Tere öö või oleks õigem öelda varahommik. Mu mõtted käivad ikka samu radu, otsivad ikka samu inimesi ja ma hakkan jõudma sinna kus ei hakka kergem, aga ma hakkan mõistma kuhu kõik need teed viivad. Ma tahan nii väga eksida, aga äkki ma tegin tookord kannapöörde sadamasse, sest ma teadsin, et see jääbki viimaseks korraks. Veidi vara on veel hüvastijätukirju kirjutada, aga kui selleks saab üldse valmis olla, siis ma ilmselt olen. Uksi ma kinni panna ei julge, sest ma tean, et see oleks vast kõige lihtsam rasketest lahendustest üldse... ja mul on usku. Ma tahan võimalust andestada, ma tahaks suuta andestada. Pole see mingi mäng või hale klišee - hetkel on see kõik, mis meeles mõlgub ja juhib elu, mida tegelikult pole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar