Eile mõtlesin inkas nii piklat andestamistele, kui kergesi andestan mina ja mis maksab üks õige andestamine teistele... õhtuks sain ma aru ,et see on raske ja ma ei teagi kas kõik need paar korda kui ma võitlesin endaga ,selleks et vabandada oma peas inimene välja, õnnestusid ...sest kui olukorrad kerkivad kuskilt mälusopist esile , ma tunnen jälle sama.
Mul on lahkhelid mõistuse ja emotsioonidega ja see on juba ammu selge... ma arvan ,et selgeks sai see juba 3 aastat tagasi, aga see never ending kolme aastane story on nüüdseks saanud rutiiniks ja sinna ei saa ma enam midagi parata. Tuleb oodata selle täielikku ammendumist.
Igasuguste mõtlemiste tagajärjeks oli hiline magama minek ja seega väga hiline ärkamine...niiet päeva mul polnudki täna...lihtsalt üks poeskäik kell 5 , ''hommikusöök'' kell 7 ja mõtlemine... vahepeal veel msn, blogi tausta vahetamine ja lõputu kalade vaatamine.
Mu lühike päev ( kui seda saab päevaks nimetada) oli vaatamata kõigele ilus, sest ma ei ole üksi :)
Tegelikult see on põhjus, miks elu on siiani ilus olnud...isegi kõige koledamal päeval.