Üle pika aja ma tundsin, et ma pean joonistama. Viima ennast kuskile transsi, mõttetusse, sest ma ei teadnud, ma ei mäletanud, mis tunne see on, kui reaalsus astub kuskile sinna kopsude vahele nii, et sul on raske hingata. Ma jookseks, ainult et mille nimel? Enda eest ma ju põgeneda ei saa ja teiste eest pole vajadust, kui just keegi ei peaks küsima vana ma olen.... Midagi on siin maailmas väga valesti, aga vb just liiga õigesti?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar