ning jahtuvaist pisaraist kamber on märg
siis suudle neid samme, mis hodsid sind teel
su hahkjal aohägusel taidealleel.
Kord toitis su tarmu soe sigitav muld
ja lootuselohe lõi hännaga tuld,
kui ööpurje habisev hüpotenuus
varjas valu, mis vindus su vaevapuus.
Kord helkis su vaim nagu kiirgav komeet,
mille lennujoont jälgis üks nukker poeet,
kes arglikult adus, et see üürike viiv
kaob sõrmde vahelt kui sõredaim liiv.
Paar põgusat pilku, üks ennatu puhk
ja vaibuski leek ning tuulde läks tuhk.
Kild kiusakat trotsi vaid järele jäi
ja laseb sul püsid püstipäi.
Lõin raamatu lahti leheküljelt ,kus oli see luuletus ja kuna see oli niiiiiiiiiii tabav. See paneb paika selle ,mis ma tunnen, ilma vahepealse sodita. Ühesõnaga selle luuletuse pärast, jalutas raamat poeriiulitelt, minu koju...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar