Tulin nüüd trennist ja mul on hea olla:)

Eile sain unele viiest, viimati vaatasin kella muidu 5.09. vot..Ärkasin enda suureks üllatuseks kaheteistkümne ja ühe vahel..Täna polnud õnneks neid jubedaid unenägusid nagu eile.
Enne magama jäämist ma mõtlesin päris põhjalikult läbi ühe teema, nimelt:
Miks on tihtipeale nii,et me kardame mingisugust sündmust,kohtumist või mis iganes asja/olukorda. Kardame, ja püüame seda igati edasi lükata,aga paratamutl peab tegema kõik kohustused ära ja kuskile sellest ei pääse.
Kui lõpuks jõuab kätte see arvatavasti saatuslik hetk saadakse laksust aru ,et polegi nii hull...pole üldse hull, vastupidi.
Nii ma siis natuke aega lasin mõttel lennata ja jõudsin järelduseni..et kui me kardame siis kujutame paratamatult ette kõige hullema varjandi kõigist neist tõenäolistest sündmuste kulgemise varjantidest ,aga see protsent ,et tuleb see hullem on üsna väike...selline mõtteline õnneloos toimubki.
:)
Homme, homme,homme tuleb Nassu tagasi Portugalist, kus ta oli 2 nädalat õe juures ja issand kuidas ma igatsen teda:)
Ja veeel....Krissu peaks ka tagasi olema aga ta ei vasta mu sõnumitele...Saada mulle kasvõi kirjatuvi,et oled kodus, tagasi...kodus jaaaa tagasiii!:D