu ka teistel ''planeetidel'', aga mis ka ei juhtuks, mulle jäävad need hindamatud hetked, mis panevad mind edaspidigi muigama ja naerma sügavalt kohatutel hetkedel. Mul ei ole mitte mingit nostalgiataolist tunnet, pole masendust, mul on nii rahulik ja vaikne. Awsome.

Mul polnud plaani tegelikult blogisse tulla, aga ma läksin oma meilboksi ja kuna seal midagi uut polnud lugesin paar vana kirja üle ja mul tuli meelde, et ma pean tunnistama, et osad kirjad meenutavad mulle, kui irooniliselt saamatuks võib muutuda elu (ja saatus, mille olemasolu üle suuremad mehed vaidlevad, aga millesse ma ise nii väga uskuda tahaks), kui mingi asja jaoks lihtsalt ei ole maailmas ruumi. (Siis peab ju kohe terve universum sulle nina alla hõõruma, et ruumi njet!) Vaata kui sa midagi tahad ja selle ka saad, võid mõista, et see on hea ja see on õige, aga sa lased sellel slippida su käte vahelt, sest hoides seda kulda natukene kauem käes kaotab see oma tegeliku sära. Ennegi säras see vaid sinu silmis , milleks siis tahta enamat. Sa nagu saaks kätte selle kaardi, mis sulle võidu tooks ja mõistaksid, et sa ei tahtnudki väljuda mängust võitjana vaid teadjana, et sa saad võita ka neid mänge, milles pole kunagi eriline spets olnud. Milleks kõik need metafoorid? Elu on elu. Nii kaunis ja inetu nagu olla saab, see on elu. Tahaks seda kogu aeg meeles pidada.