Avastan elu üksikasjalikku külge ja see ei tähenda midagi muud, kui seda, et ma avastan pisirõõmusid klaasis õunamahla ja tassis kohvi ning seda mitte hetkel, sest praegi joon mahla otse pakist, aga iga päevaga jälle tulevad ette vanad tuttavad, aga avastamata jäänud maitseelamused ning lugemised ja mõttemullikesed.
Kui suured asjad ei tõesta ennast ja ütleks, et lausa varisevad kokku, avaneb võimalus süveneda rohkem endasse ning seda absoluutselt masendumata. Mis sa ikka teed? Mõni asi ei allu tahtele ja mõnest asjast, kui halvast harjumusest, peab loobuma. Kui miski hea muutub põhiliseks valutekitajaks tähendab, et pinguletõmmatud keeled peab lõdvemaks või hoopis lahti laskma, aga ma ei hakka, tead, ette ka hüppama, kuid midagi ei hakka ka välistama. Ei ole ju mõtet kerjata armastust, tunnustust või tahet sealt, kust seda kõige vähem leida saab ning oodata, oodata ja oodata... Aga ma ei kulge, elu küll-endamisi ja rahulikult (sõltub ju päevast ka), aga mina mitte- ma siiski elan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar