Lebon siin elutoa diivanil muusika kõrvus, nüüdseks juba tühi mahlapakk kõrval. Vaatan kardinate vahelt liikuvaid pilvi ja kõik oleks justkui niiii ilus ja kõik ongi, sest kõik vana on nüüd väärt vanaks nimetamist. Kõik see mis oli peaks saama nüüd roosa mälestuspilve endale ümber ja nagu ongi klaar. Vb on see mõtlemine ajutne, mõistagi nii juhtub, et mingil hetkel torkab miski jälle nii sügavale, et roosa mull lõhkeb.
On ka teisi asjaolusid mida ma ei paljasta, aga pagan.. põletav värk.
Kolmapäevani on aega, ma ei taha valutada oma südamekest, ei taha valutada ka teiste päid, aga see on paratamatus... sest see on ja kõik teevad seda.. ei valuta mina siis tuleb nkn keegi oma kinžalliga ja lööd kõik kohad valutama. Mõni asi lihtsalt ei allugi kontrollile, sest see pole nagu endaga rääkimine, kus sa tead et ükski sinu sõna ei lähe kõrvust mööda.
Elame näeme..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar