Once lost is found...

Päevad on möödunud justkui mediteerides, ma ei tea. Täiesti sundimatud päevad on olnud. Absoluutselt enda jaoks ja nii meeldivates seltskondades või hoopis iseenda mõtetest ümbritsetuna.
Jälle nagu ringist väljas, nagu jälgiks mängu, mis ei ole päris minu oma, aga mille lahutamatuks osaks ma siiski jään. Raamat süles või kaardid käes, suits ees- mida iganes, see elu mida viimastel päevael elanud olen on olnud täiuslik, sest polnud kedagi kes roniks hinge ja sutskaks otse südamesse nii, et see valutama hakkaks, aga mõnikord ongi vaja, et keegi surgiks...sellesks, et ühel hetkel mitte plahvatada.

Ei taha kaotada seda- mis mul on , neid- kes mul on... ei taha ise ka kaduda.

Jou, mul on pisikesed arvutijamad, loodetavasti mitte kauaks...akulaadija läks katki, 5 min on jäänud:D
Igatahes sirkel helista mulle täna kui näed seda.. tulen homme saatma, aga kurat seal on ju nii palju kohti, kus sa hängida võid, et ma ilmselt ei leia sind :D:D
Mul on kõik korras... jei:D aaa ja ..noh ei midagi..
Elu on pretttyy:)

I can see, this will be just another landslide..but in the meantime...

Tooraku- noh vaatamata vahepeal tekkinud ebamugavustele (sinna alla käib ka kell 6 hommikul kinnine majauks ( kommooon ma olin sokkis...mitte šokkis, sokkis)) oli see ikkagi päris hea ja seda ma ütlen eriti julgelt kodus istudes. Parim näitaja ongi see, et praegu ma tunnen, et mu pea on puhanud ja ja ja sääsed on parmud. Noh ma ei kommenteeri, ma ei oska , sest hetkeseis on üsna rahulik ja si*ale mõtlemine tähendaks ainult enda närvi ajamist ja seda pole ju vaja. (siin ma vist hakkan toorakust kõrvale kalduma..mingis mõttes)
Valikud, kõik on valikutes kinni ja sealt ka paljud probleemid, kahetsused, tegelikult ka rõõmud ja piiritute kõrgusteni tõstvad rahulolemised.
Ma arvan, et ma tegin täna õige valiku, aga ma ei kujuta ette ... okei tegelikult ma kujutan küll , vb ma kujutangi kõike ja kõiki ette, sellep ongi iga kord nagu esimene, niiet mariahavetohavealotofsleeeepz.. muidu hüppan siin teemalt teemale.
Elu on suuuuht/peaaeguaganatukejääbpuudu ilus..
Offtopic: vahepeal on ikka see tunne nagu sääsk istuks mu peal...

Just before I go... mu vanaema/vanatädi ütles küll et ta ei viitsi enam mõtlemisega tegeled, sest tal muidki tegemisi (viitan eelmisele postile) siis mõtlemise asemel mu vanaema räägib, hästi palju.
Kui ma lülitan pea välja, ma räägin ka liiga palju, vb räägin ülemõistuse ja räägin seda mida teiste asjaolude juures poleks öelnud ( siis tunneksin ennast lomulikult halvasti, sest noh tunded pole häbiasi) anyways... ma olen vässu... ma ei suuda pidada loba, ma pean veel natuke pakkima, ma pean vara ärkama....lihtsalt ..take care..

see, et ma kaotan ei näita, et kaon

And it's impossible to tell
How important something was
And what you might have missed out on
And how it might have changed it all
You choose, you chose
Poetry over prose

Ei ma ei saa öelda, et mul väga halb oleks... nagu... ma tunnen et ma tahaks ühte sõõrikut, aga samas ma ei ole näljane..ma tahan lihtsalt näha ühte livesize sõõrikut, mis lõhnaks nagu üks korralik sõõrik lõhnama peab.
Ma ei saa nüüd aru kas ma räägingi sõõrikust või öüõöüöüöü alateadvus blaaa... ei ma räägin sõõrikust, lihtsalt ei tasu kirjutamise käigus lülitada sisse aju, mõtlemine teeb liiga, mõtlemine on halb.
Mu vanaema ei viitsi asjade peale mõelda... tal pole aega ta peab pannkooke tegema ja pesu pesema ja tal pole aega...ütles täna... pardon vanatädi... aga minu jaoks on üksKÕIK... nagu ükskõik mitte nagu pohhui vaid, et vanaema, vanatädi... kõik on üks.
Nojah mida iganes ma ka ei ütleks ega mõtleks aga fakt on see, et homme me tripime Toorakule and it'd better be good. Noh jah , tegelikult mul ilmselgeid ootusi pole niiet pettuda ka nagu ei saa, või saan, aga eks see selgub.
Stay beautiful!

butterfly..butterfly is beautiful but soon will die

Lebon siin elutoa diivanil muusika kõrvus, nüüdseks juba tühi mahlapakk kõrval. Vaatan kardinate vahelt liikuvaid pilvi ja kõik oleks justkui niiii ilus ja kõik ongi, sest kõik vana on nüüd väärt vanaks nimetamist. Kõik see mis oli peaks saama nüüd roosa mälestuspilve endale ümber ja nagu ongi klaar. Vb on see mõtlemine ajutne, mõistagi nii juhtub, et mingil hetkel torkab miski jälle nii sügavale, et roosa mull lõhkeb.
On ka teisi asjaolusid mida ma ei paljasta, aga pagan.. põletav värk.
Kolmapäevani on aega, ma ei taha valutada oma südamekest, ei taha valutada ka teiste päid, aga see on paratamatus... sest see on ja kõik teevad seda.. ei valuta mina siis tuleb nkn keegi oma kinžalliga ja lööd kõik kohad valutama. Mõni asi lihtsalt ei allugi kontrollile, sest see pole nagu endaga rääkimine, kus sa tead et ükski sinu sõna ei lähe kõrvust mööda.
Elame näeme..

Grey anatoomia.... oh tappev draama:D

...moved on

Oleks nii mõndagi rääkida, aga ma vist ei taha, mul on päris hea olla ja ... we have moved on... I HOPE... kunagi ei tea mis homme juhtub.