Issand jumal kui persses ma olen :D Ei mul pole otseselt midagi viga ma jälgin inimesi ja olen õnnelik ,et mind ei huvita teiste muutused olgu need heasse suunda või mitte, ometigi muutun mina koos teistega ja mingu või maailm pooleks...ei koti.
Ma peaks lugema üle lause armukadeduse kohta ,mille olen juba millalgi maininud ja mida ma tegelikult mäletan...agaoiplää see on haige tunne, mida ma armastan ja vihkan samal ajal...

Praegu sobiksid lihtsalt need laulusõnad kõige paremini: ''If i get it all down on paper it's no longer inside of me threaten' the life it belongs to.''

Asi on selles et saan üks kord välja kirjutatud siis ei mõtle rohkem sellest..mõni tunnike äkki. Nii mul on juba parem.
See on paratamatu ja ma rahustan ennast ainult sellega ,et juhtub..tegelikult see on ju loomulik, no on ju noh. Lihtsalt keegi on saanud liiiiga omaks...ja see mis minu fantaasia siin võib joonistada see on täiesti omaette kaader..ma kujutan idiootsust*ma loodan et idiootsust* ette ja siis hakkan veenma ennast ,et ei see pole nii....hahah loll laps.
Sogaaaaaaaaaaaaaaaaaa jah seda ma ajan aga noh saan selle sita korraga välja ja heake sellega.

****

Niiii mu alumine huul valutab ikka veel ja see võiks üle minna..jube rõve valu.
Saime täna Iraga kokku, istusime niisama rääkisime, jalutasime ja asendasime normaalset lõunat Bassos lõunaga pargis murul saiakese ja nätsuga. Ja üldse ma ei tea ...see meeleolu oli nii rahulik...iseasi kas seda just hüperpositiivseks saab nimetada...tavaline ,rahulik...ka minu tuju on täna lihtsalt muhe, ma ei jaksa täna tõmmelda lõbu nimel ,aga ei hakkaks ka meelega oma tuju rikkuma. Niiet ma loodan täna ainult oma mobiilile ,loomingulisusele ja telekale,täna on nad minu erilised sõbrad.