"This time no"

Ma ärkasin nii ilusas tujus täna, nii igatsetud heas tujus. Ei tea kas oli asi öises vestluses või ilmas, aga kõik tundus õige. Vaatasin ära The Kings Speech'i ja olen 100% rahul sellega. 

Sisutu päev, hea pühapäev... kui nüüd iseendal tuju ära ei riku (aga ilmselt rikun) siis lausa perfektne.

Noh tegelikult mul pole mitte midagi rääkida või kui on siis ma lihtsalt ei räägi... aga homme algab KN3.


Kell 1.27

 

esimene ernesex

 jaaniöö

 staabipere

 ''mh, ära pildista''

 pühaõhtusöögijoogiöövaim - kus on Ärni

 lelle

 tooraku

 sirku aknal eksole

 ma jäin haigeks sellel päeval :D

 noh jah

 

minu 19

 

kessu 18- Väike-Ameerika

Ma küll peaks magama, aga ma jäin meie vanu pilte vaatama ja muigama ja naerma ja isegi veidi igatsema.
Kõik on nad sirku blogis ka olemas ja neid on rohkemgi veel... aga noh mis seal ikka, kõik see alles jääb või kuidas?

Thank god, et see nädal möödas on. See oli väljakannatamatu aeg.
Nädalavahetusel ma joonistan ja kui hästi läheb saab Kultuurinädal ühe või kaks plakatit, et oleks midagigi.
Kasvõi nii palju, kui ma ise külastada kavatsen.

külm, külm, paha, külm wäääääää

kuule tuul vana lobasuu
puhu leebemaks hommik
puhu leebemaks meel

mwääääää käi kus kurat, ma ei taha rääkida, ma olen magamata, suuskamisest väsinud, surnud klouni kostüümis titt, mul on pohhui.
eos lõdisen, aga palavikku pole

Ei kurjad kummitused sind saa haarata...

Lubasin küll, et kirjutan iga päev ,et turistod pärast lugeda saaksid, aga eile polnud tõesti mingit soovi ega jõudu. Polnud motivatsiooni lihtsalt olemiseks rääkimata millegi kirjutamiseks, sest viimaseid päevi ei saa just lillepeoga võrrelda. Midagi katastroofilist pole juhtunud, aga head on ka vähe ja ei taha seda head enam ise otsida... nii nagu teisipäeval- või kolmapäevalgi , nii kõik jäigi kulgema... Tujud on ka sellised kesisemad, kõiguvad justkui tsipakene, kord jälle parem kord halvem ja kui viimane siis isegi mitte halb vaid nukker. Kool on kuklas kinni ja tee mis tahad, asjad lihtsalt tahavad, nendega tegelemist.. niisiis tegelesin täna mata tööga ja füüsika järeltööga. Tundub, et mõlemad on suht edukalt tehtud, mida ei saa öelda matemaatika kursuse kohta, aga see ei kõlguta rohkem, kui nt inglimaa ja iirimaa avastajad...Teil on kodu ka, aitab, come back... Aga tegelikult ma lihtsalt igatsen teid nii kurtalikult või kui pole igatsust siis mõtted on ikka kuskil teie juures, tundub, et me ei näe enam kunagi... aga ma eksin..

Mul jäi see postitud reedel postitamata, unustasin sootuks ära, et olin otsad lahti teinud ... iagates reedese kohta pole vast midagi lisada... kui see on ikka reedene postitus... võib vabalt ka laupäevane olla O.o

Reedel käisin veel Liisi juurdes onjueksju! Ja otsin uue ja parema needi onjueksju... kuulid on natukene suuremad aga tundub et terve suu neid täis.. okei ma pingutan üle:D
Tähendab praegu oleme omadega juba esmaspäeva jõudnud ja kell on 2.33. Ma räägin oma nädalavahetuse mõtted ja jutud ära , siis olen peaaegu puhas laps...
Nädalavahetusel ma võtsin aega, ma vaatasin jershey shore'i ja kasvasin oma voodiga kokku, aga ma olen rahul. Hetkel kuulan Dagöt ja Mutemath'i vaheldumisi, sest mõlemad loovad just selle õige meeleolu, mõlemad on millegagi seotud, aga mu mõtted ei liigu enam vanades suundades vaid endiselt keerlevad nad olemasoleva, kaduva ja tuleva ümber. Tegelikult ei tea ma midagi kaduvast ja tulevast, aga illusioonide ülesehitamine pole vast keelatud.
Ma olen oma jutus korra juba maininud (küllaga mitte siin) , et ma ühtpidi igatsen reisijaid, teistpidi ma kardan nende tagasitulekut (kardan kõiki va. Sirkut). Ma kardan, aga samas ei karda.. nii keeruliselt lihtne see ongi. Asi on selles , et siin polegi miskit muutunud... Möödas on järjekordne koolinädal, mis oli veidi halvem kui harilikud nädalad ja see ongi kõik... Reisijate elus on aga muutusi küll.. nad olid uutes kohtades, neil oli vaheldusrikkam nädal (kui oluline või pinnapealne muutus see ka poleks) ... Ma kardan, et tagasi tulles nad pettuvad siinse elu üksluisuses ja jube kurb oleks kui päevakorrale kerkiksid kasvõi mõtetetasandil etteheited siinsele elule, sest ma kordan ennast ja ütlen , et siin on kõik üks ühele või peaaegu 1:1 ... Mõni vb veidi kurvem, teine jälle õnnelikum aga sisu on täpselt sama.
Seda mainisin ka täna reelikale juba, et mul on kerge koera tunne, kes kahtlustab kõiki võõraid , aga peale nuusutamist tuleb mõne puhul välja, et võta näpust, polegi võõras vaid kauaigatsetud oma. Ma veits nagu loodan, et mul seda tunnet ei tule, kui peab inimestega uuesti kohanema hakkama, nädal pole ju nii pikk aeg või ?
Vaatasin täna KN'i kava ja ausolla- ma  muutusin kurvaks. Ma ei tea kas asi on hoiakutes korraldajate suhtes või tõesti ei istu see kava.. Ma ei oska ausalt öelda, aga for real ma loodan, et lives on see üritus mahlakam kui paberi peal.
KN'il ma nõuan Kessut! See tähendab, et you must be there, palun:D
Ma ei loe seda üle ja ma ei paranda vigu ... ma loodan et ma midagi ei unustanud ja midagi kogemata ei võimendanud.. öö on ikkagi, aga öösel on kõik sootuks teistmoodi...
P.S. Jõudke ilusti koju...rohekm pole vaja.

Liis saa terveks!!!

Lubasin Sirkule, et kirjutan midagi iga päev.. eks ma siis üritan ka.

Igal juhul, päev algas sitasti... bussis oli tunne, et viskan pildi taskusse, aga läks õnneks.. aga ikkagi mõtted polnud ka just lillesimad

Päev oli iseenesest mitte midagi ütlev. See lihtsalt kulges. Mingi hetkeni tuimalt, aga matas läks x-iks kätte ära. Tuli see väsimuse tase, kus kõik mõttetu langes ära ja tähelepanu oli võimalik ka koondada millelegi konkreetsele..st. ainult selle väsimusleveli juures ma saan matast veidikegi aru. Vahepeal oli kõigest pohhui ja oli naljakas... lihtsalt huiasime Allaniga.

Peale kooli käisin kohvikus, kus olid vahepeal eriti epicud tunded. Kui korraks jõuab kohale see, et enamus inimesi on kuskile laiali lennanud on täielik kaos. Või noh kas just kaos , aga kerga WTF... Nagu neid inimesi polekski olemas ... mingid segadusmomendid.. nad tulevad , pööravad korraks kõik pahupidi ja lähevad ära, aga tulevad tagasi.

Pole seal hullu midagi, jääme ellu... Ainult, et kui juba on nagu on, siis võiks vähemalt šnäääää ärasulada või kui mitte sulada, siis mitte sadada.

don't feel like talking , kolmas päev

Olen jälle blogi veits unarusse jätnud. Mitte, et ma ei mäletaks, et see mul olemas on.. Ma käin siin üks paar korda õhtu jooksul ikka, aga ma ei tunne, et mul on midagi väärtuslikku jagada. Kõik kulgeb lihtsalt , väga lihtsalt, aga mitte läbipaistvalt ja puhtalt.

Ongi kõik.

Tartus käidud.

Ma ei oska väga kirjutada selle kohta, sest sõnad võivad midagi ära rikkuda. Samas mainiks ära SPARTA koksi mis oli üks paras niiduk peale siidreid ja karoliinat.

Nii mõnigi kord oli nii hea nagu pole juba ammu olnud. 

Meeletult tänulik:))

Nüüd olen haige jeje palavik 38, aga ma usun, et esmaspäevaks saan korda.

Homme Tartusse.
Homme ka päev ju.

ANNNNNGGG - H

Esimest korda elus oli aastavahetusel nii imelik olla. Ma pean silmas 0000 ja paar edasist minutit. Tundus, et mõne hetkega käisin ära oma täielikus nullpunktis, lasin kõik lahti, jõudsin minna pisarateni sentimentaalseks, kurvaks ja samas kõige õnnelikumaks inimeseks. Katarsis?

Kõik see oli nii epic, nagu filmis, kus kõik tähistavad, pommitavad teisi kõnede ja messidega ja endalgi telefon värises, aga ei läinud tol minutil korda. Nagu polekski enda kehas olnud. Oli nii teadlik üksildus,seotusetus aja-, koha- ja inimestega, aga samas reaalne võimsuse tunne, seda ei saagi tegelikult veel täpsemalt kirjeldada kui puhta lehe keeramise tunne või oligi päris lahti laskmine. Hetkeline apaatia, aga see polnud kuidagi näriv, see oli kõige eemale lükkamine, selleks, et ainult oluline saaks tagasi tulla, sest eelmine aasta oli WILD ja osaliselt ka vajalikku Prügi täis (samas see mis oli eelmisel aastal jääb ka sinna, sest nüüd on uus aasta käes)
See tunne oli midagi nii sisemist ja teisi mitte puudutav.

Ma kardan, et ei oska seda kuidagi seletada või vähemalt nii, et teine seda natukenegi tunnetada saaks, oletada minu seisundit vm.

Pärast 0000, 0001, 0002 jne. hakkas kõik mäest veereva ja suureneva lumepalli kombel ülesmäge minema... eks seal oli oma mingi toibumise moment juures. 

Trippisime kokkuvõttes 2 tundi linnas ja 2.10 jõudsime tagasi Kusti juurde. Küll seal rahvast tiksus ja küll me toostisime köögis oma pisikese seltskonnaga ja küll see oli ilus , sest kõik see alles jääb- selles pole kahtlust ka. Sellegi poolest tundsin ma kerget puudust Hentsist ja Egertist.

Hommikul sadasid mingi aeg  Mati ja Henri sisse ja tegid sellist tsirkust, et kõht oli kõveras... Kell 8 oli viimane suits ja up up and away koju.

Ma tean, et mõnikord ei tohi võrrelda ja mõne asjaga on sootuks vastupidi, sa ei suudagi tajuda, kui pole millegagi võrrelda.

Igatahes millele ma viitan on eelmine aastavahetus, mis oli käegakatsutavalt ühendav ja ühtne ja nii turvaline oli koos ja siis ei julgenud vinguda, et midagi puudu jäi, sest tegelikult oli kõik olemas. Nüüd aasta hiljem ma tean mis puudu oli... See puhastusmoment. Mõni võib mõtelda,  mida ma jauran mingist x tundest, aga ma ei oska lihtsalt seda seisundit teisiti tõlgendada... veits kole võrdlus , aga see tunne seostub vetsu paagi tühjaks laskmisega... Mina olin see paak. 

Eelmisel aastavahetusel oli kõik see shampus ja pidu, aga tegelikult oli kõik justkui tavaline väga hea olemine. See kord oli see veidi lahtisema seltskonnaga, samas ikka sentimentaalsem ja nunnum ja avameelsem, kui nii mõnigi koosviibimine... Mõned sõnad jäid ikkagi ütlemata, aga ju siis polnud nii määrav?

Ma olen ülimalt rahul ja tänulik, selle kõrval on ka hea uus tunne.

Kell 00.00 oli tunne, et polnud kaugeltki see aastavahetus, mida oleks tahtnud ja polnud need tunded, mida oleks kogeda tahtnud ja üldse see tuli nii hirmutavalt äkki. Juba mõne tunni pärast ma ma sõin mõttes oma varasemat rahulolematust. Praegu ma ütlen, et see oli parim uue aasta vastuvõtt... olgugi, et oli paar asja mida oleks tahtnud teisel kujul näha , samas kui need oleksid olnud teised siis oleks ju kõik muutunud ja see pole olnud enam see mis oli... Tõesti parim. Saluut.

HEAD UUT AASTAT!